Ohhoo-päev

Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.

Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.

Imeline 19. august!

No nii... tere sulle jälle üle pika aja. Tegelikult kirjutasin siia ka enne reisi midagi, aga see on millegipärast kadunud interneti avarustesse. Las ta siis seikleb seal. Oma reisust kirjutan täpsemalt järgmisel korral, täna tahan aga kirjutada ühest imelisest päevast - 19. augustist aastal 2008. Tegelikult oli juba ette arvata, et see on natuke erilisem päev kui kõik teised. Alustuseks Kanter. Ma teadsin, et Gerd on vahva poiss ja uskusin siiralt, et medal tuleb, kuid et kuldne - seda ei julgenud isegi minusugune paduoptimist loota. Ta tegi selle ära ja millise stiiliga - võimas! Kui vaadata tema võiduheidet, siis võib vaid olla kogu südamest uhke, et on olemas selline rahvuskaaslane. Lisades siia Raul Rebase sõnad, et Gerdist tahetakse vormida ka eeskuju teistele (noortele), on tegu arvatavasti Eesti kui mitte maailma ühe ideaalseima sportlasega. Kõik mütsid maha sinu ees, olümpiavõitja (ja tegelikult võiks seda tseremooniat korrata ka Jaansoni ja Endreksoni kohates:)

Ideaalne päev sai tänu imelikele juhtumistele ja kokkusattumistele, võibolla aga ka lihtsalt tänu heale õnnele, jätku Tallinnas Märkamisaja peol. Olin väike, kui Eesti teistkordselt ärkama hakkamas, kuid mäletan seda, mida telekast üle kanti. Võrokesena paraku ise pealinna laulma tol korral ei jõudnud. Olgu kuidas on, aga lisaks spordipisikule on mind nakatanud tõsiselt ka patriotismipisik ehk teiste sõnadega - eestlane olla on uhke ja hää! Seda tundsin seistes kõrvuti tuhandetega lauluväljakul, lauldes (jah isegi mina laulsin ja ma loodan, et kõrvalseisjad andestasid mulle selle) ja imestades silmad pärani. Kuskilt ilmusid välja sipelgad, mis hakkasid mööda keha ülespoole ronima, kuskilt kukkus otse vihmatilk silmanurka, kuigi oli selge taevas täiskuuga, millegipärast muutus oma nahk võrreldavaks kananahaga. Oli võimas, ütlemata võimas ja rääkigu Savisaar, mis tahab, see oli eestlaste jõudemstratsioon - me oleme tugevad, me oleme ühtsed ja me oleme laulurahvas. Uskumatu oli ka see, milliste ovatsioonidega tervitas rahvas presidenti, milliste tunnetega lauldi viimaseid, neid kõige tähtsamaid laule. Meie kõrval olid noored poisid, polnud nad vist enam mitte just kõige selgema silmavaatega, aga nad laulsid, sirgeselgselt, kõlava ja pühendunud häälega. Lauldes mõtlesin vaikselt Goethele ja tema Faustile, kus Faust pidi otsima seda õnnist hetke, mida ta oleks tahtnud peatada. Eile õhtul oleks tahtnud minagi hüüda - oo õnnis hetk, sa peatu! Aga, elu on progress ja läheb edasi, seetõttu jään kannatamatult ootama järgmise aasta üldlaulupidu. Ainult kaikaga (kui sellegagi:) saab mind sealt eemal hoida. Seniks võib aga ikka ja jälle nautida kaunimat laulu, mis olemas - Tõnis Mäe "Koitu" Veelkord - eestlane olla ON uhke ja hää!!!