Täna on paslik rääkida vähemalt minu jaoks suurimast hirmust, mis õpetaja ametiga kaasas käib. Ei tea, kas olen ehk loomult liialt pabistaja, aga ma tõeliselt kardan lastega selliseid tegevusi teha, nagu on näiteks uisutamine või kelgutamine.
Meil oli täna võimalus minna kogu klassiga tasuta uisutama. Loomulikult ka läksime. Kuna teine õpetaja oli jää peal, siis mina jäin jää äärele valvama ja abistama (kellel vaja uisku kõvemaks sikutada, kellel vaja kiiver pähe suruda, kellel kaitsmed peale panna) ja hea oli. Kui vaatasin, millise kiirusega minu pisikesed jääl ringi tormasid, kuidas kukkusid, püsti tõusid ja edasi kihutasid, siis võttis nii mõnigi kord päris kõhedaks. Jää on ju kõva ja meie kehalise kasvatuse õpetaja arvates ka (kes ise jääl oli) väga libe. Ära nüüd arva, et ma ise jääd või uisutamist kardan. Oh ei, olen järve ääres üles kasvanud ja uiskudel tunnen end väga kindlalt, aga vaadata teisi, pealegi pisikesi, uisutamas ja kukkumas oli ikka paras katsumus. Õnneks möödus tänane uisutamine kiirelt ja suuremate vigastusteta, aga üks kord läheme veel uisutama ja eks lume tulles ka kelgutama. Oleksid vaid kaitseinglid kuskilt meid jälgimas.
Aga olgu, ega lõbu saa pisikese kartuse pärast ära jätta, sest uisutamine meeldis lastele tõesti üliväga. Juba eilse päeva üks põnevamaid tunde oli meedia 11. klassis. Kuigi plaanisime oma ajalehte edasi teha, oli tund täis diskussiooni, mille põhiteemaks Jokela kooli tulistamine. Mõned arvamused klassist, mis mulle meelde ja kõrva jäid. Kuidas on see võimalik, et üks inimene tuleb ja tulistab, see pole ju võimalik! Kõik algab kodust, koduse kasvatusega on põhjalikult mööda pandud. See pole õige, et vägivald tuleb ainult filmidest ja arvutimängudest. Samas ei uskunud ükski õpilane, et ka meil oleks selline tulistamine võimalik, seda lihtsalt ei juhtu! Mina selles nii väga kindel poleks. Ka meil on neid noori, kes on teistsugused, kes mõtlevad teisiti, kes tajuvad maailma teisiti. Me lihtsalt ei pane neid sageli tähele, kuigi peaks. Jokela tulistaja ju ei teinud oma plaanidest saladust, ta rääkis nendest, kuid polnud kuulajaid, õigemini uskujaid. Nii et hea sõber, kui märkad oma läheduses kedagi, kellel on probleem, mure, siis püüa teda kõigepealt kuulata ja siis aidata. Ehk on võimalik nii mõnigi hing päästa.
P.S: Vaadates pealkirja, tuleb lõpetuseks siiski mainida, et mina isiklikult kardan vähemalt praegu küll rohkem vaadata oma pisikeste uisutamist, kui seda, et keegi tuleb ja tulistab minu (veel hullem laste) pihta. Kas pole paradoksaalne?
No comments:
Post a Comment