Järjekordne teatrielamus.

Mul hakkab tekkima juba täitsa teatrikriitiku tunne. Ei mäleta küll aega, millal nii lühikese aja jooksul nii palju teatris käisin. Tänaseks etenduseks oli Vanemuise Sekstett a´la carte.



Tegemist oli tuntud komöödiameistri Neil Simon`i teosega, nii et kehva asja sealt tulla ei saanudki ega tulnudki. Algusest peale läks etendus hooga käima. Dialoogid olid huvitavad ja naljakad ning näitlejad täiesti omas elemendis. Kui esimeses vaatuses püüti publikuid võimalikult palju naerutada (mis ka õnnestus), siis teine vaatus oli juba mõtlikum. Kuna tegu oli viimase etendusega, siis julgen ka mõningad näited etendusest tuua. Kui küsiti, mis on kõige ilusam tegu, mida oma (lahutatud) abikaasale teinud oled, siis üks mees põletas ära oma vanad armastuskirjad, mis ta oma naisele saatnud oli - need polnud piisavalt ilusad. Ta kirjutas uued ja veelgi südamlikumad, kuid vaene naine oli kirjade põletamisest sügavalt solvunud, põletas omakorda ära mehe lipsud ja jättis mehe maha (kaks korda). Teine huvitav mõttekäik, mis silma ja kõrva jäi, oli see, et kui üks abikaasadest kihutab armastuse rajal 100 km/h ja teine 140 km/h, siis teoreetiliselt pole neil võimalik kokku saada. Õige jutt ju, armastuses tuleb leida ühine tee ja ühine kiirus sellel sõitmisel, ainult nii saab seal edasi. Vaatamata sellele, et etenduse lõpp minu jaoks kuidagi õhku rippuma jäi (oleks oodanud mingit puänti, mida ei tulnud), oli igati nautimisväärne õhtu. Sina aga, kes seda etendust näinud pole, oled lootusetult hiljaks jäänud, sest vähemalt Vanemuises seda enam ei mängita.

Kui nüüd pisut ka koolielust rääkida, siis valmistume hoolega homseks kadrikarnevaliks. Loodan, et meil läheb kõik hästi. Kui oma pisikestega olen rahul, siis natuke suurematega ei saa kuidagi rahul olla. Kui ühes klassis pean kontrolltööde eest panema koguni 12 kahte ja veel mõned väga nõrgad kolmed, siis on see tõsine mõttekoht. Vähemalt on nad huvitatud järelvastamisest, kuigi jah, sageli ei too seegi tulu. Nad jahivad hinnet, mitte teadmisi. Nad kauplevad ja spikerdavad ega taju päris täpselt, miks peaks õppima. Nii ei jää mul midagi muud üle, kui ikka ja jälle korrata, et nad peavad ise enda eest vastutama, oma teadmistega elama ja et see neil meelest ei läheks, olen hakanud üha sagedamini tunnikontrolle tegema. Endale teen küll tööd juurde, kuid lõppude lõpuks peavad nad ju ometi millalgi aru saama, et on vaja hakata õppima. Ma ei taha neid kiusata, tahan neid tagant utsitada. Kui pidevalt ühte asja korrata, no peaks ikka midagigi meelde jääma. Mina igatahes ei ole see, kes alla annab, nii et näis, mis järgmise tööga saab. Seniks aga õpime, koos:) Muide, juba teist päeva on maas valge kaunis lumi, elagu talv!!!

Tädiaasta.

Eile õhtul sai ametlikult täis aasta päevast, mil sain õnnelikuks tädiks. Mäletan, et olin väga üllatunud venna õhtuse kõne üle, seda enam, et nii vara see kõne tulema ei pidanud. Mul oli isegi veel kingitus pooleli. Mis mul muud üle jäi, kui kirjutasin poole ööni uuele ilmakodanikule mõeldud raamatut, aga ta oli igati neid öötunde ka väärt :) Täna käisin aga oma pisikesel sõbral külas ja tegemist on igati vahva ja energilise selliga. Oma sünnipäeval rõõmustas ta isegi emmet ja teist tädi kahe sammuga. Kui see poiss ükskord märkab, et jalgade peal liikudes saab kiiremini edasi, ei peata teda vist küll ükski tõke ja takistus. Selle aasta jooksul on tore olnud see, et olen saanud pidevalt jälgida, kuidas mu väike sõbrake areneb ja kasvab. Elan neile nii lähedal, et jõuan mõne minutiga kohale, kui peaks vajadust olema (ja seda on läinud ka:). Üsna tihti juhutb nii, et helistan ise venna perele ja küsin, mis neil plaanis ja kas lapsehoidjat vajatakse. Kui Tartu Rock mängib korvpalli, siis pole tavaliselt enam vaja helistadagi, lähen niisama juba kohale. Meil on kujunenud ka oma lemmikmängud. Talle meeldib raamatut vaadata, vannitoas vee sulinat jälgida ja asju vanni loopida ning ikka ja jälle peitust mängida. Kui peidan end diivani taha ja piilun teda diivani alt, laseb ta end kiiresti kõhuli ja piilub diivani alt vastu. Mida ta siis juba oskab? Vilega vilistada, rõngaid toki otsa panna ja kui issi ütleb sõna "vanni", on ta turbomootoriga vannitoas ja ei jõua ära oodata, millal siis päriselt vette saab. Selline ta on, mu väike armas vennapoeg. Temast võiks veel palju, palju kirjutada ja rääkida, aga las ta kasvab rahulikult edasi. Esimene trepiaste on võetud, nüüd aga muudkui vallutama teist.

Tänase päeva sündmus oli veel see, et käisin linnahallis vaatamas Fantoomi. Minu õnnetuseks oli see, et juhtusin enne etendust lugema Maimetsa arvustust Postimehest, mis oli üsna kriitiline. Isegi nii kriitiline, et mõtlesin juba pileti äraandmisele. Seda ma siiski ei teinud ja nii sõitsin juba kolmandat korda lühikese aja jooksul Tallinnasse. Mida etenduse kohta öelda. Maimetsa kriitika pidas paika. Oli osalisi, kes hiilgasid (Vilgats, Mägi Chalise) ja neid, kes jäid varju. Ei tea, kas olin väsinud, aga esimese vaatuse ajal vajusid silmad kinni. Oma süü selles oli kindlasti öisel kudumisel ja pimedal laval. Hea, et esimese vaatuse lõpetas suur mürin ja paukude kaskaad. Teine vaatus oli märksa huvitavam. Eriti meeldis mulle Mägi ja tema jutustus Fantoomi tekkimisest. Seda kuulasin küll, tunnistan ausalt, suu lahti. Nii et lõppkokkuvõttes ei kahetse, et etendust vaatamas käisin, aga ... midagi jäi taas puudu sellest, et etendus mind päris vaimustanud oleks. Ei tea, kas olen hakkanud liiga valivaks muutuma? Üks etendus järgmisel nädalal ootab mind veel "Carte a´la Sekstett". Näis, mis sealt oodata, aga ühte võin küll kindlasti väita. Teatris tasub käia, isegi siis, kui etendus väga super ei ole. Mõtteainet annab iga etendus.

Kohvik ja loomaaed!

Eks ole see juba ammu kulunud väljend (vähemasti minuealistele), et kui läheme Tallinnasse, siis läheme ka loomaaeda ja kohvikusse. Tallinnas ma eile ka käisin, kuid kohvik ja loomaaed jäi minust küll külastamata, nägemata. Päev oli muudki põnevat täis, et mitte öelda - kohviku asemel käisin peaministril külas ja loomaaia asemel käisin hoopis Estonias.

Kõigepealt tuli mul juba lühikese aja jooksul mitmendat korda usaldada oma pisikesed asendusõpetajatele. Õnneks ei kurtnud väga nii ühed kui teised. Nii võisin peaaegu rahuliku südamega istuda bussi ja vurada Tallinna poole. Tegemist oli ekskursiooniga, mida organiseerisid noored reformierakondlased koostöös vanemate mõttekaaslastega. Päevaplaanis oli külastada Stenbocki maja, kus meid pidi vastu võtma härra peaminister isiklikult ja operetti "Viini veri" Estonia teatris.

Alustasime peaministrist. Läbinud turvaformaalsused, pressikonverentsi ruumi, jalutasime üle hoovi peaministri ruumidesse. Peaminister võttis meid rõõmsalt vastu ja alustuseks kuulsime maja ajaloost. Hämmastav, kui hea mälu Ansipil on. Aastaarvusid ja hiljem ka erinevaid protsente puistas ta nagu varrukast. Kuna meie hulgas oli tal ka tuttavaid ja vanu erakonnakaaslasi, tundis ta end väga vabalt ja koduselt. Kuulsime igasuguseid lõbusaid lugusid tähtsatest tegelastest. Muide, meie istusime mugavalt diivanitel ja toolidel, Ansip ise sportlasena seisis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. Ühe küsimuse peale tuli tavaliselt väga põhjalik kümneid minuteid pikk vastus. Lõpuks maandusime siis valitsuse istungite saalis, kus kuulsime põhjalikku ülevaadet, et mitte öelda loengut, majandusest. Oli päris põnev kuulda infot otsesest ja kõrgemast allikast. Igatahes väitis Ansip, et tegelikult pole peministri töö ju suguli keeruline, muudkui kolksatad haamriga jateed tähtsa näo pähe. Ei tea, kas peaks kuskilt haamri välja otsima ja seda löömist harjutama hakkama ;) Aga kokkuvõttes jättis Ansip väga sümpaatse inimese mulje.

Peaministrilt tarkuseterad kaasa saanud, võtsime suuna Estoniasse, kus tegelikult nägime veel ühte peministrit, seekord küll laval. Olen vist viimasel ajal palju häid etendusi näinud, nii et pean tunnistama - Viini veri minu verd väga keema ei ajanud. Oli tore kuulata (eriti sõnalist osa, kus sõnadest ka aru sai), kuid midagi jäi nagu puudu. Võibolla on asi lihtsalt selles, et operett pole päris minu lemmikžanritest teatris, aga kultuuriliselt tuleb end ometigi harida ja seda harimist tuleb siin veel ja veel. Aga sellest juba edaspidi. Peagu on aeg sealmaal, et peaksin ammu juba värvilisi unenägusid nägema. Loodetavasti sina juba näed :)

Lumepall!

Hetkel on väljas nii palju lund, et võiks lumepalli teha küll ja koos sellega ka ühe vahva lumesõja maha pidada (kes aga tahab, löön kampa), kuid tegelikult ei puudutanud ma täna üldse lund. Nimelt oli täna selline vahva päev, et sain endale uue sõbra, kellel nimeks Lumepall.

Olin juba kaua venna perele rääkinud, et tahaks endale kedagi seltsiks, kaua ma ikka üksinda siin õhtuid öösse saadan. Täna läksime siis linnatuurile ja kui aus olla, ega ma uskunud küll, et ma ka tegelikult kedagi või midagi leian. Siiski läks poodlemine üle ootuste hästi. Kõigepealt leidsin endale vahva talvemantli (kaks minutit ja oli ostetud) ning siis leidsin ma tema. Istus seal nurgas ja ootas mind. Müüja sõnul on tegemist ülisõbraliku elukaga, kellest omanikud raske südamega loobusid. Sain ta korraks enda kätte ja minu süda oli sulanud. Puges mulle kiirest lõua alla ja tegi vaikset häält. No ei saanud ma teda kuidagi sinna jätta ja kuna endine peremees oli talle juba nime pannud, siis elabki nüüd minu juures väike armas Lumepall ehk Palli, nagu teda juba hellitavalt kutsuma hakkasin. Täna oli ta küll veel pisut häbelik, aga küll ta ära harjub. Vahva tegelane on ta kindlasti! Sulle nüüd mõistatamiseks, kellega on tegu :)

Et tänane päev oleks veelgi täiuslikum, siis sain kiiresti ette valmistatud tunnid, sain asendusõpetajalt kiita, et mul on täitsa toredad lapsed (olin ise kaks päeva koolitusel), sain üle pika aja vedeleda vannis ja lugeda ning jaanuaris ootab ees järjekordne kultuuriline elamus - Memory (kes pileteid veel tahab, kiirutstagu!). Kui siia lisada veel see, et sain täna hommikul end korralikult välja magada, ei oskakski ühelt pühapäevalt midagi muud soovida. Nüüd võib isegi see kuri sinine esmaspäev tulla, mina teda küll ei karda!

Kolimine

Pärast pikka tööd on minu mitme kuu postitused kolinud nüüd siia, uude keskkonda. Tundub olema mugavam ja kiirem keskkond, eks ma sellepärast kolimise ette võtsin. Igatahes loodan ka edaspidi olla tubli ja oma postitusi jätkata, eelkõige muidugi enda jaoks, aga kui ka sina siit midagi kasulikku leiad, on ju super :)

SAtugDxdtP

Hingest hingele ehk roosikimp

Alustuseks tuleks mainida ehk seda, et minu elu keerleb hetkel kiirkarussellil. Üks üritus ajab teist taga ja on isegi tegemist, et oma tööga hakkama saada. Siiski olen ikka tööd ka teinud ja selle näiteks taas mõned pärlid loodusõpetuse kontrolltöödest.

Rahe tekib siis, kui pilves hakkab lumi jäätuma, siis, kui jääkuubik sajab alla.
Lund sajab siis, kui veeaur kondenseerub pilvedes vihmapiiskade tõttu.
Osa veest sadades sajab vette ja osa kondenseerub vee pinnalt.
Udu tekib siis, kui veeaurul hakkab külmas õhus külm ja tuleb nähtavale, siis kui vee pealt vesi ära aurab, siis kui pilv puudutab maapinda.
Hommikuti on maa märg, sest kondensaat on peale sadanud ja udu on aurunud, sest maa viskab vee välja.
Veeaur on sooja ja külma vee kondenseerunud õhk, peen vihm
Jäide moodustub siis, kui toas on + ja õues - kraadid.

Taas kord ütlen, et ausõna, ma proovisin seletada ja õpetada, aga mida Juku ei õpi, seda ei saa õpetaja ka küsida. Siiski ei tahtnud ma täna nii palju koolist rääkida. Käisin nimelt esimest !!! korda Linnateatris vaatamas etendust Teater laulab. See oligi see, mis tuli hingest ja läks hinge. Oli ülihubane atmosfäär (mis sellest, et nime poolest Põrgulava) ja oli tunda, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid. Neid teatrilaule võiks kuulata lõputult. Kava vaheldusrikkus ja tempo pani aja nii kiiresti jooksma, et kui etendus hakkas lõppema, tundus, et alles ma tulin, kas tõesti juba läbi? Tõeliselt nauditav etendus, mida soovitan julgelt igaühele. Ainult, kuulsin poole kõrvaga, et selle aasta KÕIK Linnateatri etendused on välja müüdud. Üks väike vihje sulle. Kui helistad esimesel kuupäeval ja vara hommikul kassasse, on sul võimalus saada järgmise kuu etendusele pileteid (s.t kui tahad jaanuaris Linnateatrisse minna, siis helista kassasse 1. detsembril)

Mis nüüd sellesse roosikimpu puutub, siis selle omanikuks sain ma juhuslikult ja ootamatult. Nimelt korraldati laulude vaheaaegadel ka väike mnemoturniir, kus jagati õigete ja huvitavate vastuste eest punkte. Mul õnnestus anda kaks huvitavat ja üks õige vastus. Nii ilutsevadki minu aknalaual 3 imekaunist näitlejate kingitud roosi. On päris omapärane tulla teatrist lilledega, nagu oleksidki näitleja, kes saanud hakkama suure etteastega. Olgu siinkoha mainitud ära minu suurrollid teatrites, milleks on kana balletist "Inetu pardipoeg" ja härra saadik bufonaadist "Kuningal on häda". Nojah, kukeke (mitte inspektor) olen ka olnud.

Teatrit saan ma aga nüüd kahe nädala jooksul söögi alla ja peale. Nimelt on mul järgmisel nädalal plaanis külastada operetti Estonias, muusikali Linnahallis ja ülejärgmisel nädalal etendust Vanemuises. Kas pole elu mitte ilus ja huvitav, kui sa selle selliseks ise kujundad?

Õpetaja hirmud!

Täna on paslik rääkida vähemalt minu jaoks suurimast hirmust, mis õpetaja ametiga kaasas käib. Ei tea, kas olen ehk loomult liialt pabistaja, aga ma tõeliselt kardan lastega selliseid tegevusi teha, nagu on näiteks uisutamine või kelgutamine.

Meil oli täna võimalus minna kogu klassiga tasuta uisutama. Loomulikult ka läksime. Kuna teine õpetaja oli jää peal, siis mina jäin jää äärele valvama ja abistama (kellel vaja uisku kõvemaks sikutada, kellel vaja kiiver pähe suruda, kellel kaitsmed peale panna) ja hea oli. Kui vaatasin, millise kiirusega minu pisikesed jääl ringi tormasid, kuidas kukkusid, püsti tõusid ja edasi kihutasid, siis võttis nii mõnigi kord päris kõhedaks. Jää on ju kõva ja meie kehalise kasvatuse õpetaja arvates ka (kes ise jääl oli) väga libe. Ära nüüd arva, et ma ise jääd või uisutamist kardan. Oh ei, olen järve ääres üles kasvanud ja uiskudel tunnen end väga kindlalt, aga vaadata teisi, pealegi pisikesi, uisutamas ja kukkumas oli ikka paras katsumus. Õnneks möödus tänane uisutamine kiirelt ja suuremate vigastusteta, aga üks kord läheme veel uisutama ja eks lume tulles ka kelgutama. Oleksid vaid kaitseinglid kuskilt meid jälgimas.

Aga olgu, ega lõbu saa pisikese kartuse pärast ära jätta, sest uisutamine meeldis lastele tõesti üliväga. Juba eilse päeva üks põnevamaid tunde oli meedia 11. klassis. Kuigi plaanisime oma ajalehte edasi teha, oli tund täis diskussiooni, mille põhiteemaks Jokela kooli tulistamine. Mõned arvamused klassist, mis mulle meelde ja kõrva jäid. Kuidas on see võimalik, et üks inimene tuleb ja tulistab, see pole ju võimalik! Kõik algab kodust, koduse kasvatusega on põhjalikult mööda pandud. See pole õige, et vägivald tuleb ainult filmidest ja arvutimängudest. Samas ei uskunud ükski õpilane, et ka meil oleks selline tulistamine võimalik, seda lihtsalt ei juhtu! Mina selles nii väga kindel poleks. Ka meil on neid noori, kes on teistsugused, kes mõtlevad teisiti, kes tajuvad maailma teisiti. Me lihtsalt ei pane neid sageli tähele, kuigi peaks. Jokela tulistaja ju ei teinud oma plaanidest saladust, ta rääkis nendest, kuid polnud kuulajaid, õigemini uskujaid. Nii et hea sõber, kui märkad oma läheduses kedagi, kellel on probleem, mure, siis püüa teda kõigepealt kuulata ja siis aidata. Ehk on võimalik nii mõnigi hing päästa.

P.S: Vaadates pealkirja, tuleb lõpetuseks siiski mainida, et mina isiklikult kardan vähemalt praegu küll rohkem vaadata oma pisikeste uisutamist, kui seda, et keegi tuleb ja tulistab minu (veel hullem laste) pihta. Kas pole paradoksaalne?

Pisarad!

Oi kui valus on vaadata pisaraid, eriti väikeste laste silmades. Paraku pean tunnistama, et tahan ma või ei taha, aga mul tuleb peaegu igal päeval näha neid kuumi pisaraid. Kui muidu oli päevas üks või äärmisel juhul kaks juhtumit, kus tuli last lohutada, siis täna oli mu klass vist küll põhjavee kohale sattunud. Tervelt kolm õpilast nutsid täna minu tunnis lohutamatult ja ära arva, et nutu põhjustas minu pahandamine lastega. Sugugi mitte.

Kuna mul oli täna kohe kaks eesti keele tundi järjest, otsustasin teist tundi pisut elavdada ning korraldasin õigekirja võistluse. See tähendab, et jagasin klassi rühmadesse ja iga rühm pidi hakkama siis tahvlile minu nimetatud sõnu kirjutama. Võistlus tekitas elevust, kuni üks mu pisikestest tüdrukutest lohutamatult nutma puhkes - ta ei oska kirjutada ega taha kirjutada. Minu ja klassikaaslaste toetusel ta siiski nõustus kirjutama ja sai ka sellega hakkama (mis siis, et natuke ette öeldi). Nuuksumist jätkus pisikesel aga tunni lõpuni ja vahetunnis teatas ta, et on minu pärast ära kulutanud poolteist pakki taskurätte. No mis mul muud üle jäi, kui lubasin talle need poolteist pakki tagasi tuua (see lubadus tõi õnneks naeratuse näole:).

Samas tunnis nuttis lohutamatult ka teine tüdruk. Nimelt oli üks rühm suutnud kirjutada kõik sõnad õigesti ja ma ütlesin nalja pärast (ja et nuuksuvat tüdrukut lohutada), et kiusame pisut veel seda rühma ja laseme neil veel sõnu kirjutada. Nad kirjutasid ja õigesti, kuid vahetunnis nägin, et üks tüdruk sealt rühmast nutab. Miks? Aga selle pärast, et ma neid kiusasin. Oh mind ja minu suuvärki küll, püüdsin talle siis rahulikult selgeks teha, et neil läks ju väga hästi, nad olid võitjad ja see oli lihtsalt väike test ning kiitus neile. Õnneks tundus, et minu veenmisest oli abi.

Kolmandad pisarad tulid täna matemaatika tunnis ühe poisi silmist. Nimelt oli ta saanud kontrolltöö eest 5- ja mul oli paari kohta tehtud väikesed parandused. Need viisid muidu väga korrektse ja idealismi poole püüdleva poisi endast välja. Kas sina oled kunagi nutnud 5- pärast? Mina ka pole, kuid sel hetkel ma isegi mõistsin poissi ja lohutasin jälle nii kuis oskasin. Muide, olen avastanud, et sellistel puhkudel toimib vahel ka ignoreerimistaktika. See tähendab, et tuleb tal lasta pisut nutta ja varsti on naeratus jälle suul.

Ja tegelikult tuli meelde, et täna nuttis millegipärast peale tunde ka teine poiss, miks, ei suutnudki ma välja selgitada. Oh seda elu, elukest küll, täiskasvanutel on raske, aga mulle tundub, et väikestel lastel on veelgi raskem. Kas ei kehtigi ütlus, väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured? Tänase (tegelikult juba eilse) päeva valguses väidan, et ei kehti! Pean ka oma lastega tõsiselt veelkord rääkima sellest, et võita, tuleb osata ka kaotada (kuulsin just ühes väga vahvas saates "Kui metsa ees ei oleks" esinenud Erki Noole suust).

(Käsi)töine vaheaeg

On ikka ütlemata mõnus, et koolid peavad aeg-ajalt vaheaaegu. Sain sel nädalal korralikult puhata ja lihtsalt nautida seda, mida teha meeldib. Kõigepealt meeldib mulle muidugi sporti teha. Vaheaaeg algaski sportlikult õpetajate korvpalliturniiriga. Kas usud või mitte, aga on väga palju õpetajaid üle Eesti, kes armastavad korvpalli mängida. On isegi nii palju võistkondi, et need tuleb jagada kolme liigasse. Esimeses liigas on siis profid korvpallurõpetajad, teises liigas poolprofid ja ja kolmandas lihtsalt õpetajad Meie oleme juba aastaid tegutsenud kolmandas liigas ja üritanud seal anda oma parima. Sel korral õnnestus meil siis ennast tõsiselt ületada. Mängisime järjest üle mitu võistkonda ja jõudsime välja liiga finaali, kus me arvatavas sõpruskohtumises pidime alla vanduma tugevamatele. Hõbemedalid teises liigas olid aga tõsiasi ja nende üle oli meil tõeliselt hea meel. Olgu siiski tõe huvides ära märgitud, et mina tegutsesin rohkem vahetusmängija ja ergutustüdrukuna (aga see-eest tegin kõva ja innustavat häält .

Pärast korvpalliturniiri sain siis põgeneda loodusesse nautima puhkust. Kulus see imekiiresti, enamasti õmblesin, kudusin ja lugesin. Pika lumivalge salli sain peaaegu valmis, nüüd on vaja vaid mantlit selle juurde. Lugema hakkasin raamatut Salme Reegist. Üldse on viimasel ajal hakanud mind näitlejate elulood huvitama. Salme Reegi raamat on küll pooleli, aga olen juba väga palju temast teada saanud ja pean tunnistama, et leidnud temaga palju sarnaseid jooni (eks tema oli ju ka pisike ja poisilik). Fantastline naine, kes 60ndates oli võimeline mängima poisikest - uskumatu. Järgmisena loodan lugeda raamatuid Tõnis Mäest ja Helgi Sallost. Mine tea, ehk peaks jõuluvanale kirjutama, et neid raamatuid sooviksin ... Ja kõigele lisaks - homme on ilmumas ju Harry Potteri viimane osa. See jääb küll nüüd jõuluvaheaja lugemiseks.

Puhkusest rääkides ei saa mööda ilmast. Maha sadas esimene lumi ja muutis metsa imeilusaks! Lihtsalt vaata suu lahti ja ammuta endasse seda lummust. Esimese talvine ülesannegi sai täidetud - elusuuruses lumememm sai valmis ehitatud. Nüüd ootavad talve jooksul järge suusad, uisud ja kelk. Kardan siiski, et esimene lumi päris maha ei jää, kuid terve talv veel ees. Muide, lugesin just ühte artiklit, kus Vegard Ulvang arvab, et Eesti asub ohutsoonis, mis puudutab suusatamist. See tähendab, et mõne aja pärast ei pruugi eestis üldse enam suusatada saada, kuna lund lihtsalt pole. Kliima soojenemine on moesõna, ega Al Gore ja tema meeskond ilmaasjata Nobeli rahupreemiat võitnud. Kuskil mälusopis on ka artikkel, kus mainitakse, et tulevikus on Eestil head väljavaated turismimaaks, sest siin on just parasjagu soojust, lõunamaades pidi väga palavaks minema. Olgu kuidas selle soojusega on, homme on taas tööpäev ja uue veerandi algus. Ikka päev ja nädal korraga, las see soojus jäägu esialgu südamesse Toredat nädalat sulle, kes sa ka seda lugema juhtud... ja sallid kaela!!!