Läbi pisarate naerdes.

Kui keegi arvab, et koolielu, seda enam õpetaja elu, on ikka üsna üksluine, igav ja närvesööv, siis ta küll eksib. Üksluisusest ei saa juttugi olla, selleks on lapsed lihtsalt liialt erinevad, igavusest ei saa ka rääkida, sest iial ei tea, mis nurga tagant sind uus üllatus ootab ja närvesööv ... no kas oskad nimetada mõnda elukutset, mis oleks täiesti pingevaba? Kui teed tööd hingega, siis ei saagi asja võtta niisama.

Püüdsin minagi sel nädalal hingega tööd teha ja välja tuli nii, nagu ikka. Oli taas ajaloo kontrolltöö. Teemaks 19. sajand ja talupoegade ning mõisnike elu ja kombed. Töö kirjutas kaks klassitäit õpilasi, üks paremini kui teine, aga muuhulgas lugesin töödest järgmist:

• vikatiga künti heina, peksti heina, sõtkuti heina ja lõiguti vilja
• rehaga riisuti vilja
• Kreutzwald õpetas Kalevipoega, Kreutzwald aitas Kalevipoega
• mõisnikud ostsid kunstmetsi (tegelikult tegid kunstjärvi)
• talupojad sõid leibade pealt
• talupojad tegid vilja ja hoolitsesid vilja eest.

Nuta või naera, aga ma ju rääkisin ja nad ise lugesid õpikust, mismoodi talupoeg elas! Kas tänapäeva noortel puudub igasugune loogika või oleme me jõudnud tõesti juba sellisesse aega, kus vikatid on maakodudest kadunud ja rehaga ei osata enam midagi teha? Meil on maal igatahes mõlemad tööriistad olemas ja isegi üks väike ader, mille ees ma hobust mänginud ja taga kündnud. Räägime just teises klassis vana aja asjadest ja andsin neile ülesande valmistada ette küsimused oma vanaemale või vanaisale, näis, mis põnevat seal tuleb.

Minu sõbrakesed oskavad aga jätkuvalt mind üllatada. Kõigepealt on matemaatika läinud viimasel ajal nii raskeks, et mõnigi peab tööd tegema mitu korda. Õnneks kehtib see tõesti vaid üksikute puhul, enamus ikka tublid viielised. Täna tegelesin aga tõelise kasvatustööga. Nimelt jõudsid minu kõrvu kuuldused, et minu lapsed olid tüdrukute tualeti juures millegagi hakkama saanud. Millegi sellisega, et isegi turvamees otsis neid taga. Selgitasin siis asja mis välja tuli. Poisid olid ajaviiteks tüdrukuid kiusanud ja neid tüdrukute tualetti lükanud. Tüdrukutel, nutikad nagu nad mul on, tuli geniaalne plaan poistele tagasi teha ja nad koos endaga tüdrukute tualetti kaasa tõmmata. Sellest see segadus siis tekkiski. Üks asjaosalistest väitis, et ega ta tõuganudki, kui tõukas siis ainult natuke (kui natuke?) noo veerand (kui palju on veerand?) nooo üks jalg oli sees... Tõsist head meelt tegi mulle see, et poiss oskas arvutada (üks jalg inimesest on ju veerand) ja üks tüdruk rääkis keerutamata ja ausalt asja ära. Vestlesime pikalt ja põhjalikult ning loodan, et edaspidi vähemalt selliseid tõukamisi ja lükkamisi minu klassis ei esine.



Täna olin taas pikalt oma kõige pisema parima sõbra juures. On ikka vahva sell küll teine. Endal huul kukkumisest lõhki, aga muudkui asjatab ja asjatab. Ei ole tema eest kindel ükski vatitokk ega mandariin. Lemmikkohaks on vannituba, kus ta võiks vist kogu oma vaba aja veeta, kui ta just ei peaks välja minema või näiteks sööma. Magamises on täitsa minu moodi - hilja voodi, vara üles. Ei tea, kas nõnda rikkust majja tuuakse, aga voodi lähen ma nüüd küll. Kell näitab juba teist öötundi. Ees ootab pikk tööpäev ja siis..... elagu nädalavahetus :)!

Öe(O)lge head!

Kuidas ma armastan neid päevi, mil võib õhtul lihtsalt niisama istuda, vaadata telekat, lugeda, lobiseda ... Paraku lähevad laupäev ja pühapäev alati nii kiiresti mööda, et pühapäeva õhtul jõuad enne magamaminekut vaid mõelda - oi, homme jälle tööle (mitte, et ma sinna nii vastumeeselt läheks). Aga puhkust ja rohkem und kuluks marjaks kindlasti ära.

Niisiis, millega hakkama olen saanud. Üle hulga aja sai käidud kinos. Vaatasime koos kolleegidega kuidas rahvuslikku aaret leida püüti. Leiti üles küll ja film oli täitsa vaatamisväärt. Koos poistega kihutasime kooli võimlas autodega ringi. Oli päris äge ja dramaatiline võistlus, kuid kõik läks hästi ja tšempionid said välja selgitatud.

Kõige rohkem emotsioone pakkus aga kahepäevane meediakoolitus. Meid on päris vähe, vaid kuus, kes tahavad meediaõpetusest koolis midagi teada saada. Esimese asjana pidin aga peaaegu maa alla vajuma - mu kodutöö oli jäänud tegemata. Ei olnud koera, kes mu kodutöö ära oleks söönud ega muud segavat faktorit, ma lihtsalt unustasin. Oh ja, kui vaid minu õpilased seda ei kuuleks. Igatahes lubasin selle töö järgi teha ja tegin ka. Teiseks päevaks valmistusin juba ülipüüdlikult ning natuke suutsin oma mainet taastada. Oli tõeliselt huvitav vestelda ja arutleda igasuguste teemade üle. Näiteks mõtlesime ja arutasime pikalt ühe artikli põhjal, mida saaksime meie teha, et maailmas oleks rohkem headust. Leidsime, et eelkõige peame ise olema eeskujudeks ja teenäitajaks, peame ise väärtustama seda, mis hea. Teiseks tuleks kaaslast rohkem kiita, teda innustada. Me ei räägi inimestest ju ainult halba, räägime head ikka ka, kuid sageli see hea inimene ei tea sellest. Tead, kuidas inimene rõõmustab, kui talle öelda, et keegi rääkis temast väga head. Nii et ära ole kade, kui kuuled head uudist, räägi see edasi :) Aga ega me ainult seal lobisenud, tööd tegime ikka ka. Näiteks andsime välja täiesti uue ajalehe SSSuminad esimese numbri, mille peauudiseks oli väikese punaste patsidega tüdruku kolimine tondilossi nimega Segasumma. Vahva koolitus vahva seltskonnaga. Kripeldama jäi ainult see, et minu pisikesed pidid asendusõpetajatega toime tulema, aga meie tublisid õpetajaid teades jäid nad kindlasti ka ellu, eks homme kuuleb.

Nüüd aga on plaanis midagi päris erakordselt. Kell on alles pool üksteist õhtul ja minu plaan on panna telekas kinni (kus äsja Saksamaa otsis superstaari) ja minna voodisse lugema. Ostsin nimelt kaks raamatut. Ühe suure piltidega vennapojale ja teise piltideta endale ehk teisisõnu sain aru, et ma pole veel Kivirähku tundma õppinud. Seega ootab mind voodis mees, kes teadis ussisõnu. Loodetavasti ei hakka temaga igav.


Sina aga ära unusta öelda head ja olla hea :) ma proovin ka.

Mälestused lennanud nädalast.

Eelmisest blogimisest on juba nädalajagu vett merre voolanud. See näitab seda, et igavlemiseks ja niisama logelemiseks pole aega jätkunud. On olnud meeletult palju tööd ja tegemist, mida näitab kasvõi seegi, et laupäeval ostetud liha ja kartulid suutsin suupäraseks söögiks kokata alles kolmapäeva hilja õhtul pärast tantsutrenni. No jah :) tõele au andes ei lastud mind nädalavahetusel venna poolt söömata ära ja teiseks tuleb kiita sööki, mida meil koolis pakuti. Nii et nälga ma ei jäänud, kuid minu poolt eesmärgiks võetud tervislik toitumine vajab kindlasti paremat jälgimist.

Selle nädala kõrgpunktiks oli kindlasti Memory kontsert. Esimesed ja sügavamad muljed on juba lahtunud, kuid vägev oli siiski. Ei suuda mina mõista, kuidas inimesed niimoodi laulda suudavad. Kust nad võtavad sellise energia, sellise hääle? Kuidas on inimene võimeline laulma noodist ja tunnetama muusikat? Oskaks ma kasvõi murdosakese sellest, mida suudavad Gerli Padar, Liisi Koikson või Maarja. Nad on imetlustväärt ja nagu Tim Rice´i külaskäigust ka teada saime, mitte ainult Eestis. Ootan eriti suure põnevusega Ruja muusikali, mis varsti peaks meie ette tulema. Kujutan juba ette, kuidas Taavi klaveril Rannapit mängides möllab ja Maarja Rannapi imekauneid laule esitab. "Suudlus läbi jäätunud klaasi" - imekaunis laul imekaunis esituses.


See oli tore pühapäevaõhtu, millele järgnesid tööpäevad täis rõõme ja muresid. Kuna ei suuda kuidagi õigel ajal magama saada, siis tunnen, et olen hakanud väsima. Tahaksin tunnis anda endast rohkem, olla energilisem, lõbusam, tragim, kuid viimasel ajal olen leidnud end üha sagedamini tunnis õpetajate laua taga istumas. Varem ei saanud ma terve päeva jooksul istuma, ikka klassi ees ja õpilaste keskel. Tea kas olen vanemaks ja nõrgemaks jäänud, oskan tundi paremini planeerida, või on õpilased lihtsalt nii nutikad, et saavad mõne hetke ka iseseisvalt hakkama. Muide, rääkides nutikusest, parandasin täna oma teise klassi matemaatika kontrolltöid ja uskumatu aga tõsi - kõik tööd olid viied. No kes on seda enne näinud. Teise eesti keele rühma õpetaja juba märkis, et ka eesti keele tunnis tehti matemaatika töölehte.

Lisaks õppimisele tuleb tegeleda ka kasvatustööga. Nääklemisi ja üksteise togimisi tuleb rohkem ette kui mulle meeldiks, kuid püüame hakkama saada. Õpilaste paremaks tundmaõppimiseks on välja mõeldud arenguvestlused, mida õpetajad pidama peavad. Mulle arenguvestlused isegi meeldivad, mis sellest, et nad on aeganõudvad ja pingelised. Sageli kaovad osad õpilased teiste seas lihtsalt ära, kuid üks-ühele vesteldes nad ennast peita ei saa ja siis võib kuulda põnevaid asju. Näiteks väitis üks minu kenadest poistest, et talle ei meeldi laulda, aga muusikaõpetus meeldib, sest ükskord jäi see tund ära. Tea, kas peaks ka mõne eesti keele või loodusõpetuse tunni ära jätma :). Loodan, et nii hull see asi siiski pole. Hull on asi aga minu magamisega, sest jälle on uus päev alanud ja mina siin arvuti taga. Lubasin, et lähen täna enne keskööd voodisse ja et mitte oma lubadust väga palju murda, siis siinkohal selleks korraks lõpetan. Ees ootab kevadelõhnaline ja tormine (lubas kuni 30 m/s) nädalavahetus. Elame, näeme!

Tantsurõõm

Esimesed tööpäevad sel aastal on nüüd selja taga ja tööisu on tagasi. Esmaspäeval mõtlesin korraks küll ärgates, et kas tõesti, kuid nüüd pole lugu - ennast liigutada ja tegutseda on päris vahva. Mis siis, et päevad jälle poole ööni venivad.

Tänase päeva tegi ekstra toredaks see, et õpetajad otsustasid taas tantsima hakata ja mina koos nendega. Vaatamata sellele, et eelmisel aastal napilt, napilt tantsupeo rongist maha jäime, pole ind ja tahe kuhugi kadunud. Kui muidu teatakse õpetajaid ikka rangete, tõsiste ja väljapeetutena, siis tantustrennis selliseid õpetajaid näha ei saa. Kõik on muutunud justkui ise õpilasteks. Mõned näited: tundi ei saa alustada õigeaegselt, sest pidevalt käib lobisemine, sammude õppimine on kohati väga vaevaline ja vahel ei tule sellest midagi välja, kuna ollakse naerust lihtsalt kõveras, tunni ajal räägitakse kõva häälega, kätt küsides tõsta ei taheta. Õnn, et lapsed sel ajal juba kodudes on ning seda pealt ei näe (kuhu kaoks muidu õpetaja autoriteet). Igatahes on vahva jälle tantsida ja mõnusat seltskonda nautida ning mine tea - õpetaja luges meile ette 2009. aasta üldtantsupeo repertuaari. Muide, üldpealkiri tuleval laulu- ja tantuspeol on "Meri". Näis, näis.



Täna panin end ka järjekordsele etendusele kirja. 9. veebruaril läheb lahti sõit Viljandisse vaatama Ugala muusikali "Marilyn" Tõotab väga vahva elamus tulla, nii et on mida oodata. Ja oodata on veel midagi :) Pidasime nimelt kolleegiga plaani ja ehk ootab suvel meid ees üks vahva reis. Pikemalt siis, kui asi kindel.

Et oma lapsi mitte ära unustada, siis nemad on endiselt tublid. Unustavad küll aeg ajalt asju koju või mõne koduse töö tegemata, aga matemaatika tunnis on lausa lust vaadata, kuidas nad arvutavad. Anna ainult tehteid ja ülesandeid. Eesti keelega on momendil pisut raskusi, sest uus õpik tuli alles täna ja töövihikut pole ikka veel. Kasutan töölehti. Ja veel üks huvitav fakt - minu lapsed armastavad uisutamist rohkem kui ujumist. Sain seda teada, sest mõlemad tegevused sattusid ühele päevale ja uisutamine tuli ära jätta (ujumine on neil kohustuslik). Lapsed ise olid valmis ujumisest loobuma, kui vaid uisutada saanuks. Pean ise eeskuju näitama ja esmaspäeval ujuma minema. Üks sõbrake juba küsis täna, et miks ma nendega koos ujumas ei käi, kas ma siis tõesti ei oska ujuda... Oskan, oskan :) olen järve ääres kasvanud laps.

Tervislik eluviis.

Uus aasta - uued kombed. Kuulates selle aasta esimest loengut tervislikust (täpsemalt küll funktsionaalsest) toidust, tuli mitu korda silmad maha lüüa ja häbeneda. Miks?

Kõigepealt sain teada, et on olemas funktsionaalne toit, ehk spetsiaalne toit, mis aitab tervist hoida, leevendada (mitte parandada)! See tähendab, et tavalisest toidust on midagi ära võetud (näiteks suhkur, laktoos või kiudained), mida teatud osa inimesi ei kannata, või tavalisele toidule on midagi juurde pandud (näiteks, kaltsium, fosfor, raud), mida inimene vajab. Sellised toidud on muidugi vajalikud ja kasulikud, kuid ka tavaliselt kallimad. Samas, kui inimene ikka ei kannata laktoositalumatuse all või ta saab piisavalt rauda (Tartu elanikud joovad päris rauarikast põhjavett), pole nimetatud toite ilmtingimata vaja manustada. Saab edukalt ka ilma. Igal juhul tasub aga vaadata pakendilt, milliseid lisaaineid on pandud, kas seal on mingi erimärk ja kui kaua toit säilib. Mida väiksem on säilivusaeg, seda tervislikum ja värskem toit muidugi on.

Lektor tõi ka kaks huvitavat näidet. Nimelt oli Soomes teatud ajal müügil unepiim. Lugesid õigesti - unepiim ehk piim, mis pidi soodustama magamajäämist. Kuidas see saadi? Kui lehmad magasid kõige sügavamat und, aeti nad üles ja vaeseid unesegaseid lehmi lüpsti. Sel ajal pidi piimas olema teatud ained, mis soodustavad unisust. Projekt oli hea seni, kuni lehmad hakkasid igaöise äratamisega harjuma ja piima kvaliteet unerohuna vähenes. Teine huvitav näide oli seotud Eestis avastatud Hellose bakteriga. Loodan, et oled täna juba söönud, sest tuleb välja, et Hellose elusbakter, mida täna väga propageeritakse, saadi väikese terve imiku väljaheitest. Lapsest on muide tänaseks saanud juba 15 aastane igati terve nooruk. See bakter aitab meil seedesüsteemi tasakaalus hoida, nii et igati kasulik teine :) Ja veel - ära joo kunagi puljongit ilma leiva või pirukata. Paljas puljong annab maole märku, et kohe on tulemas toit ja maomahlad hakkavad tööle. Kui midagi järgi ei tule, hakkab magu sööma iseennast, mis tähendab maohaavandite ohtu.

Miks ma nüüd silmad maha pean lööma, on see, et olen kahjuks saiasööja. Vahel enda rahustamiseks ostan küll ka leiba, aga seda ikka üsna harva. Teiseks olen kohutav võisaia sööja või õigemini margariini sööja. Mis sellest, et enamasti on tegemist ligth margariiniga, on see ikkagi tunduvalt ebatervislikum kui kasvõi tavaline või. Kolmandaks armastan ma kartuliputru ja kuna aega tavaliselt on vähe, söön enamasti kiirputru ehk vesi keema ja pulber sisse. See pidavat kolesteroolile väga kahjulik olema.

Kogu uut teadmist arvesse võttes, püstitasin endale veel ühe selle aasta eesmärgi - hakata tervislikumalt sööma. Kui võtta arvesse veel minu sporlikud ambitsioonid (rohkem trenni, koju ergomeeter), siis peaksin aasta pärast olema tunduvalt parema vormi juures kui hetkel. Näis, kas ka õnnestub :) Annan edusammudest kindlasti siinsamas teada.

Head uut aastat kõigile!

Alanud on 2008 aasta. Ei usu küll tavaliselt ühtegi ennustajat, aga lugesin täna Eesti Naisest horoskoopi, mis ütleb, et sõnnidele on tulemas imeline aasta. Ükskõik mida meie sarvilised ka ette võtama, kõik õnnestub. Isegi üllataja Uraanil on meie jaoks varuks ainult positiivsed üllatused. Elame ja näeme! Positiivset ja helget aastat soovin aga teistelegi (mitte ainult sarvilistele sõnnidele). Ujuge pärivoolu kalad, hüpake kõrgele kaljukitsed, laske täpselt amburid, hoidke üksteist kaksikud, möirake vägevalt lõvid, kaaluge täpselt kaalud, ärge kaotage oma ujedust neitsid jne. Mis kõige tähtsam - ärge kartke rotte, neid on tulemas nüüd karjakaupa. Veelkord head uut aastat! FrkhDlYlnK