Aasta lõpp

Oh mind küll ja see oh siin on päris sügav. Kirjutasin viimati siia septembris ja häbi tunnistada, täna on käes juba üks detsembri viimaseid päevi. Kiire on muidugi olnud, aga kirjutada oleks võinud ju aeg-ajalt ikka, lihtsalt endale. Eelmise aasta lõpus tegin selle aasta plaane. Huvi pärast vaatasin siitsamast blogist need üle ja nüüd võib teha kokkuvõtte.

Ühe välisreisi ma tegin ja seda šotimaale, punkt kirjas. Rahvatantsu teen edasi, nii et teise punkti saan ka kirja. Teatris käimisega olid lood nii ja naa. Iga kuu ma teatrisse ei jõudnud, aga mõned korrad siiski. Eredamalt on meelde jäänud Rakvere teatri Kuidas elad Ann? ja eks Dektetiiv Lotegi oli omamoodi vahva tükk. Siiski annaks endale ainult pool punkti, mis kokku on siis kaks ja pool punkti kolmest. Lubasin ka rohkem sporti teha ning paraku ei saa siingi täit punkti kirja panna. Kevadel olin küll usin kõndija ja jooksja, kuid sügise poole vajusin ära, laiskus kimbutab, mis muud. Nii et neljast punktist kolm. Sotsiaalse aktiivsuse tõstmisega on ka keerulised lood. Suhtlen vabalt ja palju, kuid aeg-ajalt istun ikka üksi kodus ja mõtlen, mida see või teine parajasti teeb. Pole otsusekindlust! Uusi vahvaid tuttavaid, kellega nüüd väga palju läviks, pole ka eriti juurde lisandunud. Aga noh, mis ma siin halan, eile olin armsate kursaõdede seltsis, täna, homme ja ülehomme kolleegide seltsis, nii et tegelikult pole kurta põhjust. Kolm ja pool punkti viiest. Kuues soov oli ka, see oli üks suur salasoov, mida ma ähmaselt isegi mäletan. Lühidalt kokku võttes jäi see täitmata, ehk uuel aastal. Nii et kuuest soovist täitus kokku kolm ja pool soovi, Pisut üle poole, aga paremini saaks alati.

Kuidas on aasta lõppenud minu sõpradel? Pisut suuremad sõbrad koolis olid iseenesest üsnagi tublid. Saime isegi ühe vahva teatritükiga hakkama ja vähemalt minu süda küll rõõmustas seda vaadates. On mul ikka andekaid lapsi klassis. Simon on näiteks poiss, kellest tulevikus kindlasti rohkem kuulda on - laulab ja näitleb nagu noor Jumal, kuigi jah, käitumisega tuleb pisut veel vaeva näha. Õppimisega ka suuri probleeme ei olnud, vähemalt minu ainetes mitte. Minu kõige pisem sõber aga muudkui kasvab. Jõuluajal sai ta muidugi hiiglama palju vahvaid kingitusi, nii et tegevust jätkub talle kindlasti tükiks ajaks. Minu nime on ta tänaseks ilusasti selgeks õppinud ja sõnu lisandub tema sõnavarasse aina juurde. Oma nutikust on ta ka juba mitmel korral tõestanud, nii et temaga on lausa lust mängida.

Selleks aastaks ehk siis aitab. Ei hakka lubadusi andma, aga püüan seda netilehekülge siin uuel aastal mitte unustada. Vaatame, mis uus aasta toob, olen igatahes juba ootel :) Head vana ja veel paremat uut sullegi!

Kiire september.

Nii see elukene veereb. Alles sai kool peale hakata, kui juba september läbi. Ega ma muidugi kurda, et suvi 2009 suurte sammudega lähemale tuleb, aga pisut võiks see elurongike aeglasemalt sõita küll. Nagu arvata, on vähemalt minul möödunud september suure töötähe all. Nii suure, et olen tänaseks oma häälest ilma jäänud. Olen vist varemgi siin blogis kirjutanud katsumustest ilma hääleta tundi anda, aga täna oli see ikka eriti põnev kogemus. Kui oma klassiga sain kenasti hakkama, nemad lugesid teksti, mis ilmus otsekui võluväel targale tahvlile ja tegutsesid täpselt juhtnööride kohaselt, siis esimese klassiga oli lugu pisut keerulisem. Kõigepealt teatas üks poiss muidugi, et tema pole harjunud, kui õpetaja häält ei tee ja talle see ei meeldi. Püüdsin nende ees võimelda niipalju kui vähegi suutsin ent kardan, et päris soovitud tulemust ikka ei saanud. Peavad vaesekesed kodus L-tähe lugu rohkem lugema. Selline oli tänane päev. Iseenesest pole aga mul töötuju veel ära läinud ja mõned päevad, tunnid, pakuvad mulle päris kenakest naudingut. Eriti vahva on gümnaasiumiklassides tundi anda. Kui ma saan ikka 40 tegelast omavahel diskuteerima (ja sealjuures arukalt), siis on see minu jaoks vähemalt suur saavutus. Olen viimasel ajal tabanud üldse end mõttelt, kas olen väiksemate või suuremate õpilaste õpetaja tüüpi. Vastust leidnud pole, sest omamoodi lahedad on nii pisikesed algklassides, kes on vahetud ja kallistavad sind ning ka juba värsked täiskasvanud, kes on lihtsalt asjalikud. Õnneks ma valima ei peagi ja saan õpetada nii siin kui seal.

Muidu on sügis näidanud oma ilusamat palet. Ilmad on olnud lõpuks ometi sellised, et saab väljasolemist tõeliselt nautida. Sel nädalavahetusel istutasin maale ka kevadlilli ehk teisisõnu kaevasin mitusada krooni mutimullaauku. Loodetavasti saan kevadel lilledest siiski rõõmu tunda, vähemasti jälgisin küll, et sibulad ikka õigetpidi mulda saaks. Üks, mis mulle selle sügise juures ei meeldi, on pidevad negatiivsed uudised majandusvallast. Kas tõesti ähvardab meid aastal 2008 samasugune majanduskrahh nagu aastal 1929? Sel juhul tekib küll küsimus, mis saama hakkab? Eks ma pea millalgi oma tarkurist majandusharidusega vennaga antud teemal vestlema. Õnneks ei ole oodata, et õpetajaid koondama hakatakse, kuigi lugesin täna just uudist, et juba praegu õpetab osa õpetajaid oma ainet maakoolile interneti (skyp´i) abil. Muide, seda teeb meie oma kooli õpetaja. Kujuta ette, et tulevikus ongi kool selline, et ärkad üles, teed arvuti lahti ja hakkad kuulama tunde. Sel juhul läheks terve Eesti peale igas aines vaja vaid paari-kolme õpetajat (juhuks, kui üks peaks haigeks jääma, on asendused olemas). Segane lugu, aga loodan, et õpetajad päris internetti siiski ei koli.

Ah ja, minu väike sõbrake ka muudkui sirgub. Viimasel ajal on vähem olnud aega teda hoidmas käia, kuid kui Rock´i mängud pihta hakkavad, küll siis saab teda rohkem näha. Igatahes on ta juba väga tubli, käib puha lasteaias ja potil. Sõnu on ka juurde tulnud, kuigi enda nime tema suust veel kuulnud pole, aga pea seegi ei tule. Igatahes on tore jälgida väike tegelinski kasvamist :)

Ohhoo-päev

Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.

Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.

Imeline 19. august!

No nii... tere sulle jälle üle pika aja. Tegelikult kirjutasin siia ka enne reisi midagi, aga see on millegipärast kadunud interneti avarustesse. Las ta siis seikleb seal. Oma reisust kirjutan täpsemalt järgmisel korral, täna tahan aga kirjutada ühest imelisest päevast - 19. augustist aastal 2008. Tegelikult oli juba ette arvata, et see on natuke erilisem päev kui kõik teised. Alustuseks Kanter. Ma teadsin, et Gerd on vahva poiss ja uskusin siiralt, et medal tuleb, kuid et kuldne - seda ei julgenud isegi minusugune paduoptimist loota. Ta tegi selle ära ja millise stiiliga - võimas! Kui vaadata tema võiduheidet, siis võib vaid olla kogu südamest uhke, et on olemas selline rahvuskaaslane. Lisades siia Raul Rebase sõnad, et Gerdist tahetakse vormida ka eeskuju teistele (noortele), on tegu arvatavasti Eesti kui mitte maailma ühe ideaalseima sportlasega. Kõik mütsid maha sinu ees, olümpiavõitja (ja tegelikult võiks seda tseremooniat korrata ka Jaansoni ja Endreksoni kohates:)

Ideaalne päev sai tänu imelikele juhtumistele ja kokkusattumistele, võibolla aga ka lihtsalt tänu heale õnnele, jätku Tallinnas Märkamisaja peol. Olin väike, kui Eesti teistkordselt ärkama hakkamas, kuid mäletan seda, mida telekast üle kanti. Võrokesena paraku ise pealinna laulma tol korral ei jõudnud. Olgu kuidas on, aga lisaks spordipisikule on mind nakatanud tõsiselt ka patriotismipisik ehk teiste sõnadega - eestlane olla on uhke ja hää! Seda tundsin seistes kõrvuti tuhandetega lauluväljakul, lauldes (jah isegi mina laulsin ja ma loodan, et kõrvalseisjad andestasid mulle selle) ja imestades silmad pärani. Kuskilt ilmusid välja sipelgad, mis hakkasid mööda keha ülespoole ronima, kuskilt kukkus otse vihmatilk silmanurka, kuigi oli selge taevas täiskuuga, millegipärast muutus oma nahk võrreldavaks kananahaga. Oli võimas, ütlemata võimas ja rääkigu Savisaar, mis tahab, see oli eestlaste jõudemstratsioon - me oleme tugevad, me oleme ühtsed ja me oleme laulurahvas. Uskumatu oli ka see, milliste ovatsioonidega tervitas rahvas presidenti, milliste tunnetega lauldi viimaseid, neid kõige tähtsamaid laule. Meie kõrval olid noored poisid, polnud nad vist enam mitte just kõige selgema silmavaatega, aga nad laulsid, sirgeselgselt, kõlava ja pühendunud häälega. Lauldes mõtlesin vaikselt Goethele ja tema Faustile, kus Faust pidi otsima seda õnnist hetke, mida ta oleks tahtnud peatada. Eile õhtul oleks tahtnud minagi hüüda - oo õnnis hetk, sa peatu! Aga, elu on progress ja läheb edasi, seetõttu jään kannatamatult ootama järgmise aasta üldlaulupidu. Ainult kaikaga (kui sellegagi:) saab mind sealt eemal hoida. Seniks võib aga ikka ja jälle nautida kaunimat laulu, mis olemas - Tõnis Mäe "Koitu" Veelkord - eestlane olla ON uhke ja hää!!!

Suvevälgatus

Tuleb tunnistada, kas häbiga või ilma, et blogikirjutamise tuhin on kuidagi vähenenud. Aega ju juba oleks, aga kui oled linnas arvuti taga, on muud tegemist ja suvel saare peal, kus möödub minu praegune aeg, pole lihtsalt internetti (õnneks:). Briljantselt aus olles tuleb muidugi ka tunnistada, et ega midagi suurt ja põnevat pole ka jõudnud korda saata. Puhanud olen hästi, isegi inimese nägu hakkab ette tulema. Loen, söön, sõidan rattaga, mässan natuke mullas, käin niisama ringi, kaks kätt selja peal, vaatan vihma ja otsin tegevust (tahtsin endale kudumismaterjali soetada, ei õnnestunud). Kuidagi imelik on see, kui sul pole hommikust õhtuni midagi põhjapanevat teha, aga ega ma nüüd kurtma ka ei hakka. Homme tahan minna kontserdile ja vähemalt praeguste plaanide kohaselt peaks suve teine pool tulema kindlasti sündmusterohkem, sellest aga edaspidi. Praegu aga ootan sõbrannat, kes peaks Norrast mulle koos kaaskonnaga külla kihutama. Tore on jälle vanu tuttavaid näha, seda kohe kindlasti. Nii et mina jään ootama ja sina naudi rahumeeles suve edasi, küll see ujumisilm ka pärale jõuab, kuhu ta ikka jääb.

Telekavaba õhtu!

Täiesti uskumatu, kui imelik võib olla üks õhtu, kui sul pole telekat. Telekas tegelikult isegi on täiesti olemas, aga pilti ei näita, mingi probleem elioni ühendusega. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on ikka väga tobe küll, kui iseenesestmõistetavalt kuulub telekas minu ellu. Uudised, filmid, komöödiad jne, jumal tänatud, et mehhiko seebid on minust praeguseks hetkeks kaugele jäänud ja neid ei vaata, aga ikkagi. Täna tekkisid mul õigustatud küsimused:
1. Miks ma vaatan nii palju televiisorit?
2. Mida ma jõudsin ära teha ilma telekata? Käisin jooksmas, shoppamas (ostsin Agatha Christie elulooraamatu), tegin süüa, pesin nõusid, koristasin, lugesin ja südaööni on veel poolteist tundi aega. Tõsi, suvel olen niikuinii vähem telekat vaadanud kui tavaliselt, aga praegu on ju jalgpalli EM ja mina spordihullukesena ei saa ju jätta seda vaatamata. Hea küll, alagrupimängude mittenägemise elan veel kuidagi üle, aga finaalide ajaks naelutan ennast küll teleka ette. Olümpiamängudest ma mitte ei räägigi. Kuigi olen sel ajal reisil, olen kindel, et otsin ja kuulan kõikjalt kommentaare ning kui tagasi jõuan, siis palun mind mitte tülitada (kui sa just hea sõber pole, kes tahab mulle lihtsalt külla tulla:) olümpiamängude lõpuni. Aga olgu, tänaseks on rahu majas ja lubaduste kohaselt on homme pilt telekas olemas, nii et näis.

Muidu on üllatavalt kiiresti kätte jõudnud juuni. Lapsed on juba mõnda aega suvepuhkusel, mina käin ikka tööl, aga see on selline hea konti mittemurdev poole päeva töö. Mis peaasi - õhtud on vabad, pole vaja järgmisi tunde ette valmistada. Eile aga oli korraga õhtul selline päris imelik tunne - midagi pole teha, igav on, mõtted kiskusid juba uue õppeaasta poole. Kas ma olen juba tõesti nii ära rikutud, et pole veel puhkama saanudki ja juba tahan tööd teha? Ei taha kuidagi uskuda, aga suveks ma endale mõne mõistliku tegevuse kindlasti ka välja mõtlen.

Niisiis olen suutnud endale suve hakuks pähe koguda palju küsimusi, millele vaja vastuseid otsida. Kui on igav, tuleb midagi pöörast korda saata, et sära silmadesse tuleks ja elu elamisel jälle mõte oleks :) On ju nii!?

P.S: Olen 29 päevaga läbinud üle 422000 sammu ja sellega edetabelis 269 kohal (osalejaid üle tuhande) . Pole paha ju!

Tule taevas appi!

Kuigi olen viimasel ajal kirjutamise päris unarusse jätnud ja tegemist on palju, siis sellest lihtsalt peab kirjutama. Käisin täna oma väikese suure sõbraga väljas jalutamas. Emme soovitas meile ühte mänguväljakut ja sinna me siis suuna vankriga ka võtsime. Mänguväljak oli minu üllatuseks lapsi puupüsti täis, enamus sellised 10-13 aastased, aga oli ka pisemaid koos vanematega. Minu sõbra pilku köitsid muidugi korvpallurid ja pall käes vaatas ta andunult korvi poole tahes nii väga visata. Mina korraliku tädina arvasin, et suurte meeste sekka on veel vara minna ja otsisin üles lastevõrkkiige, kuhu ka maandusime. Kiikuda oli tore, aga ... selliseid sõnu, mis tulid noorte laste suust sealsamas kõrvalt, poleks küll kuulda tahtnud. Peaaegu iga teine sõna ühe poisi suust väärinuks eetris piiksu. Minu näpud ei paindu neid siia kirjutama, aga mõtle kõige ropumatele sõnadele ja usun, et need olid veel leebemad sõnad tema suust. Igatahes ei pidanud ma seal vastu, võtsin oma sõbra ja jalutasime eemale, loodan, et ta on veel nii väike ja need sõnad läksid tema kõrvust ja meelest mööda. Küll ei saa ma aru, kus on selliste poiste (aga ka tüdrukute) vanemate kõrvad. Kas nad ei kuule või ei taha kuulda või mis veel hullem - on ise lastele eeskujuks. Vägisi tuleb meelde Kristjan Jaak ja tema ood eesti keelele - kas siis selle maa keel ei või linnutiivul tõusta üles ... Kardan tõsiselt, et kui noored jätkavad sellise keelega, vajub meie keel väga sügavale. Midagi on vaja ette võtta! Olen kuulnud topsidest klassis, kuhu kogutakse roppude sõnade eest raha, kuid see ei aita. Vaja on muuta noorte mõttemaailma ja suhtumist oma emakeelde. Vähemalt oma klassi puhul püüan edaspidi kindlasti rangemalt jälgida, milliseid sõnu räägitakse ja ka ise ilusa keele propagandat teha. Muide, nad on mul tegelikult päris tublid. 20st õpilasest tervelt 11 on viielised ja 7 nelja-viielised. Seegi lohutus ju!

Käin nüüd jala!

Võtsin end taas käsile ja püüan siia mõned read kirja panna. Tegelikult on täitsa imelik, et ma nii vara omadega õhtule sain. Ma ei tea miks, kuid viimased päevad, et mitte öelda nädalad, on tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine kestnud ikka päris kaua. Enne kahte öösel polegi vist magama saanud. Kui nüüd kristalselt aus olla (mine või sellesse uude saatesse, kus tõerääkijaid otsitakse), siis pole probleem ainult selles, et mul palju teha on. Seda muidugi ka, aga ma lihtsalt jõuan õpikute juurde õhtul liiga hilja. Vaja on telekat vaadata, netis toimetada jms. Nii avastangi äkki, et südaöö käes ja mul homsed (siis juba tänased) tunnid tegemata. Püüan end parandada, sest tunnen seda väsimust juba kontides ja liigestes ning ega tervisele see hästi mõjuda saa.

Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee

Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...

Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)

Pikk päev.

Täna oli üks nendest päevadest, kus õhtul mõtled, et kas see sündmus oli tõesti alles täna hommikul, sellest on nii palju aega möödas. Teisisõnu oli täna väga toimekas päev. Alustasin varahommikul ekskursiooniga Saadjärvele. Tegelikult küll alustasime, sest lapsi oli kaasas hulgim. Hommikune ilm (vihmane ja külm) tõotas rasket päeva. Tegelikult läks siiski õnneks ja vihma kätte me päris ei jäänudki. Saadjärv iseenesest on vägagi vahva ja huvitav koht, kuigi, ei saa pattu salata, et mulle tundus see vist esialgu huvitavam kui lastele. Lapsed sumisesid nagu peret heitvad mesilased, kes on kannatamatud ja kärsitud. Kui me lõpuks parve peale saime, mis meid järve peale viis, oli mul tõsine hirm, et mõni lendabki parvelt minema. Õnneks siiski midagi hullu ei juhtunud ja kõik jõudsid õnnelikult ka tagasi kaldale. Olime teada saanud, et vee sügavus meie peatumiskohas oli 15 meetrit ja vee läbipaistvus täitsa hea - 3 meetrit. Pärast harivat osa sõitsime Kassinurmele ja siis läksid lapsed küll sõna otsases mõttes lendu. Kassinurmel olev kindlus vallutati tormijooksuga, soovide kivile esitati sadu nõudmisi ning kallistuste puu sai tunda väikseid armsaid lapsekäsi. Ma väga loodan, et nende esivanemate hinged, kes sealkandis puhkavad, on mõistvad ja arusaajad ega pahanda väga selle lärmi ja tormamise peale. Lapsed olekski vist sinna loodust ja kindlust nautima jäänud, kui meid aeg ei oleks tagant surunud. Vana nipp - kes esimesena bussis on võitja, kes viimasena, toimis taas kord õlitatult ja kõik lapsed said ka tagasi toodud. Pärast pisikest puhkust (kontrolltöö ettevalmistamist koolis) ringkäiku linnas (uusi kardinaid vaja) maandusin taas koolis rahvatantsutrennis. Pühapäeval ootab meid esinemine ja nagu üks õpetaja tabavalt märkis, tuleb meil tublisti harjutada, et mitte õpilaste ees häbisse jääda. Trenni lõpuks võisime õnneks pisut rahulikumalt hingata - tants hakkas välja tulema küll, kuid pühapäeval enne teisi ja enne kontserti tuleme ikka kokku, et veelkord harjutada ja harjutada. Imelik ja see ei tekitagi tülpimust ega mõtet - milleks tantsida. Tantsida on tore :), aga olgu, aeg hiline ja silmad juba poolkinni. Värvilisi!!! (Kui mõtled mida, siis ikka unenägusid)

Öine laulupidu.

Olen tavaliselt kirjutanud kontserditest siis, kui esimene emotsioon möödas ja seetõttu pole tagasivaated ehk piisavalt värsked. Täna teen erandi. Tulin mõni hetk tagasi Toomemäelt, kuhu oli kokku tulnud suur hulk noori, kenasid ja tarku, et üheskoos maha pidada tudengite öine laulupidu. Mäletan, et olin päris väike siis, kui tegelikult neid päris õigeid öiseid laulupidusid peeti, kuid juba siis teadsin Alo Matiiseni isamaalisi laule peast. Tõsi, minu kurvastuseks elasin ma Tallinnast kaugel ja päris suurele peole sinna rahvasumma ei pääsenud. Nüüd siis, kus ma tegelikult enam üliõpilanegi pole, sattusin tudengite öisele laulupeole. Rahvast oli palju (ehk küll kindlasti mitte niipalju kui 80ndatel), meeleolu ülev (ehkki kindlasti jälle mitte nii ülev kui 80ndatel). Lauldi nii isamaast kui armastusest, nii merest kui meremehest. Lauldi rõõmuga ja vabalt. Ma ei tea, võibolla oli see minu imelik kiiks, aga mulle tundus, et isamaalised laulud tulid kuidagi võimsamalt ja selgemalt kui armastuslaulud ning seda tudengite poolt. Tunnistan, see tegi südame soojaks ja tunde uhkeks. Pole see meie noorus midagi hukka läinud - hoiab ja armastab oma isamaad küll! Jätkuks noortel vaid seda nutti suunata energiat ja võimu, mis neil kahtlemata olemas on, õiges suunas.

Õiges suunas pidid kirjutama ka abituriendid laupäeval. Ega mul muidu olekski enam lõpukirjandi kirjutamisega pistmist olnud, kui ma mitte välisvaatleja poleks olnud. Sain hoopis teisest küljest vaadata kirjandikirjutajaid ja see oli ütlemata huvitav. Näha neid närveerimas enne kirjandit, pingsalt mõtlemas kirjandi ajal (mõttetegevust võis tõesti kohati isegi kuulda :) ja paluda siis lõpuks väriseval käel (paljud neist olid nii väsinud) kirjutada allkiri selle kohta, et kirjand kirjutatud. Sain ka ise piiluda mõnede kirjandite esilehtedele. Kindlasti oli üks populaarsemaid teemasid - olla nagu kõik või jääda iseendaks. Kriitilise meelega nagu ma olen, ei leidnud väga häid pärle, küll aga hulgaliselt sõnu nagu ühiskond, aegade algusest, isiksus jne. Arvan, et kirjandite parandajatel on teatud sõnad, mille suhtes on nad allergilised. Ühe mõttena jäi siiski meelde inimkonna võrdlemine liivakõrbega - iga liivatera on eriline, kui koos moodustavad nad koosluse ehk kõrbe. Muide, küsisin ka oma pisikestelt teise klassi sõpradelt, kas nad tahavad olla nagu kõik või tahavad olla omanäolised. Nagu üks mees (nagu kõik) tõsteti käed selle poolt, et tuleb jääda iseendaks. Laps teab, mis ta räägib :)

TÕS-ist hittideni, hittidest šotti

See nädal on jälle olnud tegus ja emotsiooniderohke. Eelmisel nädalavahetus otsustasin pärast pikk, pikka mõttetööd minna ühele omapärasele sünnipäevale. Nimelt sai õpetajate seminar 180 aastaseks ja minul kui vilistlasel oli tegelikult aukohus olla kohal. Korralik nagu ma olen, läksin juba aktuseks kohale. Saal oli rahvast pungil täis, istuma sain tunni pärast, kui mõned kannatamatud vajasid liikumist. Aktus oli kena ja ... pikk. Meelde jäi Luukas oma emotsionaalse esinemisega ja sellega, et nimetas ämblikku kah inimeseks. Loodusõpetuse õpetajana oleksin hirmsasti tahtnud pisut vastu vaielda, aga kus sa julged. Üks asi on täis saal, kus hääl niikuinii ei kosta ja teine lugu on see, et katsu sa haridusministriga vaielda. Aktus lõppes igatahes sellega, et ühel vanemal õpetajal, meeldival proual, lihtsalt katkestati kõne. Pole ka imestada, kui tema esimene küsimus oli - kui kaua võib rääkida, olgu mainitud, et aktus oli juba pea paar tundi kestnud. Pärast aktust läks siis peoks. Meie kursuselt oli ka ikka rahvast kohal, algul vähem, hiljem pisut rohkem. Lobisesime ja vaatasime ringi. Avastasime seintelt oma kursuse joonistatud pilte, leidsime raamatukogust fotosid. Mis aga eriti hästi käima ei tahtunud minna oli pidu. Venis ja venis ja venis. Põhjuseks võibolla see, et enamus õpetajaid ju naissoost ja tantsitajaid vähe. See, mida meie ootasime, tuli hilja õhtul. Nimelt astus üles õppejõudude koor ja ettekandele tuli kurikuulus "Pihlapuu" laul. Ma ei tea, kas see laul ka teistele lendudele midagi tähendas, kuid meie lennule tähendas see väga palju. Esimese pihlapuu ajal tõusti püsti ja hoiti kätest kinni (nii nagu laulaks isamaa-armastusest), kordusesituse ajal istuti hiirvaikselt ja nauditi hetke (mõnel noormehel oli isegi pisar silmanurgas). Oli hetk, mille pärast tasus kokkutulekule minna. Suvel on ehk lootust rohkemate kursaõdedega kokku saada.

Teine selle nädala tippsündmus oli Eesti hittide kontsert. Maarja, Iff, Kaire Vilgats ja Koit Toome suutsid terve õhtu laulda selliseid laule, mis meelel ja keelel. Mis peamine - tundus, et nad ise ka nautisid laulmist ja tundsid end mõnusalt ja vabalt. Sama said teha ka pealtvaatajad. Patrioodina läksid mulle muidugi eriliselt hinge isamaalised laulud Linna esituses. Hing hüppas, ei tahaks mõelda, mida ta siis oleks teinud, kui oleksin 1988. aastal olnud Tartu laulupeol. Kui saaks aega tagasi keerata, tahaksin saatuda just kaheksakümnendate ärkamisaega ja tunnetada rahva vägevust ja jõudu. Vaadates koolis lapsi, kardan, et nad ei taju seda, millises riigis nad päriselt elavad ja kuidas see riik on tekkinud. Ühesõnaga kontsert oli väga vahva ja emotsionaalne.

Vaatamata sellele, et on reede, pole nädal tegelikult minu jaoks veel lõppenud. Homme olen oma väikese sõbra juures (kes on muide väga nutikaks muutunud ja kellega iial igav ei hakka, tirib aga sind oma asjade juurde ja sina muudkui mängi, eile leidis ta enda arvates kõige parema mängukoha olevat minu uue korteri soojustatud põrandaga vannitoas poti kõrval ning mänguasjaks oli meil õpilaste käest ära võetud veesüstal) ja pühapäeval ootab mind õppenõukogu. Õnneks oli juhtkond nii mõistlik, et korraldab õppenõukogu Pühajärvel ja pakub ka väikest lõõgastust ujumise ning bowlingu näol.

Et oleks, mida oodata, siis broneerisin selle suve tippsündmuse ka ära. Plaanis on reis šoti mägismaale. Et see on olümpiamängude ajal, on muidugi natuke jama, aga loodan, et ega me sealgi päris pimedas istu. Olen juba igatahes päris elevil.

Lõpetuseks korterist rääkides, siis täna käisin vaatamas ja tellimas garderoobi ning ka üks telekaalus jäi silma. Avastasin, et olen suhteliselt arg ostja, tahan saada pidevalt kellegi kinnitust, et on jah äge. Ja kardinad on mul magamistoas ees (aitäh hea kolleeg, aitäh vennaraas!). Nii et enam ei näe mina varahommikul kooli tõttavaid lapsi ega nemad veel põõnavat õpetajat :) Ja veel oluline fakt - olen nüüd ametlikult tartlane! Võru, vabandust, kuid sünnilinnaks jääd ikkagi.

Uues, päris oma kodus :)

Nii see elukene veereb. Märtsis suutsin vaid ühe korra end kätte võtta ja siia midagi kirja panna. Aga... minu mittekirjutamisel on sadu õigustusi, kui mitte rohkemgi. Alustuseks elan nüüd juba mitmendat nädalat oma uues, uhkes ja juba armsaks saanud korteris. Hakkasin mõtlema, mitmes see mul siis tegelikult juba on. Esimene elupaik olevat olnud mul vanaema juures, kus kolm peret neljases toas koos elasid. Vanaema ja korterit mäletan veel väga hästi, seda, et ma ise kunagi seal elasin, paraku mitte. Olin vist kolmene, kui ära kolisime kahesesse. Kaheksa või üheksa-aastaselt sai ümber kolitud lähedalasuvasse vanatädist tühjaks jäänud korterisse, kus siis elasime päris pikalt. Seni, kuni lõpetasin keskkooli ja võtsin ette teekonna Saksamaale. Kahe sealoldud aja jooksul sai elatud kahes majas. Ühes oli minu päralt terve katusekorrus, teises oma tuba. Tagasitulles järgnes ühikas koos ühikatoaga. Kuuekesi kolmes toas, aga hakkama saime. Esimesed tööaastad veetsin väikeses maakohas ametikorteris. Korter oli suur ja avar, kuid paraku ka küllalt külm. Elasin talvel ühes toas koos soojapuhuriga ja teises toas käisin ainult kiirelt kapist riideid võtmas. Teise töökohta minnes üürisin juba mõistlikuma korteri, kuhu sain hiljem ka armsa toanaabri, kes siiamaani heaks sõbraks jäänud. Saades kolmanda töökoha heade mõtete linna, lahenes korteriprobleem päris ootamatult ja omapäraselt. Nimelt avastas armas sugulane, et tal oleks paras aeg korterit vahetada ja et mina võiksin tema kolmesesse sisse kolida. Nii ma siis mängisin laia tegelast ja elasin üksi kolmetoalises korteris. Ühes toas magasin, teises toas vaatasin telekat ja töötasin. Kolmandast tahtsin teha spordisaali, aga ei jõudnud :) Enne küpses mõte ikkagi oma, päris oma korterist. Kui nüüd nimetatud elupaikadele lisada veel need elupaigad Austrias ja Saksamaal, kus ma ka üsna pikalt elasin (Viini ühikas Doonau kaldal neli kuud), siis võib julgelt öelda, et olen suhteliselt kohanemisvõimeline ja rahul iga katusega, mis pea kohal on.

Kolimine läks suhteliselt valutult tänu vennasele ja tema sõpradele, aga asjade pakkimine võttis ikka meeletult palju aega. Miks peab inimesel olema lõppude lõpuks nii palju asju ja miks ei raatsi osad inimesed (ennast nende hulka lugedes) teatud asju ära visata ja koguvad neid kastidesse, mida tassivad siis ühest kohast teise. Oma varandust üle vaadates sain mitu suurt kilekotäit tarbetut paberit ja muud träni, mis oli lihtsalt seisnud. Kardan, et päris palju sellist paberimajandust, mida ma tegelikult ei vaja, tuli ka minuga kaasa, aga las ta olla. Südamerahu (äkki ikkagi läheb vaja), maksab ka midagi.

Nüüd tegelen siis hoolega tubade sisustamisega. Köök on juba tellitud ja tegemisel, magamistoakardin on ostetud ja loodetavasti saab lähipäevil ka üles (vaata muidu ärgates, kuidas lapsed kooli lähevad:) Ka kaks laelampi on juba paigas ning nädalavahetusel tuleb vaadata garderoobi, telekaalust, suure toa kardinaid ja veel palju muud. Esialgu veel on julge tunne, aga näis, milline minu pangaarve mõne aja pärast välja näeb. Õnneks on kohe ka palgapäev tulemas, mis annab head kindlust juurde. Nii et elu on hetkel ütlemata kena.

Rääkides veel kiirelt koolist, siis on alanud viimane veerand ja mida päev edasi, seda päikselisemaks asi muutub. Juba hakkavad mõtted suvepuhkuse poole liikuma, kuigi tean - vara veel. Oma pisikeste sõpradega käisime Rakvere teatris vaatamas Käpipuude vennaskonda. Päris omapärane tükk. Usun, et veel lahedam oli Vallimäel ringi joosta, seda enam, et sattusime sinna just sel päeval, kui algas suur tuisk. Igatahes tänas üks teise klassi poiss oma õpetajat ja mind (olime kahe klassiga), et me nii vahva päeva korraldasime. Muidu on ikka nii nagu alati. Mõnel päeval tunned kohe, et tunnid lähevad hästi, lapsed kuulavad sind (suutsin vabadussõjast rääkida nii, et pea 40 minutit oli klassis haudvaikus), teisel päeval tunnetad, et ei ole päris asja sees. Kevad annab tunda nii õpilastel kui ka mul endal. Kuidas sinu ja kevadega lood on? Talvejoped ja mütsid juba kappi visatud? Ära liialt vara seda siiski tee. Täna ööseks lõpetan. Loen veel ühe peatüki Kivirähu Rehepapist (maiuspalana on raamaturiiulis ootamas äsja ostetud ja ühe toreda inimese soojalt soovitatud Anna Gavalda raamat "Koos, see on kõik") ja siis mõneks tunniks unenägude maailma. Täiesti müstika, et uues korteris pole mul veel uneprobleemi tekkinud, aga ei sõna ära.

Angiin

Oh jaa. Nii palju on vett merre voolanud viimasest korrast, mil kirjutatud sai. Ka praegu, kui jooksmas on selle veerandi viimane nädal, peaksin tegelikult palavikuliselt viimaseid töid parandama ja hindeid panema. Tegelikkus on aga see, et olen üles korjanud angiini ja juba mitmendat päeva arsti karmil korraldusel kodusel režiimil. Tuleb siiski tunnistada, et ega ma tööta pole saanud. Hinded on välja pandud, tunnistused on kirjutatud, tunnid asendusõpetajatele ette valmistatud ja homme katsun algust teha pakkimisega, sest suure tõenäosusega läheb laupäeval kolimiseks. Aga jah :) Homme saan siis ametlikult korteriomanikuks, mis muidugi on väga tore, kuid samas saab minust ka laenu omanik. Usun siiski, et minusugune saab hakkama :)

Loodan väga, et ka minu pisikesed saavad ilma minuta koolis hakkama. On täiesti uskumatu, et kui oled eemal, siis on tunne, et teised õpetajad näevad nendega vaeva ja nemad peavad omakorda vaeva nägema uute õpetajatega. Olen muidugi täiesti kindel, et nad saavad hakkama, aga imelik tunne on ikkagi. Mis puutub hinnetesse, siis kolmas veerand on kõige pikem ja tõsisem veerand. Seega ehk mõni hinne on ka selline, mida ei oodatud. Eriti suurt tähelepanu pöörasin sel veerandil lugemisele. Kes ikka veerandi jooksul viit raamatut läbi ei lugenud, sellele ka väga head veerandi hinnet ei pannud. Sama lugu on käitumisega. Päris mitmelegi tuli hindeks panna ainult rahuldav, kuigi jah, isegi rahuldav mõne käitumine pole, aga mitterahuldavat ei hakka ometi teise klassi õpilasele panema. Õpime, kasvame, kasvatame. Olen märganud, et olen rohkem range, kui leebe hindaja ja usun, et see on ka õige.

Kui nüüd vahepealsest tühjast august rääkida, mis kirjutamata jäänud on, siis sai korraldatud vahva klassiõhtu tänu tublile sotsiaalpedagoogile ja tema meeskonnale, sai käidud kinos (päris verdtarretav film habemeajajast, kes kättemaksuks lõikas kõrisid läbi, mitu minutit olid mul silmad igatahes kinni) ja sai võõrustatud vahvaid tegelasi (eks nad ise tea, kes nad on :) Mängisime Eestit ja saime kohe hulga targemaks kui seni olime. Näiteks saime teada, et algklasside õpetajad teavad ning tunnevad mülgast, filoloogid jälle laugast. Ülitore õhtu oli igatahes ja mis hea, sundis mind natuke ka pingutama, näiteks uusi nõusid muretsema.

Nüüd ootab ees vaheaeg. Loodan, et esmaspäevane vereproov on hea ja antibiootikumid teevad oma töö nii hästi, et saan vaheaja pühendada täiesti uuele korterile ja kolimisele. Köögi suhtes hakkab juba tekkima ettekujutus, selle nädala lõpuks peaksid tulema viimased pakkumised. Siis on otsustamisaeg. Aga sellest juba järgmisel korral. Praegu ootab söök tegemist ja siis teki alla paranema. Jää sinagi terveks!

Võtmed!

Minu uue kodu võtmed on mul käes! See on päris omapärane ja hea tunne. Ärevus on isegi selline, et uinumisega on probleeme, ikka ekslevad mõtted uue korteri juurde ja selle juurde, kuhu mida panna võiks, kuidas seal end tundma hakkan, kuidas oma trepikotta, lifti (ja seal on isegi lift:) sisenen jne. Praegu tegelen aktiivselt köögi otsinguga, et see enne sissekolimist (märtsi lõpupoole) olemas oleks. Kuidas siis minusugune kõva sööjanaine ilma köögita ikka toime tuleb. Täna hommikul astusin juhuslikult ühte köögifirmasse sisse, kus ilma pikema jututa hakati mulle köögi plaani tegema. Näidati materjale, kirjutati minu soovid (mis olid tõesti üsna juhuslikud) üles ja lubati nädala lõpuks eskiis ja hinnapakkumine teha. Alles hiljem sain teada, et ütlesin valed mõõdud ja tööpinnaks valitud graniitkivi tõotab tulla päris kallis. Eks ma lähen end millalgi parandama. Hea, et mul vähemalt nõuandjad olemas on, kes mind natukenegi aitavad tähtsa otsuse juures, mis värvi teha köök :)

Seda kui palju ma mõtetega uue korteri juures olen, näitas kasvõi eilne päevgi. Pool päeva istusin arvuti taga ja selle asemel, et kontrolltöid parandada, tegelesin fotode töötlusega. Nimelt tahan seina panna kolm suurt mustvalget loodusfotot, mida reisidel teinud olen. Juba nende fotode valik sadade hulgast oli omaette teema ja lisaks veel ka töötlus (mõnest heast kursusest ka kasu). Sinna see eilne aeg kadus. Kontrolltööd parandasin muidugi ära, et kahelised teaksid tulla järele vastama. Lõpetades viimase töö lugemise kella kahe paiku öösel oli tulemus päris hea (vist sai päris lihtne töö), kuid nagu ennustatud, aeti ikka suurmehi segi ja pärlitest ei pääsenud ma selgi korral.

Mahtra sõda toimus talupoegade ja laulupeo vahel ning selle võitis Jannsen. (Ausõna, nii oli kirjutatud!)
Talupoja karistus oli rehepeks (hea, et mitte keelepeks :) Prohvetid olid ettekandjad. Jakobson suri varakult oma vanasse eluikka. Saaremaa onupoeg sai tuntuks sellega, et osales hästi I laululpeol.

Ei hakka õpetaja ametis igav. Kuigi jah, üks minu klassi sõpradest tegi täna avalduse, et ma polevatki vist nii hea õpetaja, kui ta arvavat. Seda pärast tema pinginaabri küüditamist tagapinki seoses pideva lobisemisega. On märkimisväärne, et olen pannud kohad paika ja iga päev püüavad nad ikka kokku istuda. Esimesed minutid ei ütle ma midagi, kuid kui läheb lobisemiseks, on jutt lühike. Õnneks on nad siiski sõnakuulelikud. See sama poiss, kes esimest korda kolis pinginaabri juurde tagapinki, ütles minu palve peale, et see pole ju käsk, see on palve. Vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin - see ongi palve ja mul oleks väga hea meel, kui sa selle täidaksid. Ta täitis selle :) Teises klassis on asi lihtsam, siis on sul natukene autoriteeti ja mõjuvõimu. Seetõttu tänan õnne, et õpetan just nimelt algklassis. Aga nüüd on küll aeg kaotatud uni tagasi magada, ma vähemalt loodan, et kõik mõtted on ära mõeldud ja uni võib rahumeelselt tulla. Head ööd sullegi :)!

Pühade-eelsed töised tegemised.

Tundub nii, et minu koduotsingud on jõudnud lõpule. Olen leidnud endale kodu, mis võiks saada päris omaseks ja armsaks, aga et mitte ette ära sõnuda, siis enne lõplikku ostu-müügiakti hoian suu selle koha pealt veel kinni.

Täna on aga üks ütlemata mõnus päev. Eelkõige muidugi sellepärast, et homseks ei pea tunde ette valmistama. Meil peetakse suurte pidustustega vabariigi sünnipäeva ja see tähendab homme aktust ja kontserti. Pärast seda toimub presidendi (vabandust, direktori:) vastuvõtt õpetajatele, mis tundub tulema päris uhke. Olen igatahes üsna põnevil. Kuna õhtu oli vaba, käisime kolleegidega väljas söömas ja lobisemas. Sellised õhtud kuluvad alati marjaks ära.

Positiivseid emotsioone olen viimasel ajal saanud ka koolist. Minu lapsed kirjutasid emakeeles selliseid omatehtud jutte, et suutsid mind päris tõsiselt (ja meeldivalt) üllatada. Nimelt sai igaüks nendest ühe tüki rebitud paberit. Nad pidid seda paberit vaatama ja mõtlema, mida see kujutada võiks. Paberitükk kleebiti valgele paberile ja joonistati pilt juurde. Pildi järgi kirjutati omakorda jutt. Sellist fantaasiat ma oma laste puhul pole varem tähele pannudki. Juttu oli nii kolmest kollasest mäest, kes igavlesid, kuni leidsid sõnamängu, hiiglasest, kes kaotas oma saapa, kosest, kes juhatas kadunud koerale teed ja veel paljust muust. Kavatsen need tööd igatahes kokku köita ja klassi raamatuks teha. Ka tänane meediatund läks väga naeruselt. Alates sellest, et igaüks pidi tegema lühikese reportaaži, lõpetades Liivi Rändaja luuletusest uudislugu, intervjuud ja reportaaži tehes. Igasuguseid helisid kuulasime ka ja lindistasime koolis kostuvaid helisid. Päris lärmakas keskkond, see kool.

Kontrolltööde nädal oli mul muidugi ka. Loodusõpetuse tööd olen juba läbi vaadanud ja pärlid välja sõelunud, ajalootööd ootavad veel parandamist. Kas sina tead, mis on fotosüntees? Mõtle natuke ja loe siis edasi.

Fotosüntees on see, kui päike paistab taimedele peale ja süsihappegaasist tuleb õhk.
Fotosüntees on pilt, kus on joonistatud lill, millel on nooltega juurde kirjutatud näiteks, kust süüa saab, kust hapnikku.

Ei taha oma õpilasi kuidagi halvustada või osatada, ausõna - imestan lihtsalt nende fantaasia üle ja võime üle jätta midagi meelde ja segada see kompotiks siis millegi täiesti sobimatuga. Ei saa ju eitada, et mõlemal fotosünteesi definitsioonil on oma iva sees, kuigi jah, punkti kumbki vastus minusuguselt rangelt õpetajalt siiski ei saanud. On meeldiv aga tõdeda, et olen märganud minu tundideks õppimise tõusu. Kuna teen üsna ootamatuid tunnikontrolle, siis vist nii naljalt enam õppimata ei jäeta ja käsi südamel, tegelikult olid ka loodusõpetuse kontrolltööd päris hästi tehtud. Loodan, et trend jätkub ja et mul ei tule ka ajalootöödes pettuda, kuigi ma juba pisut kahtlen, et mõni pani ikkagi Jakobsoni vastutama laulupeo eest ja Jannseni välja andma Sakalat. Aga mis ma sellest. Täna on vaba õhtu ja aeg seda nautida, loodetavasti sinulgi hea sõber.

Võlutiivad.

Taas aeg kirjutada. Kui vaadata eelmist postitust, siis osturalli koha pealt pole praegu mingeid uudiseid. See tähendab, et koduotsingud ikka veel käivad, küll on aga toimunud muud.

Reedel pidin oma väikesed sõbrad jätma jälle kord asendusõpetajate hooleks. Seda pärast imearmsat sõbrapäeva, kui sain hulgaliselt imekenasid kaarte ja kallistusti. Loodan, et mind ei taba esmaspäeval ootamatuid üllatusi. Käisin aga jälle koolitusel, teemaks meedia õpetamine koolitunnis. Olen juba kaks reedet ja laupäeva käinud ning seekordne pidi jääma ka viimaseks. Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber sellest, et tegemist oli väga vahva õppegrupiga. Meid oli ainult kuus ja meid õpetasid kaks. Ei ole kuulnud, et selliseid kursuseid palju oleks. Olime erinevatest linnadest, erinevatel ametikohtadel, erinevate vanuste ja kogemustega. Ise tundsin end algajana, kellel oli põhjust ammutada hästi palju informatsiooni. Õnneks ma ise ülesannete lahendamisega päris hätta ei jäänud, küsimused said vastatud, mängud said mängitud ja diplomgi käes, kuid vaadates kolleege, kes on mitukümmend aastatat välja andnud koolilehte või kellel on ideed, mis sunnivad suu imestusest lahti jätma, siis olen ikka roheline küll. Õppides nii väikeses grupis üksteist ka pisut rohkem tundma, oli viimane lõunasöök kui lõpuõhtu, mis lõppes lubadusega üksteist külastada. Eriti vahvad olid soojendusharjutused, kus sai ammutada emotsioone ja mis ergutasid mõistust. Näiteks pidime grupis valima välja, kas tahaksime üksikule saarele sattudes saada võlutiibu, mis viivad su ükskõik kuhu, võluflööti, mis teeb õnnelikuks, võluvitsa, mis tervendab kõik, võluraamatut, kus sees kõik tarkused või võludollarit, mis lahendab kõik rahamured. Mul oli millegipärast kohe tunne, et tahan lennata ja valisin seetõttu võlutiivad. Pärast 15 minutilist vaidlust suutsimegi koos kahe teise lennuhimulisega veenda teisigi tiibu valima (kuigi jah, kaks tükki olid nõus kompromissile minema, kuid üks tahtis ikkagi flööti, teine raamatut). Meie argumendid olid: õnnelik olek on seisund, see ei vii edasi, ei paku pinget. Raamatutarkused on huvitavad, kuid kui sa juba kõike tead, pole maailmas midagi enam avastada ja see avastamisrõõm, see on suur rõõm :) Raha ja tervis ei tulnud meie grupis isegi jutuks. Sain kursuselt tohutult palju ka enda kohta teada, nii et aitäh teile, AMI koolitajad, aitäh armsad kolleegid.


Tänu kuulub ka minu teistele kolleegidele, kes viitsisid korraldada sõbrapäevajärgse peo. Igatahes oli seal väga lõbus ja vahva ja loodan, et meie kokkusaamised toimuvad edaspidigi. Mul endal ju vaja millalgi (korterist) lahkumispidu ja soolaleivapidu korraldada. Näis, kuidas ja mis. Praegu on nädalavahetus ja aeg puhata. Peab tunnistama, et pole isegi saanud laskesuusatamist korralikult vaadata. Mine või ise suusatama, lund ja külma isegi paari päeva jooksul tuli. Olen väga põnevil, kas mul õnnestub sel aastal üldse suusad alla saada, või tuleb hakata muretsema juba kevadkingi (talvesaapad muide olen ühe aastaga asfaldil nii ära kulutanud, et kingsepp vangutas pead ja küsis, kas ma ikka tahan saapanäoga susse... ) No hästi ei tahaks küll, tahaks ikka pisut pikem välja paista, muidu on minu kõige pisem sõber (kes loodetavasti paraneb hästi kiiresti teda vaevavast tõvest) varsti minust pikem.

Osturalli.

Tavaliselt lähed sa poodi ja kui vähegi on arvel raha, ostad selle, mis vaja. Kui mõni esimesel pilgul vägagi meeldinud riideese või mõni muu asi hiljem nii kena ei tundugi, siis oled saanud õppetunni ja järgmisel korral enam sellist ei osta. Teine lugu on korteriga. Jahin praegu nimelt uut korterit ja on tõsiselt keeruline otsustada, milline on sobiv ehk millist korterit mutetseda. Pakkumisi on ju mustmiljon. Ei ole kahjuks võimalik, et ma proovin paar nädalat ühes korteris elada, paar nädalat teises ja siis otsustan, kas ta mulle sobib või ei. Ometigi võiks see ju loogiline olla. Ka riideid ostetakse ju pärast proovimist. Olgu kuidas on, aga seisan lähiajal tõsise valiku ees - millist kodu valida. Kuigi üks olulisi faktoreid on kahtlemata raha, siis pean oluliseks ka seda ohoo tunnet. See on see ohoo, et just seda ma tahaksin. Kuidas ühildada need kaks faktorit, st saada soodsa raha eest ohoo korter, seda ma veel ei tea. Ei tea ka täpselt seda, kuhu ma kolin, aga kindel on see, et vihma kätte ma ei jää (vaadates tänast "talvist" ilma) ja õnneks on mul ka tubli abiline, kes aitab mul seda vastutusekoormat pisut vähendada. Nii et ralli läheb edasi ja tulemustest annan operatiivselt teada.

Igavustevaba.

Täna olen küll pisikese imega hakkama saanud. Kell ei näitagi veel kesköötundi ja minul on homne päev ette valmistatud (s.t homsed tunnid läbi mõeldud). Eesti keeles loeme ja valmistume etteütluseks, matemaatikas teeme tunnikontrolli ja mõõtmise töölehe. Loodusõpetuses hakkame viiendate klassidega lendama ja liuglema (valmistasin enda arvates päris korraliku powerpoint esitluse) ning meediatundides hakkame tegelema intervjuude ja reportaažidega. Tuleb päris tihe päev, kui arvestada veel maleringi, kontserti, kuhu minna plaanin ja ehk ka õhtul veel välja sööma.

Viimasel ajal on mul just viiendates klassides sattunud päris põnevad teemad. Täna võtsime näiteks ajaloos I laulupidu, mis lõppes sellega, et korraldasime tunni lõpus oma laulupeo. Mul olid youtoubist välja otsitud viimase laulupeo lemmiklaulud ja kuna enamus lapsi (ikkagi muusikaklass) olid laulupeol käinud, siis lauldi laule suure rõõmu ja entusiasmiga kaasa. Ka selline pealtnäha igav teema nagu viljade levimine muutus äkki põnevaks, kui palusin käepärastest vahenditeste meisterdada ühe vilja (seemne), mis leviks võimalikult kaugele. Oi seda elevust ja fantaasiat, mis siis lahti läks, sest oma lahkuses olin lubanud ju ka kõige kaugemale levitajale (puhudes ikka) parima hinde, st viie. Nalja ja proovimist oli omajagu. Tuleb tunnistada, et õpetaja olla on päris vahva :)

Ja veel :) Sain täna oma sõbrannalt rõõmusõnumi - ta sai teist korda emaks. Huvitav, mis tunne on olla ema? Õpetaja on küll peaaegu ema (ei teagi, mitu korda minu lapsed st õpilased mind kogemata emaks on nimetanud, naeratan alati selle peale:), aga ikkagi mitte päris see õige...

P.S: Meie tantsivad õpetajad teevad tublisid edusamme. Vaatamata kõiksugu valedele pööretele ja segadustele jõudsime trenni lõpuks niikaugele, et kogu tants sai enam-vähem algusest lõpuni ära tantsitud. Me tahame lennata kõrgelt. Juba plaanitakse kududa seelikuid, õmmelda pluuse ja kingad on ka tellimisel, nii et hoia alt järgmine üldlaulupidu - siit me tuleme!

Kevad südames!

Astudes täna (tõsi, juba jälle eile) uksest välja oli tõesõna õhus kevadehõngu ja mis veel imelisem - oli kuulda linnalaulu. Kas tõesti on kevad jõudnud siia juba 4. veebruaril? Kevade vastu ei ole mul muidugi mitte kui midagi, aga suusad jäid alla panemata ning kui talv nüüd tõesti ära kaob, siis tuleb teadlastel hakata kliimasoojenemisega seonduvate probleemidega tõsiselt rinda pistma. Loodan, et tegu pole siiski kaelamurdva üritusega ja loodus, sealhulgas inimsugu, peab veel vastu.

Rääkides inimsoost ja selle eripärast, siis ei saa kuidagi mainimata jätta meest, kes teadis ussisõnu. Pole küll veel jõudnud raamatut päris läbi lugeda (lihtsalt jõuan õhtul liiga hilja, et mitte öelda väga vara, voodisse), aga muljet see raamat mulle avaldab. Pole siiani kunagi mõelnud, millest on inimsugu päriselt alguse saanud, kuidas nad elasid, olid. Õpetan küll ajalugu ja räägime muistsetest eestlastest, kuid need elasid juba püstkodades, need olid eestlased, kes olid juba metsast välja tulnud. Ma ei tea, kust ammutas Kivirähk oma ideid ja teadmisi, kuid fantaasiat paistab tal jätkuvat kuhjaga. Esimest korda oli kihk joonida raamatus alla mõned laused ja väljendid, mis väga omased inimsoole (paraku jäi tegemata ja praeguseks ununenud, vaatan järele). Kui vahetud võisid inimesed olla, kui omakasupüüdmatud, kui sõbralikud ja hoolivad. Ei väida, et need omadused päris kadunud on, kuid tunnistagem, inimesed on muutunud. Inimesed rabelevad. Nii suvel kui talvel, talvel rohkemgi, aga tead sa mida teeb üks loom talvel? Puhkab ja et mitte nälga surra, ärkab vahel üles, sööb suhkrukivi ja magab siis jälle, et ärgata kevadel värske ja õitsvana, täis tegutsemislusti. Nii et ärka armas sõber, kui sa juhuslikult magad talveund! Mis sellest, et täna on alles vastlapäev, kevad on juba tulnud, aga ettevaatust.... Ehala on kirjutanud imearmsa viisi sõnadele:

Leidsin hangelt surnukeha, tillukese lõõritaja
Narrikene, kas sul oli siis nii vara tulla vaja?
Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga
ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga...

Rumal olid, väike laulik
tark ju iialgi ei astu lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu

Mis on pakasel su laulust?
Tema laulab oma viisi,
kisendades kinni matab sinu salusid ja hiisi.

Aga nii nad on need linnud
armastatud metsatukka rutem näha igatsevad
ja neid hulgani saab hukka.
Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad, nad teavad
et ka kurjad talvekülmad ükskord taganema peavad.
Ja siis laule täis on laaned, kõik on haljas, rõõmus, hele.

Kade olen, surnud laulik, kade sinu vaprusele.

Läbi pisarate naerdes.

Kui keegi arvab, et koolielu, seda enam õpetaja elu, on ikka üsna üksluine, igav ja närvesööv, siis ta küll eksib. Üksluisusest ei saa juttugi olla, selleks on lapsed lihtsalt liialt erinevad, igavusest ei saa ka rääkida, sest iial ei tea, mis nurga tagant sind uus üllatus ootab ja närvesööv ... no kas oskad nimetada mõnda elukutset, mis oleks täiesti pingevaba? Kui teed tööd hingega, siis ei saagi asja võtta niisama.

Püüdsin minagi sel nädalal hingega tööd teha ja välja tuli nii, nagu ikka. Oli taas ajaloo kontrolltöö. Teemaks 19. sajand ja talupoegade ning mõisnike elu ja kombed. Töö kirjutas kaks klassitäit õpilasi, üks paremini kui teine, aga muuhulgas lugesin töödest järgmist:

• vikatiga künti heina, peksti heina, sõtkuti heina ja lõiguti vilja
• rehaga riisuti vilja
• Kreutzwald õpetas Kalevipoega, Kreutzwald aitas Kalevipoega
• mõisnikud ostsid kunstmetsi (tegelikult tegid kunstjärvi)
• talupojad sõid leibade pealt
• talupojad tegid vilja ja hoolitsesid vilja eest.

Nuta või naera, aga ma ju rääkisin ja nad ise lugesid õpikust, mismoodi talupoeg elas! Kas tänapäeva noortel puudub igasugune loogika või oleme me jõudnud tõesti juba sellisesse aega, kus vikatid on maakodudest kadunud ja rehaga ei osata enam midagi teha? Meil on maal igatahes mõlemad tööriistad olemas ja isegi üks väike ader, mille ees ma hobust mänginud ja taga kündnud. Räägime just teises klassis vana aja asjadest ja andsin neile ülesande valmistada ette küsimused oma vanaemale või vanaisale, näis, mis põnevat seal tuleb.

Minu sõbrakesed oskavad aga jätkuvalt mind üllatada. Kõigepealt on matemaatika läinud viimasel ajal nii raskeks, et mõnigi peab tööd tegema mitu korda. Õnneks kehtib see tõesti vaid üksikute puhul, enamus ikka tublid viielised. Täna tegelesin aga tõelise kasvatustööga. Nimelt jõudsid minu kõrvu kuuldused, et minu lapsed olid tüdrukute tualeti juures millegagi hakkama saanud. Millegi sellisega, et isegi turvamees otsis neid taga. Selgitasin siis asja mis välja tuli. Poisid olid ajaviiteks tüdrukuid kiusanud ja neid tüdrukute tualetti lükanud. Tüdrukutel, nutikad nagu nad mul on, tuli geniaalne plaan poistele tagasi teha ja nad koos endaga tüdrukute tualetti kaasa tõmmata. Sellest see segadus siis tekkiski. Üks asjaosalistest väitis, et ega ta tõuganudki, kui tõukas siis ainult natuke (kui natuke?) noo veerand (kui palju on veerand?) nooo üks jalg oli sees... Tõsist head meelt tegi mulle see, et poiss oskas arvutada (üks jalg inimesest on ju veerand) ja üks tüdruk rääkis keerutamata ja ausalt asja ära. Vestlesime pikalt ja põhjalikult ning loodan, et edaspidi vähemalt selliseid tõukamisi ja lükkamisi minu klassis ei esine.



Täna olin taas pikalt oma kõige pisema parima sõbra juures. On ikka vahva sell küll teine. Endal huul kukkumisest lõhki, aga muudkui asjatab ja asjatab. Ei ole tema eest kindel ükski vatitokk ega mandariin. Lemmikkohaks on vannituba, kus ta võiks vist kogu oma vaba aja veeta, kui ta just ei peaks välja minema või näiteks sööma. Magamises on täitsa minu moodi - hilja voodi, vara üles. Ei tea, kas nõnda rikkust majja tuuakse, aga voodi lähen ma nüüd küll. Kell näitab juba teist öötundi. Ees ootab pikk tööpäev ja siis..... elagu nädalavahetus :)!

Öe(O)lge head!

Kuidas ma armastan neid päevi, mil võib õhtul lihtsalt niisama istuda, vaadata telekat, lugeda, lobiseda ... Paraku lähevad laupäev ja pühapäev alati nii kiiresti mööda, et pühapäeva õhtul jõuad enne magamaminekut vaid mõelda - oi, homme jälle tööle (mitte, et ma sinna nii vastumeeselt läheks). Aga puhkust ja rohkem und kuluks marjaks kindlasti ära.

Niisiis, millega hakkama olen saanud. Üle hulga aja sai käidud kinos. Vaatasime koos kolleegidega kuidas rahvuslikku aaret leida püüti. Leiti üles küll ja film oli täitsa vaatamisväärt. Koos poistega kihutasime kooli võimlas autodega ringi. Oli päris äge ja dramaatiline võistlus, kuid kõik läks hästi ja tšempionid said välja selgitatud.

Kõige rohkem emotsioone pakkus aga kahepäevane meediakoolitus. Meid on päris vähe, vaid kuus, kes tahavad meediaõpetusest koolis midagi teada saada. Esimese asjana pidin aga peaaegu maa alla vajuma - mu kodutöö oli jäänud tegemata. Ei olnud koera, kes mu kodutöö ära oleks söönud ega muud segavat faktorit, ma lihtsalt unustasin. Oh ja, kui vaid minu õpilased seda ei kuuleks. Igatahes lubasin selle töö järgi teha ja tegin ka. Teiseks päevaks valmistusin juba ülipüüdlikult ning natuke suutsin oma mainet taastada. Oli tõeliselt huvitav vestelda ja arutleda igasuguste teemade üle. Näiteks mõtlesime ja arutasime pikalt ühe artikli põhjal, mida saaksime meie teha, et maailmas oleks rohkem headust. Leidsime, et eelkõige peame ise olema eeskujudeks ja teenäitajaks, peame ise väärtustama seda, mis hea. Teiseks tuleks kaaslast rohkem kiita, teda innustada. Me ei räägi inimestest ju ainult halba, räägime head ikka ka, kuid sageli see hea inimene ei tea sellest. Tead, kuidas inimene rõõmustab, kui talle öelda, et keegi rääkis temast väga head. Nii et ära ole kade, kui kuuled head uudist, räägi see edasi :) Aga ega me ainult seal lobisenud, tööd tegime ikka ka. Näiteks andsime välja täiesti uue ajalehe SSSuminad esimese numbri, mille peauudiseks oli väikese punaste patsidega tüdruku kolimine tondilossi nimega Segasumma. Vahva koolitus vahva seltskonnaga. Kripeldama jäi ainult see, et minu pisikesed pidid asendusõpetajatega toime tulema, aga meie tublisid õpetajaid teades jäid nad kindlasti ka ellu, eks homme kuuleb.

Nüüd aga on plaanis midagi päris erakordselt. Kell on alles pool üksteist õhtul ja minu plaan on panna telekas kinni (kus äsja Saksamaa otsis superstaari) ja minna voodisse lugema. Ostsin nimelt kaks raamatut. Ühe suure piltidega vennapojale ja teise piltideta endale ehk teisisõnu sain aru, et ma pole veel Kivirähku tundma õppinud. Seega ootab mind voodis mees, kes teadis ussisõnu. Loodetavasti ei hakka temaga igav.


Sina aga ära unusta öelda head ja olla hea :) ma proovin ka.

Mälestused lennanud nädalast.

Eelmisest blogimisest on juba nädalajagu vett merre voolanud. See näitab seda, et igavlemiseks ja niisama logelemiseks pole aega jätkunud. On olnud meeletult palju tööd ja tegemist, mida näitab kasvõi seegi, et laupäeval ostetud liha ja kartulid suutsin suupäraseks söögiks kokata alles kolmapäeva hilja õhtul pärast tantsutrenni. No jah :) tõele au andes ei lastud mind nädalavahetusel venna poolt söömata ära ja teiseks tuleb kiita sööki, mida meil koolis pakuti. Nii et nälga ma ei jäänud, kuid minu poolt eesmärgiks võetud tervislik toitumine vajab kindlasti paremat jälgimist.

Selle nädala kõrgpunktiks oli kindlasti Memory kontsert. Esimesed ja sügavamad muljed on juba lahtunud, kuid vägev oli siiski. Ei suuda mina mõista, kuidas inimesed niimoodi laulda suudavad. Kust nad võtavad sellise energia, sellise hääle? Kuidas on inimene võimeline laulma noodist ja tunnetama muusikat? Oskaks ma kasvõi murdosakese sellest, mida suudavad Gerli Padar, Liisi Koikson või Maarja. Nad on imetlustväärt ja nagu Tim Rice´i külaskäigust ka teada saime, mitte ainult Eestis. Ootan eriti suure põnevusega Ruja muusikali, mis varsti peaks meie ette tulema. Kujutan juba ette, kuidas Taavi klaveril Rannapit mängides möllab ja Maarja Rannapi imekauneid laule esitab. "Suudlus läbi jäätunud klaasi" - imekaunis laul imekaunis esituses.


See oli tore pühapäevaõhtu, millele järgnesid tööpäevad täis rõõme ja muresid. Kuna ei suuda kuidagi õigel ajal magama saada, siis tunnen, et olen hakanud väsima. Tahaksin tunnis anda endast rohkem, olla energilisem, lõbusam, tragim, kuid viimasel ajal olen leidnud end üha sagedamini tunnis õpetajate laua taga istumas. Varem ei saanud ma terve päeva jooksul istuma, ikka klassi ees ja õpilaste keskel. Tea kas olen vanemaks ja nõrgemaks jäänud, oskan tundi paremini planeerida, või on õpilased lihtsalt nii nutikad, et saavad mõne hetke ka iseseisvalt hakkama. Muide, rääkides nutikusest, parandasin täna oma teise klassi matemaatika kontrolltöid ja uskumatu aga tõsi - kõik tööd olid viied. No kes on seda enne näinud. Teise eesti keele rühma õpetaja juba märkis, et ka eesti keele tunnis tehti matemaatika töölehte.

Lisaks õppimisele tuleb tegeleda ka kasvatustööga. Nääklemisi ja üksteise togimisi tuleb rohkem ette kui mulle meeldiks, kuid püüame hakkama saada. Õpilaste paremaks tundmaõppimiseks on välja mõeldud arenguvestlused, mida õpetajad pidama peavad. Mulle arenguvestlused isegi meeldivad, mis sellest, et nad on aeganõudvad ja pingelised. Sageli kaovad osad õpilased teiste seas lihtsalt ära, kuid üks-ühele vesteldes nad ennast peita ei saa ja siis võib kuulda põnevaid asju. Näiteks väitis üks minu kenadest poistest, et talle ei meeldi laulda, aga muusikaõpetus meeldib, sest ükskord jäi see tund ära. Tea, kas peaks ka mõne eesti keele või loodusõpetuse tunni ära jätma :). Loodan, et nii hull see asi siiski pole. Hull on asi aga minu magamisega, sest jälle on uus päev alanud ja mina siin arvuti taga. Lubasin, et lähen täna enne keskööd voodisse ja et mitte oma lubadust väga palju murda, siis siinkohal selleks korraks lõpetan. Ees ootab kevadelõhnaline ja tormine (lubas kuni 30 m/s) nädalavahetus. Elame, näeme!

Tantsurõõm

Esimesed tööpäevad sel aastal on nüüd selja taga ja tööisu on tagasi. Esmaspäeval mõtlesin korraks küll ärgates, et kas tõesti, kuid nüüd pole lugu - ennast liigutada ja tegutseda on päris vahva. Mis siis, et päevad jälle poole ööni venivad.

Tänase päeva tegi ekstra toredaks see, et õpetajad otsustasid taas tantsima hakata ja mina koos nendega. Vaatamata sellele, et eelmisel aastal napilt, napilt tantsupeo rongist maha jäime, pole ind ja tahe kuhugi kadunud. Kui muidu teatakse õpetajaid ikka rangete, tõsiste ja väljapeetutena, siis tantustrennis selliseid õpetajaid näha ei saa. Kõik on muutunud justkui ise õpilasteks. Mõned näited: tundi ei saa alustada õigeaegselt, sest pidevalt käib lobisemine, sammude õppimine on kohati väga vaevaline ja vahel ei tule sellest midagi välja, kuna ollakse naerust lihtsalt kõveras, tunni ajal räägitakse kõva häälega, kätt küsides tõsta ei taheta. Õnn, et lapsed sel ajal juba kodudes on ning seda pealt ei näe (kuhu kaoks muidu õpetaja autoriteet). Igatahes on vahva jälle tantsida ja mõnusat seltskonda nautida ning mine tea - õpetaja luges meile ette 2009. aasta üldtantsupeo repertuaari. Muide, üldpealkiri tuleval laulu- ja tantuspeol on "Meri". Näis, näis.



Täna panin end ka järjekordsele etendusele kirja. 9. veebruaril läheb lahti sõit Viljandisse vaatama Ugala muusikali "Marilyn" Tõotab väga vahva elamus tulla, nii et on mida oodata. Ja oodata on veel midagi :) Pidasime nimelt kolleegiga plaani ja ehk ootab suvel meid ees üks vahva reis. Pikemalt siis, kui asi kindel.

Et oma lapsi mitte ära unustada, siis nemad on endiselt tublid. Unustavad küll aeg ajalt asju koju või mõne koduse töö tegemata, aga matemaatika tunnis on lausa lust vaadata, kuidas nad arvutavad. Anna ainult tehteid ja ülesandeid. Eesti keelega on momendil pisut raskusi, sest uus õpik tuli alles täna ja töövihikut pole ikka veel. Kasutan töölehti. Ja veel üks huvitav fakt - minu lapsed armastavad uisutamist rohkem kui ujumist. Sain seda teada, sest mõlemad tegevused sattusid ühele päevale ja uisutamine tuli ära jätta (ujumine on neil kohustuslik). Lapsed ise olid valmis ujumisest loobuma, kui vaid uisutada saanuks. Pean ise eeskuju näitama ja esmaspäeval ujuma minema. Üks sõbrake juba küsis täna, et miks ma nendega koos ujumas ei käi, kas ma siis tõesti ei oska ujuda... Oskan, oskan :) olen järve ääres kasvanud laps.

Tervislik eluviis.

Uus aasta - uued kombed. Kuulates selle aasta esimest loengut tervislikust (täpsemalt küll funktsionaalsest) toidust, tuli mitu korda silmad maha lüüa ja häbeneda. Miks?

Kõigepealt sain teada, et on olemas funktsionaalne toit, ehk spetsiaalne toit, mis aitab tervist hoida, leevendada (mitte parandada)! See tähendab, et tavalisest toidust on midagi ära võetud (näiteks suhkur, laktoos või kiudained), mida teatud osa inimesi ei kannata, või tavalisele toidule on midagi juurde pandud (näiteks, kaltsium, fosfor, raud), mida inimene vajab. Sellised toidud on muidugi vajalikud ja kasulikud, kuid ka tavaliselt kallimad. Samas, kui inimene ikka ei kannata laktoositalumatuse all või ta saab piisavalt rauda (Tartu elanikud joovad päris rauarikast põhjavett), pole nimetatud toite ilmtingimata vaja manustada. Saab edukalt ka ilma. Igal juhul tasub aga vaadata pakendilt, milliseid lisaaineid on pandud, kas seal on mingi erimärk ja kui kaua toit säilib. Mida väiksem on säilivusaeg, seda tervislikum ja värskem toit muidugi on.

Lektor tõi ka kaks huvitavat näidet. Nimelt oli Soomes teatud ajal müügil unepiim. Lugesid õigesti - unepiim ehk piim, mis pidi soodustama magamajäämist. Kuidas see saadi? Kui lehmad magasid kõige sügavamat und, aeti nad üles ja vaeseid unesegaseid lehmi lüpsti. Sel ajal pidi piimas olema teatud ained, mis soodustavad unisust. Projekt oli hea seni, kuni lehmad hakkasid igaöise äratamisega harjuma ja piima kvaliteet unerohuna vähenes. Teine huvitav näide oli seotud Eestis avastatud Hellose bakteriga. Loodan, et oled täna juba söönud, sest tuleb välja, et Hellose elusbakter, mida täna väga propageeritakse, saadi väikese terve imiku väljaheitest. Lapsest on muide tänaseks saanud juba 15 aastane igati terve nooruk. See bakter aitab meil seedesüsteemi tasakaalus hoida, nii et igati kasulik teine :) Ja veel - ära joo kunagi puljongit ilma leiva või pirukata. Paljas puljong annab maole märku, et kohe on tulemas toit ja maomahlad hakkavad tööle. Kui midagi järgi ei tule, hakkab magu sööma iseennast, mis tähendab maohaavandite ohtu.

Miks ma nüüd silmad maha pean lööma, on see, et olen kahjuks saiasööja. Vahel enda rahustamiseks ostan küll ka leiba, aga seda ikka üsna harva. Teiseks olen kohutav võisaia sööja või õigemini margariini sööja. Mis sellest, et enamasti on tegemist ligth margariiniga, on see ikkagi tunduvalt ebatervislikum kui kasvõi tavaline või. Kolmandaks armastan ma kartuliputru ja kuna aega tavaliselt on vähe, söön enamasti kiirputru ehk vesi keema ja pulber sisse. See pidavat kolesteroolile väga kahjulik olema.

Kogu uut teadmist arvesse võttes, püstitasin endale veel ühe selle aasta eesmärgi - hakata tervislikumalt sööma. Kui võtta arvesse veel minu sporlikud ambitsioonid (rohkem trenni, koju ergomeeter), siis peaksin aasta pärast olema tunduvalt parema vormi juures kui hetkel. Näis, kas ka õnnestub :) Annan edusammudest kindlasti siinsamas teada.

Head uut aastat kõigile!

Alanud on 2008 aasta. Ei usu küll tavaliselt ühtegi ennustajat, aga lugesin täna Eesti Naisest horoskoopi, mis ütleb, et sõnnidele on tulemas imeline aasta. Ükskõik mida meie sarvilised ka ette võtama, kõik õnnestub. Isegi üllataja Uraanil on meie jaoks varuks ainult positiivsed üllatused. Elame ja näeme! Positiivset ja helget aastat soovin aga teistelegi (mitte ainult sarvilistele sõnnidele). Ujuge pärivoolu kalad, hüpake kõrgele kaljukitsed, laske täpselt amburid, hoidke üksteist kaksikud, möirake vägevalt lõvid, kaaluge täpselt kaalud, ärge kaotage oma ujedust neitsid jne. Mis kõige tähtsam - ärge kartke rotte, neid on tulemas nüüd karjakaupa. Veelkord head uut aastat! FrkhDlYlnK