Pikk paus.

Mnjah, ei oskagi endale põhjendada, miks siia sel aastal varem pole ühtegi rida ilmunud. On käimas juba neljas kuu ja minu viimane postitus pärineb eelmise aasta lõpust. Häbi olgu mulle :) Ometigi mäletan väga hästi selle aasta esimesi minuteid, mis olid päris erilised. Nimelt polnud ma elus kordagi võtnud uut aastat vastu suuskadel järve ääres silla valguses. Seekord see nii juhtus. Päris romantiline ja tekitas väga mõnusa ning erilise tunde. Eriti kui tagasi suusatades ootas mõnusalt köetud soe maamaja. Suuskadega olin sel aastal päris sinasõber, kuigi jah, salaunistus Tartu maratonist veel jääb. Korra käisin ka oma klassi lastega Haanjas suusatamas. Oli imetore päev, kuid kulla lapsevanemad - käige oma lastega rohkem suusatamas! Ainult üksikud tundsid meil end suuskadel kindlalt ja julgesid mägedest üles ning alla sõita. Enamus nautis kelgurõõme. Kui nüüd laste peale jutt läks, siis ei oskagi kohe midagi kosta. Tunded on väga kahetised. Kord on nad supertoredad ja nendega saab tõsist juttu ajada, need on hetked, kus ma tõsiselt naudin oma tööd. Teine kord on lood aga täbaramad. Kui pead ikka pidevalt lahutama kaklejaid, kui pead pidevalt kedagi korrale kutsuma, kui pead pidevalt selgitama, miks on vaja õppida ja miks on vaja kuulata - tunnistan ausalt, see pole lihtne. Olen oma lastelegi öelnud, et kui nendega lõpetan (4. klassi), siis mõtlen tõsiselt, mis edasi. Saan aru, et tänapäeva lapsi ei anna võrrelda meiega, kes me olime lapsed paarkümmend aastat tagasi, aga ikkagi - mis on nendega lahti? Või teisisõnu, mis on lahti lapsevanemate ja nende kasvatusstiiliga? Kui ikka üks esimese klassi poiss mulle seletab, et tema sõbral ei tohi olla teisi sõpru peale tema ja tema ei taha, et tema sõber teistega ka suhtleb, sest tema sõber on ainult tema sõber, siis mida sellest arvata? Või sellest, et loomulikult tohib lüüa ja tundi segada, sest näe - tema tegi ka nii. Loodan, et aeg paneb asjad paika, väga loodan. Olgu, aitab sellest teemast, muidu jäängi siia kirjutama. Tegelikult tegin just täna sissekande, sest meediakursusel on meil teemaks uus meedia, kuhu kuuluvad ka muuhulgas blogid. Ei tohi ju halba eeskuju näidata, kui annan ülesandeks kirjutada sissekanne oma blogisse. Muudest suurematest uudistest rääkides, siis minu armas väike sõber muudkui kasvab ja lobiseb juba päris palju. Tore on temaga aega viita ja kui ta mulle vastu naeratab, pea kõrvale kallutab, siis olen sulanud. Kevad on vaatamata külmadele ilmadele käes ja see tähendab, et minu aknalauad on täis potipõllumajandust, mis ootab maale istutamist. Oh ja, seal, mõtlen maad, on ka suuremad muutused ootamad. Nimelt kerkib meie sauna asemele uus maja-saun. Näis, näis, selle suve puhkus tuleb pisut teistsugune kui tavaliselt. Suvele veel mõeldes, siis oleme vapralt tantsu õppinud, komisjonile ette tantsinud ja nüüd ootame, kas meid lubatakse ka tantsupeole. Riided on meil igatahes hiiglama uhked, ise õmmeldud ja ise tikitud. Niisiis olen küll virtuaalselt olnud pisut varjusurmas, kuid reaalselt olen täitsa tegus olnud. Jääks vaid rohkem aega ja ka viitsimist oma tegudest ja mõtetest kirjutada....