Öine laulupidu.

Olen tavaliselt kirjutanud kontserditest siis, kui esimene emotsioon möödas ja seetõttu pole tagasivaated ehk piisavalt värsked. Täna teen erandi. Tulin mõni hetk tagasi Toomemäelt, kuhu oli kokku tulnud suur hulk noori, kenasid ja tarku, et üheskoos maha pidada tudengite öine laulupidu. Mäletan, et olin päris väike siis, kui tegelikult neid päris õigeid öiseid laulupidusid peeti, kuid juba siis teadsin Alo Matiiseni isamaalisi laule peast. Tõsi, minu kurvastuseks elasin ma Tallinnast kaugel ja päris suurele peole sinna rahvasumma ei pääsenud. Nüüd siis, kus ma tegelikult enam üliõpilanegi pole, sattusin tudengite öisele laulupeole. Rahvast oli palju (ehk küll kindlasti mitte niipalju kui 80ndatel), meeleolu ülev (ehkki kindlasti jälle mitte nii ülev kui 80ndatel). Lauldi nii isamaast kui armastusest, nii merest kui meremehest. Lauldi rõõmuga ja vabalt. Ma ei tea, võibolla oli see minu imelik kiiks, aga mulle tundus, et isamaalised laulud tulid kuidagi võimsamalt ja selgemalt kui armastuslaulud ning seda tudengite poolt. Tunnistan, see tegi südame soojaks ja tunde uhkeks. Pole see meie noorus midagi hukka läinud - hoiab ja armastab oma isamaad küll! Jätkuks noortel vaid seda nutti suunata energiat ja võimu, mis neil kahtlemata olemas on, õiges suunas.

Õiges suunas pidid kirjutama ka abituriendid laupäeval. Ega mul muidu olekski enam lõpukirjandi kirjutamisega pistmist olnud, kui ma mitte välisvaatleja poleks olnud. Sain hoopis teisest küljest vaadata kirjandikirjutajaid ja see oli ütlemata huvitav. Näha neid närveerimas enne kirjandit, pingsalt mõtlemas kirjandi ajal (mõttetegevust võis tõesti kohati isegi kuulda :) ja paluda siis lõpuks väriseval käel (paljud neist olid nii väsinud) kirjutada allkiri selle kohta, et kirjand kirjutatud. Sain ka ise piiluda mõnede kirjandite esilehtedele. Kindlasti oli üks populaarsemaid teemasid - olla nagu kõik või jääda iseendaks. Kriitilise meelega nagu ma olen, ei leidnud väga häid pärle, küll aga hulgaliselt sõnu nagu ühiskond, aegade algusest, isiksus jne. Arvan, et kirjandite parandajatel on teatud sõnad, mille suhtes on nad allergilised. Ühe mõttena jäi siiski meelde inimkonna võrdlemine liivakõrbega - iga liivatera on eriline, kui koos moodustavad nad koosluse ehk kõrbe. Muide, küsisin ka oma pisikestelt teise klassi sõpradelt, kas nad tahavad olla nagu kõik või tahavad olla omanäolised. Nagu üks mees (nagu kõik) tõsteti käed selle poolt, et tuleb jääda iseendaks. Laps teab, mis ta räägib :)

TÕS-ist hittideni, hittidest šotti

See nädal on jälle olnud tegus ja emotsiooniderohke. Eelmisel nädalavahetus otsustasin pärast pikk, pikka mõttetööd minna ühele omapärasele sünnipäevale. Nimelt sai õpetajate seminar 180 aastaseks ja minul kui vilistlasel oli tegelikult aukohus olla kohal. Korralik nagu ma olen, läksin juba aktuseks kohale. Saal oli rahvast pungil täis, istuma sain tunni pärast, kui mõned kannatamatud vajasid liikumist. Aktus oli kena ja ... pikk. Meelde jäi Luukas oma emotsionaalse esinemisega ja sellega, et nimetas ämblikku kah inimeseks. Loodusõpetuse õpetajana oleksin hirmsasti tahtnud pisut vastu vaielda, aga kus sa julged. Üks asi on täis saal, kus hääl niikuinii ei kosta ja teine lugu on see, et katsu sa haridusministriga vaielda. Aktus lõppes igatahes sellega, et ühel vanemal õpetajal, meeldival proual, lihtsalt katkestati kõne. Pole ka imestada, kui tema esimene küsimus oli - kui kaua võib rääkida, olgu mainitud, et aktus oli juba pea paar tundi kestnud. Pärast aktust läks siis peoks. Meie kursuselt oli ka ikka rahvast kohal, algul vähem, hiljem pisut rohkem. Lobisesime ja vaatasime ringi. Avastasime seintelt oma kursuse joonistatud pilte, leidsime raamatukogust fotosid. Mis aga eriti hästi käima ei tahtunud minna oli pidu. Venis ja venis ja venis. Põhjuseks võibolla see, et enamus õpetajaid ju naissoost ja tantsitajaid vähe. See, mida meie ootasime, tuli hilja õhtul. Nimelt astus üles õppejõudude koor ja ettekandele tuli kurikuulus "Pihlapuu" laul. Ma ei tea, kas see laul ka teistele lendudele midagi tähendas, kuid meie lennule tähendas see väga palju. Esimese pihlapuu ajal tõusti püsti ja hoiti kätest kinni (nii nagu laulaks isamaa-armastusest), kordusesituse ajal istuti hiirvaikselt ja nauditi hetke (mõnel noormehel oli isegi pisar silmanurgas). Oli hetk, mille pärast tasus kokkutulekule minna. Suvel on ehk lootust rohkemate kursaõdedega kokku saada.

Teine selle nädala tippsündmus oli Eesti hittide kontsert. Maarja, Iff, Kaire Vilgats ja Koit Toome suutsid terve õhtu laulda selliseid laule, mis meelel ja keelel. Mis peamine - tundus, et nad ise ka nautisid laulmist ja tundsid end mõnusalt ja vabalt. Sama said teha ka pealtvaatajad. Patrioodina läksid mulle muidugi eriliselt hinge isamaalised laulud Linna esituses. Hing hüppas, ei tahaks mõelda, mida ta siis oleks teinud, kui oleksin 1988. aastal olnud Tartu laulupeol. Kui saaks aega tagasi keerata, tahaksin saatuda just kaheksakümnendate ärkamisaega ja tunnetada rahva vägevust ja jõudu. Vaadates koolis lapsi, kardan, et nad ei taju seda, millises riigis nad päriselt elavad ja kuidas see riik on tekkinud. Ühesõnaga kontsert oli väga vahva ja emotsionaalne.

Vaatamata sellele, et on reede, pole nädal tegelikult minu jaoks veel lõppenud. Homme olen oma väikese sõbra juures (kes on muide väga nutikaks muutunud ja kellega iial igav ei hakka, tirib aga sind oma asjade juurde ja sina muudkui mängi, eile leidis ta enda arvates kõige parema mängukoha olevat minu uue korteri soojustatud põrandaga vannitoas poti kõrval ning mänguasjaks oli meil õpilaste käest ära võetud veesüstal) ja pühapäeval ootab mind õppenõukogu. Õnneks oli juhtkond nii mõistlik, et korraldab õppenõukogu Pühajärvel ja pakub ka väikest lõõgastust ujumise ning bowlingu näol.

Et oleks, mida oodata, siis broneerisin selle suve tippsündmuse ka ära. Plaanis on reis šoti mägismaale. Et see on olümpiamängude ajal, on muidugi natuke jama, aga loodan, et ega me sealgi päris pimedas istu. Olen juba igatahes päris elevil.

Lõpetuseks korterist rääkides, siis täna käisin vaatamas ja tellimas garderoobi ning ka üks telekaalus jäi silma. Avastasin, et olen suhteliselt arg ostja, tahan saada pidevalt kellegi kinnitust, et on jah äge. Ja kardinad on mul magamistoas ees (aitäh hea kolleeg, aitäh vennaraas!). Nii et enam ei näe mina varahommikul kooli tõttavaid lapsi ega nemad veel põõnavat õpetajat :) Ja veel oluline fakt - olen nüüd ametlikult tartlane! Võru, vabandust, kuid sünnilinnaks jääd ikkagi.

Uues, päris oma kodus :)

Nii see elukene veereb. Märtsis suutsin vaid ühe korra end kätte võtta ja siia midagi kirja panna. Aga... minu mittekirjutamisel on sadu õigustusi, kui mitte rohkemgi. Alustuseks elan nüüd juba mitmendat nädalat oma uues, uhkes ja juba armsaks saanud korteris. Hakkasin mõtlema, mitmes see mul siis tegelikult juba on. Esimene elupaik olevat olnud mul vanaema juures, kus kolm peret neljases toas koos elasid. Vanaema ja korterit mäletan veel väga hästi, seda, et ma ise kunagi seal elasin, paraku mitte. Olin vist kolmene, kui ära kolisime kahesesse. Kaheksa või üheksa-aastaselt sai ümber kolitud lähedalasuvasse vanatädist tühjaks jäänud korterisse, kus siis elasime päris pikalt. Seni, kuni lõpetasin keskkooli ja võtsin ette teekonna Saksamaale. Kahe sealoldud aja jooksul sai elatud kahes majas. Ühes oli minu päralt terve katusekorrus, teises oma tuba. Tagasitulles järgnes ühikas koos ühikatoaga. Kuuekesi kolmes toas, aga hakkama saime. Esimesed tööaastad veetsin väikeses maakohas ametikorteris. Korter oli suur ja avar, kuid paraku ka küllalt külm. Elasin talvel ühes toas koos soojapuhuriga ja teises toas käisin ainult kiirelt kapist riideid võtmas. Teise töökohta minnes üürisin juba mõistlikuma korteri, kuhu sain hiljem ka armsa toanaabri, kes siiamaani heaks sõbraks jäänud. Saades kolmanda töökoha heade mõtete linna, lahenes korteriprobleem päris ootamatult ja omapäraselt. Nimelt avastas armas sugulane, et tal oleks paras aeg korterit vahetada ja et mina võiksin tema kolmesesse sisse kolida. Nii ma siis mängisin laia tegelast ja elasin üksi kolmetoalises korteris. Ühes toas magasin, teises toas vaatasin telekat ja töötasin. Kolmandast tahtsin teha spordisaali, aga ei jõudnud :) Enne küpses mõte ikkagi oma, päris oma korterist. Kui nüüd nimetatud elupaikadele lisada veel need elupaigad Austrias ja Saksamaal, kus ma ka üsna pikalt elasin (Viini ühikas Doonau kaldal neli kuud), siis võib julgelt öelda, et olen suhteliselt kohanemisvõimeline ja rahul iga katusega, mis pea kohal on.

Kolimine läks suhteliselt valutult tänu vennasele ja tema sõpradele, aga asjade pakkimine võttis ikka meeletult palju aega. Miks peab inimesel olema lõppude lõpuks nii palju asju ja miks ei raatsi osad inimesed (ennast nende hulka lugedes) teatud asju ära visata ja koguvad neid kastidesse, mida tassivad siis ühest kohast teise. Oma varandust üle vaadates sain mitu suurt kilekotäit tarbetut paberit ja muud träni, mis oli lihtsalt seisnud. Kardan, et päris palju sellist paberimajandust, mida ma tegelikult ei vaja, tuli ka minuga kaasa, aga las ta olla. Südamerahu (äkki ikkagi läheb vaja), maksab ka midagi.

Nüüd tegelen siis hoolega tubade sisustamisega. Köök on juba tellitud ja tegemisel, magamistoakardin on ostetud ja loodetavasti saab lähipäevil ka üles (vaata muidu ärgates, kuidas lapsed kooli lähevad:) Ka kaks laelampi on juba paigas ning nädalavahetusel tuleb vaadata garderoobi, telekaalust, suure toa kardinaid ja veel palju muud. Esialgu veel on julge tunne, aga näis, milline minu pangaarve mõne aja pärast välja näeb. Õnneks on kohe ka palgapäev tulemas, mis annab head kindlust juurde. Nii et elu on hetkel ütlemata kena.

Rääkides veel kiirelt koolist, siis on alanud viimane veerand ja mida päev edasi, seda päikselisemaks asi muutub. Juba hakkavad mõtted suvepuhkuse poole liikuma, kuigi tean - vara veel. Oma pisikeste sõpradega käisime Rakvere teatris vaatamas Käpipuude vennaskonda. Päris omapärane tükk. Usun, et veel lahedam oli Vallimäel ringi joosta, seda enam, et sattusime sinna just sel päeval, kui algas suur tuisk. Igatahes tänas üks teise klassi poiss oma õpetajat ja mind (olime kahe klassiga), et me nii vahva päeva korraldasime. Muidu on ikka nii nagu alati. Mõnel päeval tunned kohe, et tunnid lähevad hästi, lapsed kuulavad sind (suutsin vabadussõjast rääkida nii, et pea 40 minutit oli klassis haudvaikus), teisel päeval tunnetad, et ei ole päris asja sees. Kevad annab tunda nii õpilastel kui ka mul endal. Kuidas sinu ja kevadega lood on? Talvejoped ja mütsid juba kappi visatud? Ära liialt vara seda siiski tee. Täna ööseks lõpetan. Loen veel ühe peatüki Kivirähu Rehepapist (maiuspalana on raamaturiiulis ootamas äsja ostetud ja ühe toreda inimese soojalt soovitatud Anna Gavalda raamat "Koos, see on kõik") ja siis mõneks tunniks unenägude maailma. Täiesti müstika, et uues korteris pole mul veel uneprobleemi tekkinud, aga ei sõna ära.