Täiesti uskumatu, kui imelik võib olla üks õhtu, kui sul pole telekat. Telekas tegelikult isegi on täiesti olemas, aga pilti ei näita, mingi probleem elioni ühendusega. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on ikka väga tobe küll, kui iseenesestmõistetavalt kuulub telekas minu ellu. Uudised, filmid, komöödiad jne, jumal tänatud, et mehhiko seebid on minust praeguseks hetkeks kaugele jäänud ja neid ei vaata, aga ikkagi. Täna tekkisid mul õigustatud küsimused:
1. Miks ma vaatan nii palju televiisorit?
2. Mida ma jõudsin ära teha ilma telekata? Käisin jooksmas, shoppamas (ostsin Agatha Christie elulooraamatu), tegin süüa, pesin nõusid, koristasin, lugesin ja südaööni on veel poolteist tundi aega. Tõsi, suvel olen niikuinii vähem telekat vaadanud kui tavaliselt, aga praegu on ju jalgpalli EM ja mina spordihullukesena ei saa ju jätta seda vaatamata. Hea küll, alagrupimängude mittenägemise elan veel kuidagi üle, aga finaalide ajaks naelutan ennast küll teleka ette. Olümpiamängudest ma mitte ei räägigi. Kuigi olen sel ajal reisil, olen kindel, et otsin ja kuulan kõikjalt kommentaare ning kui tagasi jõuan, siis palun mind mitte tülitada (kui sa just hea sõber pole, kes tahab mulle lihtsalt külla tulla:) olümpiamängude lõpuni. Aga olgu, tänaseks on rahu majas ja lubaduste kohaselt on homme pilt telekas olemas, nii et näis.
Muidu on üllatavalt kiiresti kätte jõudnud juuni. Lapsed on juba mõnda aega suvepuhkusel, mina käin ikka tööl, aga see on selline hea konti mittemurdev poole päeva töö. Mis peaasi - õhtud on vabad, pole vaja järgmisi tunde ette valmistada. Eile aga oli korraga õhtul selline päris imelik tunne - midagi pole teha, igav on, mõtted kiskusid juba uue õppeaasta poole. Kas ma olen juba tõesti nii ära rikutud, et pole veel puhkama saanudki ja juba tahan tööd teha? Ei taha kuidagi uskuda, aga suveks ma endale mõne mõistliku tegevuse kindlasti ka välja mõtlen.
Niisiis olen suutnud endale suve hakuks pähe koguda palju küsimusi, millele vaja vastuseid otsida. Kui on igav, tuleb midagi pöörast korda saata, et sära silmadesse tuleks ja elu elamisel jälle mõte oleks :) On ju nii!?
P.S: Olen 29 päevaga läbinud üle 422000 sammu ja sellega edetabelis 269 kohal (osalejaid üle tuhande) . Pole paha ju!
1. Miks ma vaatan nii palju televiisorit?
2. Mida ma jõudsin ära teha ilma telekata? Käisin jooksmas, shoppamas (ostsin Agatha Christie elulooraamatu), tegin süüa, pesin nõusid, koristasin, lugesin ja südaööni on veel poolteist tundi aega. Tõsi, suvel olen niikuinii vähem telekat vaadanud kui tavaliselt, aga praegu on ju jalgpalli EM ja mina spordihullukesena ei saa ju jätta seda vaatamata. Hea küll, alagrupimängude mittenägemise elan veel kuidagi üle, aga finaalide ajaks naelutan ennast küll teleka ette. Olümpiamängudest ma mitte ei räägigi. Kuigi olen sel ajal reisil, olen kindel, et otsin ja kuulan kõikjalt kommentaare ning kui tagasi jõuan, siis palun mind mitte tülitada (kui sa just hea sõber pole, kes tahab mulle lihtsalt külla tulla:) olümpiamängude lõpuni. Aga olgu, tänaseks on rahu majas ja lubaduste kohaselt on homme pilt telekas olemas, nii et näis.
Muidu on üllatavalt kiiresti kätte jõudnud juuni. Lapsed on juba mõnda aega suvepuhkusel, mina käin ikka tööl, aga see on selline hea konti mittemurdev poole päeva töö. Mis peaasi - õhtud on vabad, pole vaja järgmisi tunde ette valmistada. Eile aga oli korraga õhtul selline päris imelik tunne - midagi pole teha, igav on, mõtted kiskusid juba uue õppeaasta poole. Kas ma olen juba tõesti nii ära rikutud, et pole veel puhkama saanudki ja juba tahan tööd teha? Ei taha kuidagi uskuda, aga suveks ma endale mõne mõistliku tegevuse kindlasti ka välja mõtlen.
Niisiis olen suutnud endale suve hakuks pähe koguda palju küsimusi, millele vaja vastuseid otsida. Kui on igav, tuleb midagi pöörast korda saata, et sära silmadesse tuleks ja elu elamisel jälle mõte oleks :) On ju nii!?
P.S: Olen 29 päevaga läbinud üle 422000 sammu ja sellega edetabelis 269 kohal (osalejaid üle tuhande) . Pole paha ju!
