Tädiaasta.

Eile õhtul sai ametlikult täis aasta päevast, mil sain õnnelikuks tädiks. Mäletan, et olin väga üllatunud venna õhtuse kõne üle, seda enam, et nii vara see kõne tulema ei pidanud. Mul oli isegi veel kingitus pooleli. Mis mul muud üle jäi, kui kirjutasin poole ööni uuele ilmakodanikule mõeldud raamatut, aga ta oli igati neid öötunde ka väärt :) Täna käisin aga oma pisikesel sõbral külas ja tegemist on igati vahva ja energilise selliga. Oma sünnipäeval rõõmustas ta isegi emmet ja teist tädi kahe sammuga. Kui see poiss ükskord märkab, et jalgade peal liikudes saab kiiremini edasi, ei peata teda vist küll ükski tõke ja takistus. Selle aasta jooksul on tore olnud see, et olen saanud pidevalt jälgida, kuidas mu väike sõbrake areneb ja kasvab. Elan neile nii lähedal, et jõuan mõne minutiga kohale, kui peaks vajadust olema (ja seda on läinud ka:). Üsna tihti juhutb nii, et helistan ise venna perele ja küsin, mis neil plaanis ja kas lapsehoidjat vajatakse. Kui Tartu Rock mängib korvpalli, siis pole tavaliselt enam vaja helistadagi, lähen niisama juba kohale. Meil on kujunenud ka oma lemmikmängud. Talle meeldib raamatut vaadata, vannitoas vee sulinat jälgida ja asju vanni loopida ning ikka ja jälle peitust mängida. Kui peidan end diivani taha ja piilun teda diivani alt, laseb ta end kiiresti kõhuli ja piilub diivani alt vastu. Mida ta siis juba oskab? Vilega vilistada, rõngaid toki otsa panna ja kui issi ütleb sõna "vanni", on ta turbomootoriga vannitoas ja ei jõua ära oodata, millal siis päriselt vette saab. Selline ta on, mu väike armas vennapoeg. Temast võiks veel palju, palju kirjutada ja rääkida, aga las ta kasvab rahulikult edasi. Esimene trepiaste on võetud, nüüd aga muudkui vallutama teist.

Tänase päeva sündmus oli veel see, et käisin linnahallis vaatamas Fantoomi. Minu õnnetuseks oli see, et juhtusin enne etendust lugema Maimetsa arvustust Postimehest, mis oli üsna kriitiline. Isegi nii kriitiline, et mõtlesin juba pileti äraandmisele. Seda ma siiski ei teinud ja nii sõitsin juba kolmandat korda lühikese aja jooksul Tallinnasse. Mida etenduse kohta öelda. Maimetsa kriitika pidas paika. Oli osalisi, kes hiilgasid (Vilgats, Mägi Chalise) ja neid, kes jäid varju. Ei tea, kas olin väsinud, aga esimese vaatuse ajal vajusid silmad kinni. Oma süü selles oli kindlasti öisel kudumisel ja pimedal laval. Hea, et esimese vaatuse lõpetas suur mürin ja paukude kaskaad. Teine vaatus oli märksa huvitavam. Eriti meeldis mulle Mägi ja tema jutustus Fantoomi tekkimisest. Seda kuulasin küll, tunnistan ausalt, suu lahti. Nii et lõppkokkuvõttes ei kahetse, et etendust vaatamas käisin, aga ... midagi jäi taas puudu sellest, et etendus mind päris vaimustanud oleks. Ei tea, kas olen hakkanud liiga valivaks muutuma? Üks etendus järgmisel nädalal ootab mind veel "Carte a´la Sekstett". Näis, mis sealt oodata, aga ühte võin küll kindlasti väita. Teatris tasub käia, isegi siis, kui etendus väga super ei ole. Mõtteainet annab iga etendus.