Tule taevas appi!

Kuigi olen viimasel ajal kirjutamise päris unarusse jätnud ja tegemist on palju, siis sellest lihtsalt peab kirjutama. Käisin täna oma väikese suure sõbraga väljas jalutamas. Emme soovitas meile ühte mänguväljakut ja sinna me siis suuna vankriga ka võtsime. Mänguväljak oli minu üllatuseks lapsi puupüsti täis, enamus sellised 10-13 aastased, aga oli ka pisemaid koos vanematega. Minu sõbra pilku köitsid muidugi korvpallurid ja pall käes vaatas ta andunult korvi poole tahes nii väga visata. Mina korraliku tädina arvasin, et suurte meeste sekka on veel vara minna ja otsisin üles lastevõrkkiige, kuhu ka maandusime. Kiikuda oli tore, aga ... selliseid sõnu, mis tulid noorte laste suust sealsamas kõrvalt, poleks küll kuulda tahtnud. Peaaegu iga teine sõna ühe poisi suust väärinuks eetris piiksu. Minu näpud ei paindu neid siia kirjutama, aga mõtle kõige ropumatele sõnadele ja usun, et need olid veel leebemad sõnad tema suust. Igatahes ei pidanud ma seal vastu, võtsin oma sõbra ja jalutasime eemale, loodan, et ta on veel nii väike ja need sõnad läksid tema kõrvust ja meelest mööda. Küll ei saa ma aru, kus on selliste poiste (aga ka tüdrukute) vanemate kõrvad. Kas nad ei kuule või ei taha kuulda või mis veel hullem - on ise lastele eeskujuks. Vägisi tuleb meelde Kristjan Jaak ja tema ood eesti keelele - kas siis selle maa keel ei või linnutiivul tõusta üles ... Kardan tõsiselt, et kui noored jätkavad sellise keelega, vajub meie keel väga sügavale. Midagi on vaja ette võtta! Olen kuulnud topsidest klassis, kuhu kogutakse roppude sõnade eest raha, kuid see ei aita. Vaja on muuta noorte mõttemaailma ja suhtumist oma emakeelde. Vähemalt oma klassi puhul püüan edaspidi kindlasti rangemalt jälgida, milliseid sõnu räägitakse ja ka ise ilusa keele propagandat teha. Muide, nad on mul tegelikult päris tublid. 20st õpilasest tervelt 11 on viielised ja 7 nelja-viielised. Seegi lohutus ju!