Jõuludest uude aastasse.

Üks pidu on läinud, teine tulemas. Jõulud meenutasid minu jaoks seekord filmi "Home Alone" ainukese vahega, et mul ei tulnud maja pättide eest kaitsta. Neid lihtsalt polnud :) Aga jah, juhuste ja kokkusattumuste tahtel olin jõuluõhtul koduloomadega, aga ega siis jõulutunne ja jõulumees seepärast tulemata jäänud. Üks tuli pisut varem, teine tuli pisut hiljem. Tegevust igatahes jätkus.

Telekavaatamine kuulub paratamatult ükskõik missuguste pühade juurde. Kuigi tunnistan ausalt, et olen päris korralik telekafriik, siis seekord jäid enamus filme, mis sada korda vaadatud, minust vaatamata. Jälgisin jõulutunneli saadet ja eile avaldas mulle suurt muljet film "Klass". Sellest on juba palju räägitud, kuid filmi esimest korda vaadates, olid tunded vägagi segased. Pole tükil ajal vaadanud filmi, mis nii kaasa haarab. Kõige kurvem on see, et minu arvates polnud see film ulme, see on tänapäeva reaalsus. Eriti mõtlemapanev oli pärast filmi olnud vestlusringi küsimus, kas koolitulistamine on võimalik ka Eestis. Vanemad inimesed seda ei uskunud, nooremad uskusid. Arvan, et seda filmi peaksid vaatama nii õpilased, õpetajad kui ka kindlasti lapsevanemad. See on õppefilm ja mul on hea meel, et ta on esitatud Eesti valikuna Oscari nominendiks. Loodetavasti jätkub Eesti filmi edu. Rohkem kui teleka ees, istusin hoopis raamatu taga ja raamatuks muidugi viimane Potteri lugu. On geeniuseid siin ilmas ikka küll.

Jõulud on nüüd selleks korraks möödunud ja ees on aastavahetus, kus mõeldakse ikka vanale aastale tagasi. Mõtlesin minagi ja jõudsin tõdemusele, et oli üks igati vahva ja tore aasta. Alustades magistridiplomi saamisest, laulupeost, Norra reisist, edukast tööaastast ja lõpetades vahvate teatri ja muusikaetendustega, mida näha õnnestus, siis pole aastale 2007 küll midagi ette heita. 7 on õnnenumber ja ei valmistanud pettumust :) Jääb vaid küsimus, mida võiks tuua aasta 2008. Mõned soovid:

Kindlasti vähemalt üks välisreis (Miks mitte jälle Norra või Saksamaa või Austria, kus tuttavad ootamas)
Tahaks rahvatantsu edasi teha (loodetavasti õpetajad jälle hakkavad tantsima)
Igas kuus tahaks külastada vähemalt üks kord teatrit või kino (13. jaanuaril ootab juba Memory kontsert)
Tahaks rohkem sporti teha (hakata regulaarselt käima kas ujumas või mõnes vahvas trennis).
Tahaks tõsta sotsiaalset aktiivsust (rohkem suhtlemist sõprade, tuttavatega, uute tutvuste loomist)
Üks suur soov on veel, aga las see jäägu siinkohal saladuseks (mulle saladused lihtsalt meeldivad).

Kui ma tõesti blogimist ka järgmisel aastal jätkata viitsin, siis saab näha, palju nendest soovidest täitus. Praegu aga soovin sulle, et selle aasta lõpp oleks tore ja teguderohke ning et järgmisel aastal oleks palju neid soove, mis täituksid.

HEAD VANA AASTA LÕPPU SULLE, HEA SÕBER!

Hinded väljas, pidu!!!

Huh, kas tõesti on see läbi? Tundub küll. Hinded on pandud, jõulupidu on peetud ja see tähendab, et veerandilõpustress peaks hakkama lahtuma. Homme jääb veel vaid jagada lastele valmiskirjutatud tunnistused, kuulata kontserti ja nautida lõunasööki ning siis - elagu vaheaaeg (ja, ja, ka õpetajad naudivad seda). Nüüd aga pisut hinnetest ja peost.

Hinnete panek on tegelikult üks õpetaja raskemaid ülesandeid. Julgen kindlalt väita, et õpetaja ei suuda kõiki õpilasi hinnata objektiivselt. Ikka on mingi seletamatu faktor mängus. Näiteks käekiri. Kui töö on kirjutatud ikka imeilusas käekirjas, annab see kohe positiivse mulje ja vastupidi. Sina, kes sa õpetaja ei ole, ei aima vist, millised käekirjad võivad lastel olla. Olen lugenud ja aru saanud sellisest käekirjast, mis nägi välja nagu südamefilm - ikka üles ja alla, üles ja alla. Puistan pisut tuhka ka endale pähe, sest tegelikult kujuneb käekiri algklassides, mis tähendab, et pean oma pisikestega eriliselt vaeva nägema. Vaatamata kõigele said hinded enamuses siiski välja pandud, kuid eelmise veerandi rekordit (mitte ühtegi kahelist) korrata ei suutnud. See tähendab, et oli kaks õpilast, kellel ajalugu selge pole ja peavad peale vaheaaega järele vastama. Ka enda klassis on hinded läinud nüüd tõsisemaks. Pole nii palju viielisi ja nelja-viielisi kui varem, aga see on isegi hea. See näitab, et hindeid ei kingita, vaid need tuleb välja teenida.

Tulles hinde väljateenimise juurde, siis jõudsin sel nädalal mitu korda pahaseks saada. Nimelt on õpilastel (ja usu või ära usu ka vanematel) komme kaubelda hinde üle nagu turul. "Mul tulevad kõik neljad ja viied, kas ma kuidagi ei saaks ikka seda tööd järele teha või muidu nelja", on päris tavapärane küsimus. Olen kuulnud, et üks abiturient kauples niimoodi hõbemedali välja. Käis mitme, mitme õpetaja juures sama jutuga ja õpetajad on loomulikult vastutulelikud. Mina nii vastutulelik polnud. Kui ikka üks kontrolltöö on parandatud kahelt nelja peale ja teine on kolm, no ei pane veerandiks nelja. Samas olen alati öelnud, et võin ka kõikidele viied panna, aga mida see aitab? Targemaks see ju kedagi ei tee. Igaüks teab oma sisimas ise, mida ta väärt on. Kui ma sain kunagi ajalootöö "5", oli ikka kehv tunne küll. Oleks pidanud töö "2" saama, aga õpetaja ei olnud viitsinud mu tööd vist lugedagi, teadis niikuinii, et ma hästi kirjutan. Ja ei väsi kordamast, kõige rohkem olen õppinud äpardunud töödest. Mäletan kahte geograafiast või ühte matemaatika näidistundi seminaris, mis läks täiesti aia taha. Nüüd on matemaatika minu laste kindel lemmiktund, järelikult ma väga viltu ei õpeta :) Nii et kaubelda võib (nagu mul vennas seda väga teha armastab), aga seda tuleb teha turul, mitte koolis.

Omaette hinded on muidugi käitumise ja hoolsuse hinded. See on puhas tunneteküsimus. Kaks õpilast saavad käitumise hea, aga ühe hea on parem kui teise hea. Mina olen asja lahendanud omamoodi. Kui ühel veerandil olen südame teinud kõvaks ja pannud rahuldava, siis ma järgmisel veerandil püüan ikka võimaluse korral premeerida käitumist hea hindega. Mõnel juhul saab seda teha, teisel juhul mitte. Ka käituvad õpilased erinevate õpetajate tundides erinevalt, erinevalt käitutakse tunnis ja vahetunnis. Millist käitumist siis hinnata? Kirjutasin oma vanematele e-kooli foorumisse, et võtku nad käitumise ja hoolsuse hindeid kui minu nägemust, mitte kui lõplikku tõde. Õnneks pole siiani mingeid pretensioone ka esinenud.


Nüüd siis tänase peo juurde. See oli esimene jõulupidu, mida ma ise ei pidanud ette valmistama ja sain nautida teiste tehtud tööd. Pidu oli tore, aga algas suure äpardusega. Nimelt olin ma ära kaotanud CD, mille järgi minu klass pidi jõuluvanale esinema. Paanikakontor oli täielik ja minu õnn, et lapsed rahulikuks jäid ja minu eeskujul ei paanitsenud. Lasime laulda saalis olnud lastel ja vaatamata sellele, et meil tants ikka originaalmuusika puudumisel segi läks, transportis jõuluvana pakid klassi kuuse alla. Seekord testisin laste kannatust. Keegi ei tohtinud pakki enne lahti teha, kui kõigil pakk käes. Siis istusime ringi ja täpselt korraga avanesid pakid. Rõõmu oli palju, sest pakis oli suur mänguraamat maade avastamisest. Ka mind ei olnud jõuluvana unustanud ja seepärast saabusin koju suure vahva jõulukorviga täis väga erinevaid jõuluüllatusi. Ülitore, et sind ikka meeles peetakse. See näitab, et sa lähed jõuluvanale (või tema abilistele) korda ja see on väga tähtis. Aitab, aeg on magama minna, et homme ärgata värske ja puhanuna. Sina aga piilu akna taha, äkki mõni hiline päkapikk veel liigub ... :)

Arhiivist piparkookideni.

See nädal läks jälle nii kiirelt ja märkamatult mööda, et hea, kui vahepeal ühe hingetõmbe teha jõudsin. Öeldakse, et artistidel on detsember ja jõulud kiire aeg, õpetajatel pole see teisiti. Tööd, hinded, tunnistused, jõuluesinemised, ja kõik see muu. Püüan siis vaikselt meelde tuletada, mis sel nädalal toimus.

Kõigepealt sai viiendikega käidud riigiarhiivis külas. Kuna ühe poisi enda isa on riigiarhivaar, võeti meid seal eriti südamlikult ja soojalt vastu. Käisime riiulite vahel, uurisime hirmpakse raamatuid ja jõudsime ka arhiivi katusele, kust kunagi toimis KGB side. Laste jaoks oli kõige huvitavam muidugi perekonnanime päritolu uurimine. Nimelt on paljud kirikuraamatud digitaliseeritud ja aadressitel www.history.ee ja www.saaga.ee võib leida palju väärtuslikku infot. Sain ka ise pisiku külge ja uurisin poole hommikuni oma sugupuud, leidsin nii mõnegi põneva lehekülje. igatahes on internet päris hea koht, kust alustada oma juurte otsimist. Kui nüüd juba ajaloo juures olla, siis tegin järjekordse kontrolltöö, mille tulemused olid sellised:

Forselius leiutas hariduse ja kooli.
Esimese ajakirjas õpetati, kuidas lugeda, kuidas abielluda, kuidas saada meistriks.
Talupojad vabastati pärisorjusest, sest Rootsi sai kuningaks.
Minu ajalooline isa (mõeldud esiisa, tegelikult päris vahva väljend ju :)
Talupojad vabastati pärisorjusest, sest nad said koolmeistriteks.
Venelased saatsid ettekäände Tartule (saatsid nõude maksta maamaksu, mis oli ettekääne sõja alustamiseks)

Vaatamata kõigele on mul siiski tekkinud tunne, et ajalugu hakkab lapsi rohkem huvitama ja see on vahva. Sellest nädalast rääkides ei saa üle ega ümber jõuludest ja heategevusest. Vaatasin just Eestimaa uhkuse galat ja on ülisoe tunne, et meie ümber ka selliseid inimesi ringi liigub. Püüdsin ka ise vaikset viisi hea olla või head teha. Nimelt küpsetasime koos noorte seltskonnaga piparkooke, mis siis hiljem linnarahvale kingiti ja annetust naiste ja laste varjupaigale paluti. Kokku saime poolteist tuhat krooni, mis on igati tubli ja väärt summa ning läheb ka loodetavasti õigesse kohta. Hea tegemine teeb head nii hingele kui südamele.

Eriti vahva oli ka selle nädala laupäev. Olime vennapojaga kahekesi kodus ja püüdsime üksteisega hakkama saada. Saime ka :) Kui mängisime, siis mina ehitasin ja tema lõhkus, kui sõime, siis mina püüdsin lusikaga suu sisse tabada, tema jälle minu pükse, kui magama läksime, siis tema nii väga magada ei tahtnud, mina jälle tahtsin (öö otsa ju sugupuud uuritud). Õnneks võib siiski öelda, et kõik läks hästi ja magama jäädi ka tegelikult vähem kui 15 minutiga. Mina olen see, kes viimasel ajal üldse enam õigel ajal magama ei saa. Praegugi on kell 1.22 ja homme tööpäev. Oh kuidas ootan juba vaheaaega. Võtan siis kaasa palju raamatuid (Potter, Sallo) ja põgenen loodusesse loodetavasti lumiste metsade vahele jõulutunnet otsima, kuigi jah - mingi tunne nagu juba oleks... eriti pärast piparkookide küpsetamist :)

Segane päev.

Tänane päev oli tavalistest esmaspäevadest pisut erilisem. Algas see ujumisega, sest kõik teise klassi õpilased läbivad kohustuslikus korras ujumisprogrammi. Minu meelest igati õige ettevõtmine, ainult et lapsed on sageli nii koormatud igasuguste muude trennide ja ringidega, et ujumine lõi nii mõnegi plaanid sassi. Siiski olid täna peaaegu kõik kohal ja valmis vette sukelduma. Nojah, tegelikult kulub veel sukeldumisele pisut aega, aga lapsed olid tublid. Vähemalt vette ja riidehoidu ei jäänud ükski.

Kohe pärast ujumist kiirustasin Raekoja platsile, et minna koos noortega Postimehe toimetusse uurima, kuidas ajalehte tehakse. Ootasin ja ootasin, jõudsin näha ühte päris imelikku tegelast, kes jalutas vähemalt 6 ringi ümber purskkaevu, peas hõbedane ja punane kard (just see, mis kuuse otsa käib), seljas väga imelikud riided. Vaatamata sellele, et vaene inimene ilmselt täpselt ei adunud, mida teeb või kus on, liikus ta ringi sellise sihipärasuse ja kindlusega, nagu teaks ta täpselt kuhu läheb, mida teeb. Sellise fenomeni vaikse jälgimise ajal jõudis kell saada niipalju, et hakkasin noorte pärast muret tundma, neid polnud. Minu mure oli ka põhjendatud, sest lõpuks jõudsid kohale kaks tüdrukut ja üks poiss ootas meid Postimehe ees. Meid pidi olema vähemalt 9. Vaatamata sellele läksime siiski toimetusse ja saime tunni jooksul päris huvitavaid asju teada. Nendel muidugi, kes kohale ei tulnud, neil oli hiljem põhjendusi ja vabandusi varnast võtta. Kuhu inimesed on jäänud ometigi kohusetunne? Aga olgu, noored on noored, neil muud tegemised ja mõtted ning nagu hiljem selgus, päris mitu õpilast ka koolist puudus (nõrk lohutus).

Muidu hakkab jõulutunne juba päris võimust võtma. Mõtted kipuvad päkapikkude ja kinkide juurde. Kellele mida on peamine küsimus. Nagu ütleks üks minu lemmikdektetiividest Poirot - tuleb panna hallid ajurakukesed tööle :) viimane aeg. uHFcYSFiTu

Staarid!

Eestis valitakse igasuguseid staare ja staarikesi ning ühed saavad isegi ilma valimata staarideks (lihtsalt suudavad õigel ajal õiges kohas olla). Ei ole minagi patust puhas ja tunnistan, et olen vaadanud nii superstaari valimisi kui ka tantsusaadet. Huvitavad mõlemad. Praegu hoian pilku peal kahe takti lauljatel, aga...

Sattusin täna juhuslikult vaatama Saksa kanalilt (pro7) saadet, kus valitakse ja pannakse kokku bänd. Bändi valitakse nii lauljad (3 poissi ja 1 tüdruk) kui ka tantsijad. Minu üllatuseks oli kohe tegemist ka finaalsaatega, mis tähendas, et üle poole aasta kestnud saade lõppeb just täna. Valitakse viimased lauljad bändi. Olles tutvunud metsas karuga, kes kõrva peale astus, ei oska ma öelda, kui hästi lauldi, kuid võimas oli igatahes. Hoopis sügavama mulje jättis aga saatejuhtide võimet kruttida põnevust. Kui ikka 10 minutit suudetakse pinget nii kruvida, et minagi koos lauljatega värisema hakkasin, siis on see kõva tase. Isegi Jüri Nael ei suuda tekitada sellist pinget, sellist energiat, nagu sakslaste samasugune tantsujumal Detlef D Soost. Tõeline pärl. Kahjuks lõppeb saade täna ära, aga juba järgmisel nädalal hakkavad samal kanalil staarid jääl sõitma ja see tõotab ka huvitav tulla, kuigi tõsi, minu jaoks ei ühtegi tuttavat nime. Vaatamata sellele tahaks näha, kuidas amatöörid jääl liuglevad.

Jätkates staaridega, siis on minulgi tekkinud oma väikesed staarõpilased, ehk need toredad, kes mul suu suudavad naerule vedada. Parandasin taas kontrolltöid ja otsusta ise:

Vett peab hoidma nagu väikest last.
Vesiroosi leht suudab hoida väikest last (rääkisin, et Victoria leht on nii suur, et sellel võib istuda väike laps)
Meie veekogudes kasvavad nii võiroos, kui hundiroos.
Konn ujub ujunaha abil, mis on jalgade vahel.
Part hingab vees sulgedes oleva õhu abil.

Õpetaja elukutse polegi nii trööstitu, eriti nüüd, kui noor õpetaja, kes läheb viieks aastaks maale tööle, saab 200 000 krooni stardiraha. Pole paha ju :) kuigi jah, superstaarid kulutavad selle ühe päevaga...

Päkapikud käivad!!!

Usud sa või mitte, aga mul on päkapikkudega eriti soojad suhted. Olen tavaliselt ise aidanud detsembris päkapikkudel tööd teha (mütsi pähe tõmmanud, akende taga piilumas käinud), kuid seekord jõudsid teised päkapikud minust ette ja nii sain ise selle aasta esimese kingi ja veel millise.

Kurtsin vennale juba pikemat aega, et saksa keel hakkab rooste minema, pole sat-tvd kus saaks vaadata saksakeelseid kanaleid. Muide, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis oli meie maja Võrus kunagi 90ndate alguses üks esimesi, mis endale taldriku pähe sai. Mäletan, et istusin ja tõlkisin siis perele saksakeelseid filme, nii hästi või halvasti, kui tol korral oskasin. Sel kevadel ütles düüner oma töölepingu üles ja nii piirdusin eestikeelsete kanalitega. Täna hommikul tõi aga päkapikk mulle uue düüneri ja koos sellega 200 kanalit. Oh seda rõõmu! Enamus jääb neist minust küll vaatamata, aga oma lemmikkanalid otsin nüüd küll üles.

RTLi pealt olid minu lemmikud kohtusaated ja igasugused eriprojektid (näiteks doominopäev), PRO7 pealt vaatasin enamasti uudiseid (Reporterile sarnase ülesehitusega) jne. Ühe päris imeliku asjana vaatasin kunagi Saksamaal töötades agaralt Wrestlingut. Mitte tavalist maadlust vaid ikka seda näitemängu, kus suurimaks staariks näiteks Hulk Hogan. Mäletan, et hiilisin vahel öösiti oma toast alla, et seda näitemängu vaadata. Olid ajad ja olid kombed (tüdruku kohta:). Igatahes tegin endale ühe asja küll selgeks, enne töö ja siis lõbu, ehk enne koolitöö ja siis põnevad saated, filmid. Eks tulevik näitab, kas ma asja ka päris selgeks sain.

Kui nüüd veel päkapikkudest rääkida, siis täna panime lastega klassi üles advendikalendri. Igaüks joonistas maja, kus sees on pilt päkapikkudest. Majale panime numbrid ja õigel päeval avame õige maja akna, ning pildi joonistaja saab jutustada, mida ta joonistas. Päris vahvad majad tulid. Mis puutub päkapikkudesse ja jõuluvanadesse, siis enamus meist on kindlal veendumusel, et nad on olemas. Vaid mõned tarkpead arvavad, et Jõuluvana on isa nägu. Las aga arvavad, meie püüame olla nii tublid lapsed, et jõuluvana pakke jagades meid kohe kindlasti ära ei unustaks. Nii et ootamine, see põnev ja ärev, algab.

Tänapäeva noored!

Olen ikka naljaviluks oma õpilastele öelnud, et kui nad edasi niimoodi jätkavad (s.t õpivad ainult hinnete pärast), siis kardan mina küll tulevikus pensionile jääda. Olgu kuidas on, aga hakkan juba vaikselt tunnetema, et on minust noorem põlvkond, kes elab oma reeglite järgi. Vaid üks näide.

Märkasin korrapidajaõpetajana, et kaks minu teise klassi poissi kaklevad. Läksin loomulikult range näoga asja klaarima, kuid poisid vastasid tõsiselt, et kaklesid tüdruku pärast. Kutsusin siis nad vaikselt kõrvale ja püüdsin selgeks teha, et tüdruku tähelepanu võitmiseks on palju paremaid ja ilusamaid võimalusi. Pakkusin, et tüdrukule võiks ju näiteks kinkida kommi või öelda mõne hea sõna. Selle peale turtsus üks poiss ja ütles, et mis kommist ma räägin, tal olevat juba sõrmuski tüdruku jaoks olemas. No mida oskasin mina selle peale kosta. Palusin vaid, et ta tüdrukule ikka hingamisruumi ja vabadust jätaks, seda lubas ta ka teha.

Vaatamata minu ehk natuke pessimistlikule suhtumisele noortesse, on loomulikult ka tublisid ja asjalikke noori. Sõites hiljuti bussiga (sa ei usu, kui palju võib ühe bussisõidu ajal kuulda ja teada saada), kuulsin (mitte ei kuulanud) osaliselt kahe noore tüdruku vestlust koolist ja õppimisest. 60 kilomeetri ajal jõudsid nad läbi arutada nii kirjanduse (Kivirähk on lemmik, loetakse ka Potterit!), kunstiajaloo (gootika), muusika (kuulatakse erinevaid žanre, kui 70ndad ja 80ndad välja arvata, need ei istu) kui ka palju muud. Ma tõesti tahtnud pealt kuulata, aga kuna mul sel korral polnud parajasti MP3 kaasas, siis olin tahtmatult kahe noore päris asjaliku vestluse tunnistajaks. No hea küll, õpetajana ei kiida ma just heaks seda, kuidas arutati erinevaid spikerdamisvõimalusi, aga olgu. Spikreid luban ma alati teha (see tekitab klassis kohe elevust), kui ma aga mainin, et vahele jääda ei tohi, on näod muidugi pikad. Eriti soojaks tegid südame kahe noore neiu tulevikuplaanid, kuhu kuulusid juura ja semiootika. On meil veel vahvaid noori, oleks neid ainult rohkem.

Lugesin nüüd eelpool kirjutatu veelkord läbi ja tekkis küll tunne, et ise olen vana ja väsinud. Päris nii see ka ei ole. Püüan ikka olla hingelt ja olemuselt nii noor kui võimalik, aga midagi pole parata, kui käid juba neljandat (selle avastasin endalegi ootamatult) aastakümmet, siis tekivad igasugused imelikud mõtted. Vähemalt nii noor olen ma veel ometigi, et koos oma vennapojaga põrandal ringi roomata, lastega koos võidu joosta või jalgpalli mängida. Ja lohutus on seegi, et harva suudetakse minu õiget vanust ära arvata, ikka antakse mõni aasta vähem :) Nii et- noorus on ilus aeg (kuidas laul edasi läks, enam ei mäleta:).




P.S: Mina näen siin noort naist, aga sina?

Järjekordne teatrielamus.

Mul hakkab tekkima juba täitsa teatrikriitiku tunne. Ei mäleta küll aega, millal nii lühikese aja jooksul nii palju teatris käisin. Tänaseks etenduseks oli Vanemuise Sekstett a´la carte.



Tegemist oli tuntud komöödiameistri Neil Simon`i teosega, nii et kehva asja sealt tulla ei saanudki ega tulnudki. Algusest peale läks etendus hooga käima. Dialoogid olid huvitavad ja naljakad ning näitlejad täiesti omas elemendis. Kui esimeses vaatuses püüti publikuid võimalikult palju naerutada (mis ka õnnestus), siis teine vaatus oli juba mõtlikum. Kuna tegu oli viimase etendusega, siis julgen ka mõningad näited etendusest tuua. Kui küsiti, mis on kõige ilusam tegu, mida oma (lahutatud) abikaasale teinud oled, siis üks mees põletas ära oma vanad armastuskirjad, mis ta oma naisele saatnud oli - need polnud piisavalt ilusad. Ta kirjutas uued ja veelgi südamlikumad, kuid vaene naine oli kirjade põletamisest sügavalt solvunud, põletas omakorda ära mehe lipsud ja jättis mehe maha (kaks korda). Teine huvitav mõttekäik, mis silma ja kõrva jäi, oli see, et kui üks abikaasadest kihutab armastuse rajal 100 km/h ja teine 140 km/h, siis teoreetiliselt pole neil võimalik kokku saada. Õige jutt ju, armastuses tuleb leida ühine tee ja ühine kiirus sellel sõitmisel, ainult nii saab seal edasi. Vaatamata sellele, et etenduse lõpp minu jaoks kuidagi õhku rippuma jäi (oleks oodanud mingit puänti, mida ei tulnud), oli igati nautimisväärne õhtu. Sina aga, kes seda etendust näinud pole, oled lootusetult hiljaks jäänud, sest vähemalt Vanemuises seda enam ei mängita.

Kui nüüd pisut ka koolielust rääkida, siis valmistume hoolega homseks kadrikarnevaliks. Loodan, et meil läheb kõik hästi. Kui oma pisikestega olen rahul, siis natuke suurematega ei saa kuidagi rahul olla. Kui ühes klassis pean kontrolltööde eest panema koguni 12 kahte ja veel mõned väga nõrgad kolmed, siis on see tõsine mõttekoht. Vähemalt on nad huvitatud järelvastamisest, kuigi jah, sageli ei too seegi tulu. Nad jahivad hinnet, mitte teadmisi. Nad kauplevad ja spikerdavad ega taju päris täpselt, miks peaks õppima. Nii ei jää mul midagi muud üle, kui ikka ja jälle korrata, et nad peavad ise enda eest vastutama, oma teadmistega elama ja et see neil meelest ei läheks, olen hakanud üha sagedamini tunnikontrolle tegema. Endale teen küll tööd juurde, kuid lõppude lõpuks peavad nad ju ometi millalgi aru saama, et on vaja hakata õppima. Ma ei taha neid kiusata, tahan neid tagant utsitada. Kui pidevalt ühte asja korrata, no peaks ikka midagigi meelde jääma. Mina igatahes ei ole see, kes alla annab, nii et näis, mis järgmise tööga saab. Seniks aga õpime, koos:) Muide, juba teist päeva on maas valge kaunis lumi, elagu talv!!!

Tädiaasta.

Eile õhtul sai ametlikult täis aasta päevast, mil sain õnnelikuks tädiks. Mäletan, et olin väga üllatunud venna õhtuse kõne üle, seda enam, et nii vara see kõne tulema ei pidanud. Mul oli isegi veel kingitus pooleli. Mis mul muud üle jäi, kui kirjutasin poole ööni uuele ilmakodanikule mõeldud raamatut, aga ta oli igati neid öötunde ka väärt :) Täna käisin aga oma pisikesel sõbral külas ja tegemist on igati vahva ja energilise selliga. Oma sünnipäeval rõõmustas ta isegi emmet ja teist tädi kahe sammuga. Kui see poiss ükskord märkab, et jalgade peal liikudes saab kiiremini edasi, ei peata teda vist küll ükski tõke ja takistus. Selle aasta jooksul on tore olnud see, et olen saanud pidevalt jälgida, kuidas mu väike sõbrake areneb ja kasvab. Elan neile nii lähedal, et jõuan mõne minutiga kohale, kui peaks vajadust olema (ja seda on läinud ka:). Üsna tihti juhutb nii, et helistan ise venna perele ja küsin, mis neil plaanis ja kas lapsehoidjat vajatakse. Kui Tartu Rock mängib korvpalli, siis pole tavaliselt enam vaja helistadagi, lähen niisama juba kohale. Meil on kujunenud ka oma lemmikmängud. Talle meeldib raamatut vaadata, vannitoas vee sulinat jälgida ja asju vanni loopida ning ikka ja jälle peitust mängida. Kui peidan end diivani taha ja piilun teda diivani alt, laseb ta end kiiresti kõhuli ja piilub diivani alt vastu. Mida ta siis juba oskab? Vilega vilistada, rõngaid toki otsa panna ja kui issi ütleb sõna "vanni", on ta turbomootoriga vannitoas ja ei jõua ära oodata, millal siis päriselt vette saab. Selline ta on, mu väike armas vennapoeg. Temast võiks veel palju, palju kirjutada ja rääkida, aga las ta kasvab rahulikult edasi. Esimene trepiaste on võetud, nüüd aga muudkui vallutama teist.

Tänase päeva sündmus oli veel see, et käisin linnahallis vaatamas Fantoomi. Minu õnnetuseks oli see, et juhtusin enne etendust lugema Maimetsa arvustust Postimehest, mis oli üsna kriitiline. Isegi nii kriitiline, et mõtlesin juba pileti äraandmisele. Seda ma siiski ei teinud ja nii sõitsin juba kolmandat korda lühikese aja jooksul Tallinnasse. Mida etenduse kohta öelda. Maimetsa kriitika pidas paika. Oli osalisi, kes hiilgasid (Vilgats, Mägi Chalise) ja neid, kes jäid varju. Ei tea, kas olin väsinud, aga esimese vaatuse ajal vajusid silmad kinni. Oma süü selles oli kindlasti öisel kudumisel ja pimedal laval. Hea, et esimese vaatuse lõpetas suur mürin ja paukude kaskaad. Teine vaatus oli märksa huvitavam. Eriti meeldis mulle Mägi ja tema jutustus Fantoomi tekkimisest. Seda kuulasin küll, tunnistan ausalt, suu lahti. Nii et lõppkokkuvõttes ei kahetse, et etendust vaatamas käisin, aga ... midagi jäi taas puudu sellest, et etendus mind päris vaimustanud oleks. Ei tea, kas olen hakkanud liiga valivaks muutuma? Üks etendus järgmisel nädalal ootab mind veel "Carte a´la Sekstett". Näis, mis sealt oodata, aga ühte võin küll kindlasti väita. Teatris tasub käia, isegi siis, kui etendus väga super ei ole. Mõtteainet annab iga etendus.

Kohvik ja loomaaed!

Eks ole see juba ammu kulunud väljend (vähemasti minuealistele), et kui läheme Tallinnasse, siis läheme ka loomaaeda ja kohvikusse. Tallinnas ma eile ka käisin, kuid kohvik ja loomaaed jäi minust küll külastamata, nägemata. Päev oli muudki põnevat täis, et mitte öelda - kohviku asemel käisin peaministril külas ja loomaaia asemel käisin hoopis Estonias.

Kõigepealt tuli mul juba lühikese aja jooksul mitmendat korda usaldada oma pisikesed asendusõpetajatele. Õnneks ei kurtnud väga nii ühed kui teised. Nii võisin peaaegu rahuliku südamega istuda bussi ja vurada Tallinna poole. Tegemist oli ekskursiooniga, mida organiseerisid noored reformierakondlased koostöös vanemate mõttekaaslastega. Päevaplaanis oli külastada Stenbocki maja, kus meid pidi vastu võtma härra peaminister isiklikult ja operetti "Viini veri" Estonia teatris.

Alustasime peaministrist. Läbinud turvaformaalsused, pressikonverentsi ruumi, jalutasime üle hoovi peaministri ruumidesse. Peaminister võttis meid rõõmsalt vastu ja alustuseks kuulsime maja ajaloost. Hämmastav, kui hea mälu Ansipil on. Aastaarvusid ja hiljem ka erinevaid protsente puistas ta nagu varrukast. Kuna meie hulgas oli tal ka tuttavaid ja vanu erakonnakaaslasi, tundis ta end väga vabalt ja koduselt. Kuulsime igasuguseid lõbusaid lugusid tähtsatest tegelastest. Muide, meie istusime mugavalt diivanitel ja toolidel, Ansip ise sportlasena seisis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. Ühe küsimuse peale tuli tavaliselt väga põhjalik kümneid minuteid pikk vastus. Lõpuks maandusime siis valitsuse istungite saalis, kus kuulsime põhjalikku ülevaadet, et mitte öelda loengut, majandusest. Oli päris põnev kuulda infot otsesest ja kõrgemast allikast. Igatahes väitis Ansip, et tegelikult pole peministri töö ju suguli keeruline, muudkui kolksatad haamriga jateed tähtsa näo pähe. Ei tea, kas peaks kuskilt haamri välja otsima ja seda löömist harjutama hakkama ;) Aga kokkuvõttes jättis Ansip väga sümpaatse inimese mulje.

Peaministrilt tarkuseterad kaasa saanud, võtsime suuna Estoniasse, kus tegelikult nägime veel ühte peministrit, seekord küll laval. Olen vist viimasel ajal palju häid etendusi näinud, nii et pean tunnistama - Viini veri minu verd väga keema ei ajanud. Oli tore kuulata (eriti sõnalist osa, kus sõnadest ka aru sai), kuid midagi jäi nagu puudu. Võibolla on asi lihtsalt selles, et operett pole päris minu lemmikžanritest teatris, aga kultuuriliselt tuleb end ometigi harida ja seda harimist tuleb siin veel ja veel. Aga sellest juba edaspidi. Peagu on aeg sealmaal, et peaksin ammu juba värvilisi unenägusid nägema. Loodetavasti sina juba näed :)

Lumepall!

Hetkel on väljas nii palju lund, et võiks lumepalli teha küll ja koos sellega ka ühe vahva lumesõja maha pidada (kes aga tahab, löön kampa), kuid tegelikult ei puudutanud ma täna üldse lund. Nimelt oli täna selline vahva päev, et sain endale uue sõbra, kellel nimeks Lumepall.

Olin juba kaua venna perele rääkinud, et tahaks endale kedagi seltsiks, kaua ma ikka üksinda siin õhtuid öösse saadan. Täna läksime siis linnatuurile ja kui aus olla, ega ma uskunud küll, et ma ka tegelikult kedagi või midagi leian. Siiski läks poodlemine üle ootuste hästi. Kõigepealt leidsin endale vahva talvemantli (kaks minutit ja oli ostetud) ning siis leidsin ma tema. Istus seal nurgas ja ootas mind. Müüja sõnul on tegemist ülisõbraliku elukaga, kellest omanikud raske südamega loobusid. Sain ta korraks enda kätte ja minu süda oli sulanud. Puges mulle kiirest lõua alla ja tegi vaikset häält. No ei saanud ma teda kuidagi sinna jätta ja kuna endine peremees oli talle juba nime pannud, siis elabki nüüd minu juures väike armas Lumepall ehk Palli, nagu teda juba hellitavalt kutsuma hakkasin. Täna oli ta küll veel pisut häbelik, aga küll ta ära harjub. Vahva tegelane on ta kindlasti! Sulle nüüd mõistatamiseks, kellega on tegu :)

Et tänane päev oleks veelgi täiuslikum, siis sain kiiresti ette valmistatud tunnid, sain asendusõpetajalt kiita, et mul on täitsa toredad lapsed (olin ise kaks päeva koolitusel), sain üle pika aja vedeleda vannis ja lugeda ning jaanuaris ootab ees järjekordne kultuuriline elamus - Memory (kes pileteid veel tahab, kiirutstagu!). Kui siia lisada veel see, et sain täna hommikul end korralikult välja magada, ei oskakski ühelt pühapäevalt midagi muud soovida. Nüüd võib isegi see kuri sinine esmaspäev tulla, mina teda küll ei karda!

Kolimine

Pärast pikka tööd on minu mitme kuu postitused kolinud nüüd siia, uude keskkonda. Tundub olema mugavam ja kiirem keskkond, eks ma sellepärast kolimise ette võtsin. Igatahes loodan ka edaspidi olla tubli ja oma postitusi jätkata, eelkõige muidugi enda jaoks, aga kui ka sina siit midagi kasulikku leiad, on ju super :)

SAtugDxdtP

Hingest hingele ehk roosikimp

Alustuseks tuleks mainida ehk seda, et minu elu keerleb hetkel kiirkarussellil. Üks üritus ajab teist taga ja on isegi tegemist, et oma tööga hakkama saada. Siiski olen ikka tööd ka teinud ja selle näiteks taas mõned pärlid loodusõpetuse kontrolltöödest.

Rahe tekib siis, kui pilves hakkab lumi jäätuma, siis, kui jääkuubik sajab alla.
Lund sajab siis, kui veeaur kondenseerub pilvedes vihmapiiskade tõttu.
Osa veest sadades sajab vette ja osa kondenseerub vee pinnalt.
Udu tekib siis, kui veeaurul hakkab külmas õhus külm ja tuleb nähtavale, siis kui vee pealt vesi ära aurab, siis kui pilv puudutab maapinda.
Hommikuti on maa märg, sest kondensaat on peale sadanud ja udu on aurunud, sest maa viskab vee välja.
Veeaur on sooja ja külma vee kondenseerunud õhk, peen vihm
Jäide moodustub siis, kui toas on + ja õues - kraadid.

Taas kord ütlen, et ausõna, ma proovisin seletada ja õpetada, aga mida Juku ei õpi, seda ei saa õpetaja ka küsida. Siiski ei tahtnud ma täna nii palju koolist rääkida. Käisin nimelt esimest !!! korda Linnateatris vaatamas etendust Teater laulab. See oligi see, mis tuli hingest ja läks hinge. Oli ülihubane atmosfäär (mis sellest, et nime poolest Põrgulava) ja oli tunda, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid. Neid teatrilaule võiks kuulata lõputult. Kava vaheldusrikkus ja tempo pani aja nii kiiresti jooksma, et kui etendus hakkas lõppema, tundus, et alles ma tulin, kas tõesti juba läbi? Tõeliselt nauditav etendus, mida soovitan julgelt igaühele. Ainult, kuulsin poole kõrvaga, et selle aasta KÕIK Linnateatri etendused on välja müüdud. Üks väike vihje sulle. Kui helistad esimesel kuupäeval ja vara hommikul kassasse, on sul võimalus saada järgmise kuu etendusele pileteid (s.t kui tahad jaanuaris Linnateatrisse minna, siis helista kassasse 1. detsembril)

Mis nüüd sellesse roosikimpu puutub, siis selle omanikuks sain ma juhuslikult ja ootamatult. Nimelt korraldati laulude vaheaaegadel ka väike mnemoturniir, kus jagati õigete ja huvitavate vastuste eest punkte. Mul õnnestus anda kaks huvitavat ja üks õige vastus. Nii ilutsevadki minu aknalaual 3 imekaunist näitlejate kingitud roosi. On päris omapärane tulla teatrist lilledega, nagu oleksidki näitleja, kes saanud hakkama suure etteastega. Olgu siinkoha mainitud ära minu suurrollid teatrites, milleks on kana balletist "Inetu pardipoeg" ja härra saadik bufonaadist "Kuningal on häda". Nojah, kukeke (mitte inspektor) olen ka olnud.

Teatrit saan ma aga nüüd kahe nädala jooksul söögi alla ja peale. Nimelt on mul järgmisel nädalal plaanis külastada operetti Estonias, muusikali Linnahallis ja ülejärgmisel nädalal etendust Vanemuises. Kas pole elu mitte ilus ja huvitav, kui sa selle selliseks ise kujundad?

Õpetaja hirmud!

Täna on paslik rääkida vähemalt minu jaoks suurimast hirmust, mis õpetaja ametiga kaasas käib. Ei tea, kas olen ehk loomult liialt pabistaja, aga ma tõeliselt kardan lastega selliseid tegevusi teha, nagu on näiteks uisutamine või kelgutamine.

Meil oli täna võimalus minna kogu klassiga tasuta uisutama. Loomulikult ka läksime. Kuna teine õpetaja oli jää peal, siis mina jäin jää äärele valvama ja abistama (kellel vaja uisku kõvemaks sikutada, kellel vaja kiiver pähe suruda, kellel kaitsmed peale panna) ja hea oli. Kui vaatasin, millise kiirusega minu pisikesed jääl ringi tormasid, kuidas kukkusid, püsti tõusid ja edasi kihutasid, siis võttis nii mõnigi kord päris kõhedaks. Jää on ju kõva ja meie kehalise kasvatuse õpetaja arvates ka (kes ise jääl oli) väga libe. Ära nüüd arva, et ma ise jääd või uisutamist kardan. Oh ei, olen järve ääres üles kasvanud ja uiskudel tunnen end väga kindlalt, aga vaadata teisi, pealegi pisikesi, uisutamas ja kukkumas oli ikka paras katsumus. Õnneks möödus tänane uisutamine kiirelt ja suuremate vigastusteta, aga üks kord läheme veel uisutama ja eks lume tulles ka kelgutama. Oleksid vaid kaitseinglid kuskilt meid jälgimas.

Aga olgu, ega lõbu saa pisikese kartuse pärast ära jätta, sest uisutamine meeldis lastele tõesti üliväga. Juba eilse päeva üks põnevamaid tunde oli meedia 11. klassis. Kuigi plaanisime oma ajalehte edasi teha, oli tund täis diskussiooni, mille põhiteemaks Jokela kooli tulistamine. Mõned arvamused klassist, mis mulle meelde ja kõrva jäid. Kuidas on see võimalik, et üks inimene tuleb ja tulistab, see pole ju võimalik! Kõik algab kodust, koduse kasvatusega on põhjalikult mööda pandud. See pole õige, et vägivald tuleb ainult filmidest ja arvutimängudest. Samas ei uskunud ükski õpilane, et ka meil oleks selline tulistamine võimalik, seda lihtsalt ei juhtu! Mina selles nii väga kindel poleks. Ka meil on neid noori, kes on teistsugused, kes mõtlevad teisiti, kes tajuvad maailma teisiti. Me lihtsalt ei pane neid sageli tähele, kuigi peaks. Jokela tulistaja ju ei teinud oma plaanidest saladust, ta rääkis nendest, kuid polnud kuulajaid, õigemini uskujaid. Nii et hea sõber, kui märkad oma läheduses kedagi, kellel on probleem, mure, siis püüa teda kõigepealt kuulata ja siis aidata. Ehk on võimalik nii mõnigi hing päästa.

P.S: Vaadates pealkirja, tuleb lõpetuseks siiski mainida, et mina isiklikult kardan vähemalt praegu küll rohkem vaadata oma pisikeste uisutamist, kui seda, et keegi tuleb ja tulistab minu (veel hullem laste) pihta. Kas pole paradoksaalne?

Pisarad!

Oi kui valus on vaadata pisaraid, eriti väikeste laste silmades. Paraku pean tunnistama, et tahan ma või ei taha, aga mul tuleb peaegu igal päeval näha neid kuumi pisaraid. Kui muidu oli päevas üks või äärmisel juhul kaks juhtumit, kus tuli last lohutada, siis täna oli mu klass vist küll põhjavee kohale sattunud. Tervelt kolm õpilast nutsid täna minu tunnis lohutamatult ja ära arva, et nutu põhjustas minu pahandamine lastega. Sugugi mitte.

Kuna mul oli täna kohe kaks eesti keele tundi järjest, otsustasin teist tundi pisut elavdada ning korraldasin õigekirja võistluse. See tähendab, et jagasin klassi rühmadesse ja iga rühm pidi hakkama siis tahvlile minu nimetatud sõnu kirjutama. Võistlus tekitas elevust, kuni üks mu pisikestest tüdrukutest lohutamatult nutma puhkes - ta ei oska kirjutada ega taha kirjutada. Minu ja klassikaaslaste toetusel ta siiski nõustus kirjutama ja sai ka sellega hakkama (mis siis, et natuke ette öeldi). Nuuksumist jätkus pisikesel aga tunni lõpuni ja vahetunnis teatas ta, et on minu pärast ära kulutanud poolteist pakki taskurätte. No mis mul muud üle jäi, kui lubasin talle need poolteist pakki tagasi tuua (see lubadus tõi õnneks naeratuse näole:).

Samas tunnis nuttis lohutamatult ka teine tüdruk. Nimelt oli üks rühm suutnud kirjutada kõik sõnad õigesti ja ma ütlesin nalja pärast (ja et nuuksuvat tüdrukut lohutada), et kiusame pisut veel seda rühma ja laseme neil veel sõnu kirjutada. Nad kirjutasid ja õigesti, kuid vahetunnis nägin, et üks tüdruk sealt rühmast nutab. Miks? Aga selle pärast, et ma neid kiusasin. Oh mind ja minu suuvärki küll, püüdsin talle siis rahulikult selgeks teha, et neil läks ju väga hästi, nad olid võitjad ja see oli lihtsalt väike test ning kiitus neile. Õnneks tundus, et minu veenmisest oli abi.

Kolmandad pisarad tulid täna matemaatika tunnis ühe poisi silmist. Nimelt oli ta saanud kontrolltöö eest 5- ja mul oli paari kohta tehtud väikesed parandused. Need viisid muidu väga korrektse ja idealismi poole püüdleva poisi endast välja. Kas sina oled kunagi nutnud 5- pärast? Mina ka pole, kuid sel hetkel ma isegi mõistsin poissi ja lohutasin jälle nii kuis oskasin. Muide, olen avastanud, et sellistel puhkudel toimib vahel ka ignoreerimistaktika. See tähendab, et tuleb tal lasta pisut nutta ja varsti on naeratus jälle suul.

Ja tegelikult tuli meelde, et täna nuttis millegipärast peale tunde ka teine poiss, miks, ei suutnudki ma välja selgitada. Oh seda elu, elukest küll, täiskasvanutel on raske, aga mulle tundub, et väikestel lastel on veelgi raskem. Kas ei kehtigi ütlus, väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured? Tänase (tegelikult juba eilse) päeva valguses väidan, et ei kehti! Pean ka oma lastega tõsiselt veelkord rääkima sellest, et võita, tuleb osata ka kaotada (kuulsin just ühes väga vahvas saates "Kui metsa ees ei oleks" esinenud Erki Noole suust).

(Käsi)töine vaheaeg

On ikka ütlemata mõnus, et koolid peavad aeg-ajalt vaheaaegu. Sain sel nädalal korralikult puhata ja lihtsalt nautida seda, mida teha meeldib. Kõigepealt meeldib mulle muidugi sporti teha. Vaheaaeg algaski sportlikult õpetajate korvpalliturniiriga. Kas usud või mitte, aga on väga palju õpetajaid üle Eesti, kes armastavad korvpalli mängida. On isegi nii palju võistkondi, et need tuleb jagada kolme liigasse. Esimeses liigas on siis profid korvpallurõpetajad, teises liigas poolprofid ja ja kolmandas lihtsalt õpetajad Meie oleme juba aastaid tegutsenud kolmandas liigas ja üritanud seal anda oma parima. Sel korral õnnestus meil siis ennast tõsiselt ületada. Mängisime järjest üle mitu võistkonda ja jõudsime välja liiga finaali, kus me arvatavas sõpruskohtumises pidime alla vanduma tugevamatele. Hõbemedalid teises liigas olid aga tõsiasi ja nende üle oli meil tõeliselt hea meel. Olgu siiski tõe huvides ära märgitud, et mina tegutsesin rohkem vahetusmängija ja ergutustüdrukuna (aga see-eest tegin kõva ja innustavat häält .

Pärast korvpalliturniiri sain siis põgeneda loodusesse nautima puhkust. Kulus see imekiiresti, enamasti õmblesin, kudusin ja lugesin. Pika lumivalge salli sain peaaegu valmis, nüüd on vaja vaid mantlit selle juurde. Lugema hakkasin raamatut Salme Reegist. Üldse on viimasel ajal hakanud mind näitlejate elulood huvitama. Salme Reegi raamat on küll pooleli, aga olen juba väga palju temast teada saanud ja pean tunnistama, et leidnud temaga palju sarnaseid jooni (eks tema oli ju ka pisike ja poisilik). Fantastline naine, kes 60ndates oli võimeline mängima poisikest - uskumatu. Järgmisena loodan lugeda raamatuid Tõnis Mäest ja Helgi Sallost. Mine tea, ehk peaks jõuluvanale kirjutama, et neid raamatuid sooviksin ... Ja kõigele lisaks - homme on ilmumas ju Harry Potteri viimane osa. See jääb küll nüüd jõuluvaheaja lugemiseks.

Puhkusest rääkides ei saa mööda ilmast. Maha sadas esimene lumi ja muutis metsa imeilusaks! Lihtsalt vaata suu lahti ja ammuta endasse seda lummust. Esimese talvine ülesannegi sai täidetud - elusuuruses lumememm sai valmis ehitatud. Nüüd ootavad talve jooksul järge suusad, uisud ja kelk. Kardan siiski, et esimene lumi päris maha ei jää, kuid terve talv veel ees. Muide, lugesin just ühte artiklit, kus Vegard Ulvang arvab, et Eesti asub ohutsoonis, mis puudutab suusatamist. See tähendab, et mõne aja pärast ei pruugi eestis üldse enam suusatada saada, kuna lund lihtsalt pole. Kliima soojenemine on moesõna, ega Al Gore ja tema meeskond ilmaasjata Nobeli rahupreemiat võitnud. Kuskil mälusopis on ka artikkel, kus mainitakse, et tulevikus on Eestil head väljavaated turismimaaks, sest siin on just parasjagu soojust, lõunamaades pidi väga palavaks minema. Olgu kuidas selle soojusega on, homme on taas tööpäev ja uue veerandi algus. Ikka päev ja nädal korraga, las see soojus jäägu esialgu südamesse Toredat nädalat sulle, kes sa ka seda lugema juhtud... ja sallid kaela!!!

Minu Sillu

Olen juba jõudnud ennast siin päris palju avada, kuid oma suurest loomaarmastusest pole ma rääkida jõudnud. Olgu kassid või koerad, hobused või kitsed, olen alati nende juures neid silitamas. On loomulik, et sellisel loomaarmastajal on ka endal olemas loom. Mul oli ta, kuni tänase hommikuni. Asudes tööle linna, kus ma vaevalt kedagi tundisin, olin kindel, et üks armas seltsiline peab mul olema. Selleks sai tubli helesinine viirpapagoi, kes nimeks sai Sillu. Alguses oli ta kõva sädistaja ja lendaja. Mul oli toas lae all tema jaoks olemas isegi anteenist tehtud õrreke, kus tal meeldis istuda ja sädistada. Suvevaheajal viisin ta hoiule teise papagoipidaja poole, kes üritas teda isegi paaritada. Algus oli kena ja ehitati isegi pesa, kuid siis tekkisid tülid ja pesaehitus jäi katki. Sel aastal hakkasin märkama, kui kurvaks mu linnuke jäi, ei lennanud enam nii hästi ja ei sädistanud. Varem pidin teki puurile peale panema, kui tahtsin hommikuti magada, nüüd polnud seda ammu enam vaja teha. Ta lihtsalt ei laulnud. Olen päris kindel, et ta tundis üksindust, aga ei julgenud ka uut paarilist kõrvale võtta. Minu oma ju õige eakas. Püüdsin teda lohutada sellega, et riputasin talvel akna taha, kus tema puur oli, rasvapallikese. Nii sai ta loodetavasti vähemasti tihastega juttu ajada. Mitu korda olen nädalavahetusel tulles kartnud, kas ja kus ta on (paar korda on ta mind ka ehmatanud, olles pugenud avatud puurist laua alla). Täna hommikul, kui mul oli ebatavaliselt kiire, olin just välja minemas, kui mõtlesin korraks veel Sillut vaadata. Teda polnud, õigemini oli, aga puuri põrandal maas, surnud. Nii et mul oli sõber Sillu, isepäine, aga väga armas viirpapagoi... .

Tempo!

See nädal on olnud nii tempokas, et pole jõudnud mahti midagi kirja pannagi ja nädal pole veel kaugeltki läbi. Aina tempokamaks see nädal läheb. Igatahes pole ma sel nädalal saanud üle 6 tunni öösiti magada. No lihtsalt ei ole aega. Tunnid, trennid, koosolekud, parandatavad tööd, hinnete väljapanek, arenguvestlused, poisteõhtu (oo ja, see sai ka õnnelikult tehtud, autod sõitsid nii mis mürinal ja tundus, et poistel oli vahva), külaskäigud jne. Täna oli isegi selline olukord, et üheaegselt katsusin teha maletreeningut, kirjutatada tunnistusi ja neid kilesse pakkida. Trenni lõppedes kähku jope selga ja oma lemmiksõbra, vennapoja juurde, kes mind ootas.

Tavaliselt on hetked enne magamajäämist need, mis minul on kõige mõtteviljakamad, ideederohkemad. Huvijuhina töötades mõtlesin enamus üritusi välja öösel, mistõttu kord või paar korda kuus tuli öö jooksul magamist ehk tunnike või paar. Aga ideed olid vägevad Mõned nii vägevad, et panin need isegi öösel kirja, et meelest ei läheks ja mõned nii julged, et hommikul kahtlesin kõvasti oma idee teostuses. Näiteks kirjutasin juba 5 aastat tagasi ühel öösel tollasele ETV direktorile meili, kui väga mulle meeldis saade Saksamaa otsib superstaari ja miks meil sellist saadet ei ole. Sain isegi temalt muide vastuse, kus ta kirjutas, et 2 takti ette on plaanis muuta millekski sarnaseks. Sel nädalal ei tulnud öisest mõttetööst midagi välja. Nii kui kell 2 või hiljemgi pea padjale panin (mul nimelt komme enne magamaminekut postimeest lugeda), nii ka magasin. Iseenesest ju vahva. Õnneks ei pea ma ka päris kella 8ks kooli jõudma, nii et mõned värvilised unenäod (mida ma nagu tavaliselt ei mäleta) ma ehk ikka ära nägin.

Kuna ka nädalalõpp on tulemas üsnagi teguderohke, siis tänan kõrgemaid jõudusid, kes mõtlesid välja koolivaheaja. Plaanin järgmist nädalat alates teisipäevast nautida looduses ning vaikuses, koguda energiat ja muidugi magada... Ära sinagi oma töö ja tegemistega väga üle pinguta ning leia aega puhkamiseks, eks...

P.S :Kogu muu tegevuse kõrval sai ka poodlemas käidud. Muretsesin endale Salme Reegi mälestuste raamatu ja Laulupeo DVD. Näis, mitu päeva, kuud või aastat kulub, enne kui nende jaoks aega leian

Pilt on, häält ei ole!

Tõele au andes tuleb tõdeda, et nüüd hakkab vaikselt ka hääl tagasi tulema. Põen siin nimelt juba mitmendat päeva õpetaja tüüpilist kutsehaigust ehk hääletust. No ei karjunud ma laste peale, joomisega ka liiale ei läinud (peaaegu karsklane nagu ma olen), aga hääl ära kadus. Tegelikult peaksin kodus istuma ja oma häält ravima, aga see hirmus kohusetunne, mis mind sikutab, ei lase. Nii käisingi koolis lastele sosistamas ja avastasin huvitava fenomeni. Kui õpetajal pole häält, siis pole seda ka lastel. Ehk teisisõnu hakkasin ma mõtlema, et ega see hääle kadumine nüüd nii väga halb ka ole. Lapsed püüavad pingsalt kuulata iga su sosinat ja seda saab muidugi teha ainult vaikuses. Eriti vahva oli muidugi see, et meil oli täna evakuatsiooni õppus, kus kogu koolipere evakueeriti koolimajast tulekahju tõttu. Kujuta ette hääletut õpetajat, kes peab andma selgeid ja kõlavaid korraldusi klassile, kuidas ja kuhu evakueerida. Õnneks sattus mulle selleks ajaks tubli klass ja vaatamata kolmandale korrusele, olime esimeste seas, kes välja jõudsid (ja täies koosseisus). Igatahes soojendasid mind nende päevade jooksul minu klassi tüdruku kallistus ja hoiatus, et ma mingil juhul haigeks ei jääks ning head paranemissoovid ka minu meediaõpilastelt 10. klassist. Tänase vägagi pika päeva (malering, arenguvestlus) lõpetasin hoopiski kinos. Käisin vaatamas filmi "Georg". Film oli huvitav ja vaadatav, Matvere oma osas väga hea, kuid kas olin liialt väsinud või oli häda milleski muus, väga suurt muljet film ei jätnud. Hea, aga mitte superhea (puhtalt ainult minu arvamus). Niisiis hea sõber, hoia oma häält, otsi kapist välja sall, müts ja kindad, pane tõmbama teevesi ja tee mesinikuga kaupa. Siis võib külm sügis edasi tegutseda Ole terve!

Surm ja mõrv!

Täna on kuidagi väga tähenduslik päev. Lõuna ajal peale tunde korraks internetti piiludes avastasin uudise Hiiumaa algklasside õpetaja äkilisest surmast otse koolis. Masendav, ängistav! Meile on elu antud, kuid miks seda on ühtedele rohkem ja teistele vähem antud? Millega teenitakse ära õnnelikum elu ja millega õnnetum? Olles ise pisikeste õpetaja, mõtlesin kohe lastele. Mida nemad tunda võivad? Mida see nende jaoks tähendab? Üks õpilastest tunnistas artiklit kommenteerides, et ei suuda ikka veel tõega leppida, nuttis palju. Tean, et II klassi inimeseõpetuse õpik räägib ka surmast ja räägib, kuidas sellega toime tulla võiks, kuid ei usu, et sellest väga abi oleks.

Oma lühikese õpetajaelu kõige raskemaks hetkeks pean seda, kui tulin koos lastega ekskursioonilt ja mulle teatati enne, kui jõudsin lapsed bussist maha lasta vaikselt, et ühe minu klassi tüdruku ema hukkus autoõnnetuses. Noor ja roheline nagu ma olin, lõi see mind puuga pähe, oli õnn, et minuga koos oli vanem kolleeg, kes rääkimise enda peale võttis. Lohutasin niipalju kui suutsin, kuid olen kindel, see tüdruk ei tajunud esimestel tundidel täpselt, mis oli tegelikult toimunud. Igatahes tundsin täna taas, me ei ole igavesed, vähemalt siin ilmas mitte. Tuleb kõvasti pingutada, et minust jääks jälg, mis kohe ei tuhmu.

Heakene küll, läksin vist liiga melanhooliliseks, aga nagu sa kindlasti märkasid, on mul pealkirjas surma kõrval mõrv. Seda sellepärast, et käisin täna Vanemuises vaatamas "Jäist mõrva". Läksid kaks sõpra Himaalaja mäestikku ronima. Üks nendest sportlik ja kogemustega ronija, teine pisut ülekaalus kehkenpüks, kes isegi taburetil istudes hirmunud pilgul maha vaatas. Läksid matkama kaks, tagasi tuli üks. Teine oli kadunud, eksinud, külmunud, surnud, mõrvatud??? Kes tappis kelle? Miks tapeti ja kuidas tapeti? Loomulikult ei ole ma tujurikkuja ega hakka etenduse sisu ümber rääkima (muide, himaalaja mägesid dekoratsioonideks ei olnud), kuid etendus on kindlasti vaatamist väärt. Mis siis, et istusin kohal, kus ühte nurka hästi näha polnud, mis siis, et näitlejad kohati nii vaikselt rääkisid, et neid kuulda polnud. Näitlejad olid väga veenvad, kui alguses olin pisut pettunud, et mis ideaalne mõrv sealt tuleb, kõik ju selge, siis tegelikult ei olnud enne lõppu midagi selge. Mida lõpu poole, seda rohkem pinge tõusis, seda rohkem läksid hoogu näitlejad, seda rohkem kerkis esile erinevaid teooriaid. Olen lugenud üsna palju kriminulle ja nii mõnegi mõrvari enne autorit paljastanud, kuid selles etenduses jäi see tegemata ja minu meelest on see kõige suurem kiitus antud etendusele. Nii et soovitan soojalt "Jäist mõrva".

Muidu aga tänase päeva valguses - ära unusta oma lähedastele öelda, kui väga sa neist hoolid ja kui väga sa neid armastad. Iial ei tea, millal on järgmine kord võimalus seda kinnitada, kui on:(

Buss see sõitis...

Iseenesest pole mul ju bussisõidu vastu midagi. Saab rahulikult mõtiskleda, nautida vaikust ja rahu (kui saab), kuulata muusikat. Pean end isegi väga kogenud bussisõitjaks, aga reedeõhtune bussisõit Tartust Võrru mängis isegi minu muidu rahulikel närvidel.

Algusest. Olin juba peaaegu kindel, et ma selle bussi peale enam ei jõua (pidin veel teatripiletid ära ostma), kuid minu kiired jalad olid tublid. Jõudsin bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist ja ühinesin suure rahvahulgaga, kellel kõigil plaan Võrru sõita. Oma tavapärase ja sisseharjunud vilumusega sättisin siis end esiritta bussi ootama. Ootasime minutit 5 ja veel 10, bussi ei kusagil. Hääled muutusid juba kõvemateks, kui buss lõpuks ometi ette jõudis.

Nagu ikka, olin end osanud sättida õigele kohale ja olin esimeste seas bussis. Vaatasin neid, kes minust tagapool ja kahetsusega mõtlesin, et vaesed inimesed, siia bussi te kõik küll ära ei mahu. Juba aastaid olen näinud, kuidas bussijuhid karmikäelised saadavad inimesed bussist välja, kui kohad täis. Seekord oli aga lugu hoopis teine. Inimesi tuli ja muudkui tuli. Algul said täis istekohad ja lõpuks said minu meelest täis ka kõik seisukohad. See tähendab, et buss tuubiti sõna otses mõttes inimesi täis. Lisaks võttis see kõik nii kaua aega, et buss sai välja sõita alles 20 minutit pärast õiget väljumisaega. Kuna minu läheduses seisjad olid noored meeskodanikud, ei hakanud vaevama end sellega, et püsti tõusta ja neile istet pakkuda, kuid isegi oma pingis pidin end koomale tõmbama.

Sõit läks lahti. Keegi köhis terve tee, keegi aevastas pidevalt, keegi rääkis vägagi kõva häälega, keegi trügis, et vahepeal välja saada. Nii loksusime Võruni. Jõudsin mõelda kahe asja peale. Kõigepealt tundsin kohutavat igatsust Saksamaa reisirongiliikluse järele, mis on lihtsalt super ja teiseks mõtlesin tõsiselt, et kas ikka ei peaks endale auto muretsema. Olen küll veendunud linnas jalutaja (ei armasta ka ühistransporti), kuid nädalavahetuseti kuluks auto siiski marjaks ära. Olgu kuidas see sõit oli, Võrru me jõudsime ja muide, täpselt pärast seda Võru bussi, mis pidi pool tundi peale meid kohale jõudma. Oleks seda vaid varem aimanud.

Õnneks oli siiski pühapäevane sõit vastupidisel marsruudil tunduvalt parem. Ka bussijuhid on enamasti toredad ja peatuvad palumise peal ka seal, kus tavaliselt ei peatuta. Täna oli bussis ka üks pime reisija, kes tahtis koos minuga varem maha tulla, sest kartis ehitust bussijaama juures, kuid bussijuht lubas ta kindlalt kohale viia. On toredaid bussijuhte ja minu tänu kuulub neile Kuid kulla riigimehed, kus on meie raudtee??? Tartu ja Tallinna liinil see isegi ehk toimib, aga Tartu ja Võru liin või Tartu ja Pärnu? Kus on reisirongid ja reisiliiklus, tahaks kohe hirmsasti teada.

8 pitsat ja kamp tüdrukuid.

Tegelikult sai tänane õhtu alguse sellest, et mul on aeg-ajalt kombeks jagada kergekäelisi lubadusi. Nii saigi lastevanemate koosolekul välja käidud, et korraldan tüdrukute õhtu ja et ebavõrdsus ei valitseks, siis ka poisteõhtu. Lubadus on lubadus. Alustada otsustasin tüdrukutest (peaproov poisteõhtuks). Poisid küll algul tüdrukute õhtust kuuldes pisut mossitasid, aga võtsid teadmise, et nemad ootama peavad, mehiselt vastu. Niisiis taas tüdrukute õhtu (vaata paar postitust allapoole).

Et mitte lihtsalt niisama koos aega sihitult veeta, otsustasin panna tüdrukud pitsat tegema. Oi seda elevust, mis siis tekkis, kui pitsategu teatavaks sai. Üks tüdruk kallistas mind kohe mitu, mitu korda ega jõudnud ära tänada. Nii maandusimegi täna (tegelikult kella vaadates küll juba eile õhtul) tüdrukute tööõpetuse klassis. Välja kougiti kogu kaasavõetud varandus ja pitsategu läks lahti. Niipalju sai mulle igatahes kohe selgeks, et kui olin oma klassi poisse pidanud suurteks lobamokkadeks ja tüdrukuid sellisteks vaiksekesteks, siis nüüd läksid tüdrukute keelepaelad lahti. Igasugust huvitavat juttu sai kuulda. Üks kenadest neidudest märkis minu järjekordse palve peale pisut häält tasandada, et kuidas saab seda teha, kui nad nii elevil on. "Ema ütleb alati, kui ma kõvasti räägin, et olen väga elevil", väitis ta.

Pitsad said õnnelikult valmis ja ahju ning sealt ka taldriku peale. Paraku oli pitsategemine iseenesest juba nii toitev, et enamusele tuli otsida kilekott, kuhu pool pitsat sisse pakkida. Kõik tahtsid oma loomingut ka koju maitsta viia. Üllatusena keset pitsasöömist tõusid minu väikesed sõbrad püsti ja laulsid mulle imearmsa laulu õpetajast, kes kõike teab. Ma olen päris kindel, et ei tea sugugi kõike (ma tean, et ma midagi ei tea), küll aga tean, et laul läks hinge. Vahvad tüdrukud mul, kelle pärast pole kahju jääda kooli poole kaheksani õhtul Nüüd ootavad oma õhtut poisid, kellega on plaanis korraldada puldiautode võidusõidu meistrivõistlused. Näis kuidas see õnnestub ja kas sealt vigastusteta pääsen

Õpetajate päevast

On ikka tõeliselt tore, et meil õpetajaid õpetajate päevaga meeles peetakse. Rääkisin just oma Norra sõbrannaga, kes ütles, et Norras õpetajate päeva ei teata ega peeta. Mina sain aga tänu sellele päevale täna rida positiivseid emotsioone.

Kõigepealt sai meelde tuletatud lapsepõlve. Julgesin täna koolis selga panna miniseeliku ja pähe kaks vallatut patsi. Pärast võimuvahetust koolis sai minust, nagu ka teistest õpetajatest, tavaline koolilaps. Meil tuli kuulata (soovitavalt vaikselt, mida me hästi muidugi ei suutnud) kontserti ja seejärel osaleda tundides. Kujuta ette, mina püüdsin kunstitunnis nii püüdlikult joonistada oma pinginaabrit, aga õpetaja pani mulle ikkagi 4. Säh siis tulevast kunstnikku, aga see-eest hiilgasin ma korvpallivisetel ja jooksmises. Ära jooksin ma turvamehe eest ja koos palliga muidugi (mis ta siis segab mul tunnis palli mängimast).

Pärast väsitavaid tunde ootas meid kohvilaud ja oli ütlemata mõnus seda nautida, kui teadsid, et sul peaks tegelikult olema ajalootund. Eks ma järgmisel nädalal kuulen, mis seal siis toimus ja kas minu vaesed asendusõpetajad ka terve nahaga sealt välja tulid. Oma klassis sain siiski ka ise tunde anda ja mis viga seda teha, kui klassi astudes vaatavad sulle vastu säravad silmad, sulle ulatatakse lilled ja kallistatakse hästi, hästi kõvasti... Selle nimel tasub õpetaja olla Eks ma siis katsusin täna väheke teistsugune olla ka. Kuigi miniseelik oli kadunud, siis kaks patsi jätsin laste rõõmuks siiski alles.

Pärastlõuna sai veedetud koos armsate kolleegidega väljaspool kooli kalu imetledes (mõnda siiski ka süües), mängides ja lauldes. Kes ei ole näinud õpetajaid vabamas seltskonnas, tundmas rõõmu lihtsalt toredast päevast, siis tasub kuhugi sellisesse seltskonda hiilida. Pedagoogilised tõed unustatakse, range näoilme kaob, närvilisus taandub, lapsed hetkeks unustatakse. Kuigi jah, lärmakamat seltskonda õpetajate seltskonnast vist on raske leida. No mis sa teed, kui päevad läbi oled harjunud kõlava ja selge häälega rääkima.

Lõpetuseks sobiks vist märkida, et parandasin hiljuti taas ajalookontrolltöid. Kas sa teadsid, et muistsete küttide naised tegelesid juba korjandusega, või et põldu on võimalik kasvatada ja harjata, lõigata ning maha panna. Ja veel - juba muistsed eestlased tegelesid endale pesade ehitamisega. Olgu, pole hullu, küll me koos ka ajaloost sotti saame. Sina aga ära lase vihmasel ilmal tuju rikkuda ja naudi heldet sügist (uus väljend meie õpikust:) Ja muidugi, pildi asemel soovin ma täna hoopis

PALJU, PALJU JÕUDU JA JAKSU KÕIKIDELE KOLLEEGIDELE!

Õpetamise rõõmud ja vaevad.

Õpetamine on töö mis pakub emotsioone ühest otsast teise ja suhtumine sellesse on ühest otsast teise.

Kõigepealt emotsioonidest. Kui seisad klassi ees ja püüad püüdlikult oma ainet edasi anda, on ikka keegi, kes arvab heaks tegeleda hoopis millegi muuga kui kuulamisega. Kui püüad tema tähelepanu köita katsete tegemise või videoklipi näitamisega, siis see isegi mingiks hetkeks mõjub, kuid tõesti ainult hetkeks. Miks nii? Põhjus võib olla näiteks selles, et tänapäeva kiire elutempo juures tormab ka mõtlemine ehk teisisõnu - ei suudeta enam keskenduda. Pilk eksleb pidevalt ühest kohast teise ja katsu siis tervikut kokku panna. Teine põhjus võib olla pidev enesetõestus- ja enesenäitamisvajadus (vaata, kes mina olen ja mida ma teha võin). Kogemustele toetudes võin öelda, et need kes koolis on elavad mürakarud, on enamasti kodus vagurad tallekesed ja vastupidi.

Niisiis, mida tunneb õpetaja, kui ta klassis on mürakarud? Kui tal on kannatust, püüab ta esialgu naljaga ja heaga mürakaru õigesse suunda lükata. Kui mürakaru otsustab aga vastu hakata, muutub senine naeratav nägu peeneks kriipsuks ja hääletoon tõuseb. Edasine sõltub siis juba konkreetsest õpetajast ja õpilasest. On õpetajaid, kelle tundides kunagi ei mürata ja on õpetajaid, kelle tundides ainult müratakse. Ühes olen aga päris kindel - õpetaja meeleolu mõjutab tööd klassis ja klassi meeleolu mõjutab õpetaja tööd. Mul on olnud päevi, mille lõppedes olen olnud õnnelik, sest tunnid on läinud väga hästi (lapsed on tulnud teemaga kaasa, silmad on säranud), kuid on ka päevi, mida hästi meenutada ei tahaks. Nendest päevadest tuleb siis õppida ja vigu mitte korrata. Muide, piisab ühest väikesest asjast, et õpetaja päev oleks õnnelik. Näiteks täna sain positiivse laengu ühelt kolleegilt, kes teab miks oli ülilõbusas tujus ja nakatas sellega ka mind. Võitjateks olid muidugi lapsed, kelle ees oli lõbus õpetaja. Õpetamine on emotsionaalne töö ja sellega tuleb arvestada elukutset valides.

Rääkides nüüd elukutse valikust, siis ei kirjutanud ma koolikirjandites sugugi soovist saada õpetajaks (esikohal olid näitleja kutse ja ajakirjaniku kutse). Soov õpetada tuli väga äkki ja pauguga alles siis, kui olin juba 20aastane. Õpetajal ju teadagi pikk suvevaheaaeg ja tööpäevadki on lühikesed. Vähemalt nii ma arvasin, pealegi köitsid mind süütud ja armsad lapsed. Mis sellest teadmisest järele jäänud on? Suvevaheaeg on pikk ja mõnus, aga ilmtingimata ka vajalik akude laadimiseks. Tööpäevad on sageli pikemad kui 12 tundi (7 koolitundi, järgmise päeva ettevalmistamine, mitme klassi tööde parandamine jne). On loomulikult süütuid ja üliarmsaid lapsi, kelle pärast iga päev tasub kooli minna, kuid on ka neid, kellele mõeldes murekortsud aina sügavamaks muutuvad. Üks isa küsis minult just hiljuti, kui suurt palka meile küll makstakse, et me nende lastega tegeleda jõuaksime ja tahaksime. Palka makstakse, aga ei usu, et on palju neid õpetajaid, kes palga pärast tööd teevad. Meil on missioon täita ja tundugu see missioon ka vahel võimatu, õpetajata läbi ei saa (nagu kirjutas hiljuti avalikus kirjas Tõnis Lukasele 13aastane Rakvere koolipoiss, kes peab inglise keelt õppima eraõpetaja käe all, kuna koolis inglise keele õpetajat lihtsalt pole). Olgu see sissekanne väikeseks sissejuhatuseks eelseisvale õpetajate päevale...

Vaimustav male!

Kahtled? Tõestan vastupidist. Tegelikult ei mäletagi ma täpselt, millal ise malenupud ja malekäigud selgeks õppisin. Neid olen kogu oma teadliku elu teadnud. Mängimisega on muidugi teine asi. Terve kooliaja sai malet mängitud, põhjuseks see, et poistel oli võistkonda vaja ühte tüdrukut ja kuna mul vennaraas oli ise aktiivne mängur, oli tal kerge lähedusest mind kaasa haarata. Pean tunnistama, et ega mul seal poiste seltskonnas nii väga ebameeldiv olnud ka Kui nüüd tulemustest rääkida, kuhu jõudsin, siis õnnestus ikka paar korda praegusele Eesti malemeistrile pähe teha (mis siis, et ta oli siis veel pisike poisike ja alles tuli trenni). On ju meeldiv mõelda, et tema karjääris olen ka pisikest osa mänginud. Jõudsin isegi korra või paar ka Eesti meistrivõistluste finaalturniirile, aga millegi erilisega seal ei hiilanud. Parimad tulemused saime oma kooli võistkonnaga, kellega tulime lausa kaks korda Eesti koolide meistriks. Pärast kooli lõppu jäi malemäng soiku (kui välja arvata paar üksikut partiid vennaga), aga õpetajana töötades on kuidagi juhtunud nii, et olen hakanud pisikestele malet õpetama ehk tegema maleringi. Eelmisel aastal mõtlesin pakkuda seda ringi oma esimesele klassile ja mainisin seda ka paralleelidele. Olin valmis, et tuleb ehk mõni üksik ja minu üllatus oli väga suur, kui esimesse maleringi tundi tuli ligi 25 last. Minul vaesekesel oli laenatud vaid 7 malelauda, aga hakkama me saime. Kuigi seltskond vähenes, jäi kevadeni käima selline mõnus 15-liikmeline grupp. Sel aastal plaanisin nendega jätkata ega teinud reklaami, aga kus sa sellega. Vanemad olid ringi ise üles leidnud ja nüüd istuvad mul tunnis mõnusalt jälle koos teise klassiga uued esimese klassi malesõbrad. Minu üllatuseks ei tulnudki alustada päris nullist, sest usute või mitte, on vanemaid, kes õpetavad oma lastele malet ja on arvutimängud, mis lapsi köidavad. Veel hämmastavam oli see, et enamus uutest tulijatest olid tüdrukud, kes järgmisel päeval olid oma teised õpetajad malejutuga ära tüüdanud ja küsisid, et millal jälle saab mängida. Nii et armsad vanemad, kes te natukenegi malet mängite, õpetage seda oma lastele ka! Võin omast kogemusest väita, et kuigi olen vist rohkem humanitaarinimene, ei ole mul matemaatikaga kunagi suuri probleeme olnud. Male õpetab mõtlema, loogiliselt mõtlema!

Värviline!

Kas sa oled hiljuti käinud looduses? Mõtlen päris suurt ja põlist metsa? Meie lastega käisime täna Soomaal. Tee sinna oli kohati küll konarlik, aga see, mida kohale jõudes nägime, oli paari tundi sõitu väärt. Suured võimsad puud sügisehtes, erkkollane, erkpunane, päikesekiired paistmas läbi puude latvade, soojus, lisaks veel ürgsus ja puutumatus. Ei uskunud ausalt öeldes, et sügis mulle niisugust mõju võib avaldada. Tundus, et isegi lapsed suutsid seda ilu nautida, kuigi jah, ega me giidiga muidugi seda väga teha ei lasknud. Tuli ikka neile ka tarkust sisse sööta. Näiteks: Kus pool puud kasvab sammal ja miks? Miks on puude sees augud? Miks osadel puudel on koor lahti tulnud (või puudub hoopiski)? Millised linnud otsivad puu seest putukaid? (Vihjeks niipalju, et vares, toonekurg ja tuvi need polnud). Kas sina oskad neile küsimustele vastata? Ja veel, kas teadsid, et Soomaal on 5 aastaaega? Lisaks üldteada neljale on kevadel suurvee aeg, mis kestab umbes neli nädalat. Sel ajal sulab lumi ja ujutab enamuse soomaa aladest üle. Sel juhul tuleb appi võtta ühepuulootsik, mis tehakse muide haavast. Nägime filmis isegi seda, kuidas lootsikuga heina veeti, päris kentsakas Loomi me kahjuks ei näinud, sest kui oled metsas liikvel suure kambaga, kaovad kõik loomad mitme miili raadiusest. Tahtsime nii väga näha vähemalt rästikut ja kahte karupoega, aga no ei õnnestunud. Loodan, et see matk tõi lapsi jälle loodusele pisut lähemale. Vähemalt võin peaaegu kindla südamega väita, et minu klassi lapsed ei murra enam nii kergemeelselt puude oksi ja teavad, mis vahe on lehtpuul ja okaspuul. Nii et siit loo moraal - kui vähegi võimalik, mine naudi just praegu sügist ja võta sõbrad ka kaasa!

P.S: Kui juba küsimiseks läks, siis kas sa tead, mis on roheline ja hüppab?.... Eks ikka väga närviline hernes...

Pulm Võru moodi

Kui vaadata paar postitust tagasi, siis oli juttu tüdrukuteõhtust ja otse loomulikult - kui on tüdrukuteõhtu, siis sellele järgneb enamasti ka pulm. Pulmakroonikuna pidin hoolt kandma, et kogu sündmus saaks korralikult jäädvustatud. Ei hakka siinkohal uuesti kirjutama detailides ja üksikasjalikult, mis pulmas toimus (jäägu see noorpaari ja külaliste teada), kuid vahva ja meeleolukas pulm oli see kohe kindlasti. Niisama istuda ja süüa ei lastud ning trall käis varaste hommikutundeni. Oli pisarateni liigutavaid hetki (laulatus kirikus, pruutpaari kingituste üleandmine vanematele) ja oli pisarateni naljakaid hetki (lipuvalvur ei täitnud oma kohust korralikult ja pidi loobuma oma pükstest). Kui nüüd küsida, mille poolest erineb pulm Võru moodi teistest pulmadest, siis

1. Võrus õeldakse enne kolm toosti ja alles siis muutub viin kibedaks.

2. Võrus ei varastata lippu ega ka pruuti enne ühtteist (ja pruudivargust ei peeta üldse kenaks tavaks)

3. Võrus ei mängita pruudipärga maha täpselt kell 24.00, vaid siis, kui aeg sobiv.

4. Sellist maastikku (imelised värvilised puud, päikese käes sillerdav järv, künkad, orud) leiab ainult Võrumaalt

Mis puutub abiellumisse üldse, siis pean jälle kirjutama, et minu meelest on see üks õige asi. Kui ikka tunne on, et peaks, siis tuleb ka riskida. Vaadates muidugi uut abieluseadust, mis tahetakse vastu võtta, tuleb öelda, et romantika ja usaldus hakkavad hääbuma. Näis, mis sellest seadusest saama hakkab. Tõelises abielus pole ju oluline see, kui palju on kellegil enne vara ja kui palju pärast, vaid see, kui palju on armastust. Seda armastust kogesin laupäeval väga palju. Vaadates kahte õnnelikku inimest, sai nende üle ainult rõõmu tunda ja mis seal salata, eks pisike kadeduseuss ka ikka kuskil südamesopis näris ja küsis - millal sina abielluma hakkad? Ohh... ütleks ainult selle peale.

Hüvasti Suur Mees!

"Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel - parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et: "Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas." , kuid Sinu teod (filmid, rollid) jäävad... Aitäh nende eest!

Nibud kikki!

Ja, ja, kui sa loodad nüüd siin mõnda riivatut blogi sissekannet lugeda, siis pean valmistama sulle pettumuse. Ei mingeid riivatusi, kikkis hoidsime hoopis barettidel olevat tutti (nibu). Et asi selgem, alustan algusest. Nimelt otsustas üks minu armsatest sõbrannadest igavesti jätta hüvasti vallalise ja vaba naise eluga ning tüürida abieluranda. Loomulikult ei saanud me seda asja jätta karistamata ja talle tuli korraldada üks meeldejääv viimane laupäev vallalisena. Õnneks olid teised sõbrannad suure osa ettevalmistusest enda kanda võtnud ja mul tuli õigel ajal ilmuda juuksurisse, see tähendab ühe sõbranna juurde. Saime kõik pähe uhked krepplokid, riietusime musta ja tõmbasime pähe mustad baretid. Kummide vilinal ja signaalitades ilmusime siis mittemidagiaimava ja kurva tulevase pruudi juurde. Kurva sellepärast, et tema tulevane abikaasa oli just poiste poolt ärandatud ja tema teada olid tal kõik sõbrannad kusagil eemal ning ees terendas laupäevaõhtu ämmaga. Tulevane pruut sai selga imearmsa punase kleidi koos valge põllega, pähe suured uhked lokid ja punase bareti ning kätte korvi õunamahlaga (või oli see midagi muud Igatahes selle joogiga pidi meie punamütsike ära moosima ämma, sest vahepeal oli ämm end üles löönud ja tahtmist täis meiega kaasa tulla (kes seda enne kuulnud, et ämm minia viimaste vallatuste tunnistajaks on?). Vaene punamütsike, kuigi talle oli pandud põskedele rohkesti puna, poleks seda üldse vaja olnud, aga hakkama ta selle ülesandega sai ja ämm jäi meist maha. Meie aga läksime linna peale, punamütsike ja tema 7 musta hunti. Mis seal linnas täpselt toimus, las jääb asjaosaliste endi teada, aga punamütsike lahendas meie ülesandeid tõelise bravuuriga (sellisele kaunitarile annab ju igaüks musi ja igaüks on valmis ta naiseks võtma, juhul muidugi, kui tulevane abikaasa araks peaks lööma). Olgu kuidas selle tüdrukteõhtuga on, aga tähtsaim sündmus on veel ees. Ma ei tea, kas see on ainult minu mulje, kuid mulle tundub, et on hakatud järjest enam abielluma ja see on tore. Minu meelest on abielu nagu pitser, millega seotakse kaks inimest. See hoiab kinni armastust ja kinnitab, et see on ehtne. On loomulikult ka erandeid ja teistsuguseid näiteid, aga ärme täna neist räägi. Kui kaks inimest on otsustanud elud ühendada, siis jääb vaid soovida kogu südamest ja siiralt õnne ning armastust.