Tule taevas appi!

Kuigi olen viimasel ajal kirjutamise päris unarusse jätnud ja tegemist on palju, siis sellest lihtsalt peab kirjutama. Käisin täna oma väikese suure sõbraga väljas jalutamas. Emme soovitas meile ühte mänguväljakut ja sinna me siis suuna vankriga ka võtsime. Mänguväljak oli minu üllatuseks lapsi puupüsti täis, enamus sellised 10-13 aastased, aga oli ka pisemaid koos vanematega. Minu sõbra pilku köitsid muidugi korvpallurid ja pall käes vaatas ta andunult korvi poole tahes nii väga visata. Mina korraliku tädina arvasin, et suurte meeste sekka on veel vara minna ja otsisin üles lastevõrkkiige, kuhu ka maandusime. Kiikuda oli tore, aga ... selliseid sõnu, mis tulid noorte laste suust sealsamas kõrvalt, poleks küll kuulda tahtnud. Peaaegu iga teine sõna ühe poisi suust väärinuks eetris piiksu. Minu näpud ei paindu neid siia kirjutama, aga mõtle kõige ropumatele sõnadele ja usun, et need olid veel leebemad sõnad tema suust. Igatahes ei pidanud ma seal vastu, võtsin oma sõbra ja jalutasime eemale, loodan, et ta on veel nii väike ja need sõnad läksid tema kõrvust ja meelest mööda. Küll ei saa ma aru, kus on selliste poiste (aga ka tüdrukute) vanemate kõrvad. Kas nad ei kuule või ei taha kuulda või mis veel hullem - on ise lastele eeskujuks. Vägisi tuleb meelde Kristjan Jaak ja tema ood eesti keelele - kas siis selle maa keel ei või linnutiivul tõusta üles ... Kardan tõsiselt, et kui noored jätkavad sellise keelega, vajub meie keel väga sügavale. Midagi on vaja ette võtta! Olen kuulnud topsidest klassis, kuhu kogutakse roppude sõnade eest raha, kuid see ei aita. Vaja on muuta noorte mõttemaailma ja suhtumist oma emakeelde. Vähemalt oma klassi puhul püüan edaspidi kindlasti rangemalt jälgida, milliseid sõnu räägitakse ja ka ise ilusa keele propagandat teha. Muide, nad on mul tegelikult päris tublid. 20st õpilasest tervelt 11 on viielised ja 7 nelja-viielised. Seegi lohutus ju!

Käin nüüd jala!

Võtsin end taas käsile ja püüan siia mõned read kirja panna. Tegelikult on täitsa imelik, et ma nii vara omadega õhtule sain. Ma ei tea miks, kuid viimased päevad, et mitte öelda nädalad, on tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine kestnud ikka päris kaua. Enne kahte öösel polegi vist magama saanud. Kui nüüd kristalselt aus olla (mine või sellesse uude saatesse, kus tõerääkijaid otsitakse), siis pole probleem ainult selles, et mul palju teha on. Seda muidugi ka, aga ma lihtsalt jõuan õpikute juurde õhtul liiga hilja. Vaja on telekat vaadata, netis toimetada jms. Nii avastangi äkki, et südaöö käes ja mul homsed (siis juba tänased) tunnid tegemata. Püüan end parandada, sest tunnen seda väsimust juba kontides ja liigestes ning ega tervisele see hästi mõjuda saa.

Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee

Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...

Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)

Pikk päev.

Täna oli üks nendest päevadest, kus õhtul mõtled, et kas see sündmus oli tõesti alles täna hommikul, sellest on nii palju aega möödas. Teisisõnu oli täna väga toimekas päev. Alustasin varahommikul ekskursiooniga Saadjärvele. Tegelikult küll alustasime, sest lapsi oli kaasas hulgim. Hommikune ilm (vihmane ja külm) tõotas rasket päeva. Tegelikult läks siiski õnneks ja vihma kätte me päris ei jäänudki. Saadjärv iseenesest on vägagi vahva ja huvitav koht, kuigi, ei saa pattu salata, et mulle tundus see vist esialgu huvitavam kui lastele. Lapsed sumisesid nagu peret heitvad mesilased, kes on kannatamatud ja kärsitud. Kui me lõpuks parve peale saime, mis meid järve peale viis, oli mul tõsine hirm, et mõni lendabki parvelt minema. Õnneks siiski midagi hullu ei juhtunud ja kõik jõudsid õnnelikult ka tagasi kaldale. Olime teada saanud, et vee sügavus meie peatumiskohas oli 15 meetrit ja vee läbipaistvus täitsa hea - 3 meetrit. Pärast harivat osa sõitsime Kassinurmele ja siis läksid lapsed küll sõna otsases mõttes lendu. Kassinurmel olev kindlus vallutati tormijooksuga, soovide kivile esitati sadu nõudmisi ning kallistuste puu sai tunda väikseid armsaid lapsekäsi. Ma väga loodan, et nende esivanemate hinged, kes sealkandis puhkavad, on mõistvad ja arusaajad ega pahanda väga selle lärmi ja tormamise peale. Lapsed olekski vist sinna loodust ja kindlust nautima jäänud, kui meid aeg ei oleks tagant surunud. Vana nipp - kes esimesena bussis on võitja, kes viimasena, toimis taas kord õlitatult ja kõik lapsed said ka tagasi toodud. Pärast pisikest puhkust (kontrolltöö ettevalmistamist koolis) ringkäiku linnas (uusi kardinaid vaja) maandusin taas koolis rahvatantsutrennis. Pühapäeval ootab meid esinemine ja nagu üks õpetaja tabavalt märkis, tuleb meil tublisti harjutada, et mitte õpilaste ees häbisse jääda. Trenni lõpuks võisime õnneks pisut rahulikumalt hingata - tants hakkas välja tulema küll, kuid pühapäeval enne teisi ja enne kontserti tuleme ikka kokku, et veelkord harjutada ja harjutada. Imelik ja see ei tekitagi tülpimust ega mõtet - milleks tantsida. Tantsida on tore :), aga olgu, aeg hiline ja silmad juba poolkinni. Värvilisi!!! (Kui mõtled mida, siis ikka unenägusid)