Vaadates Eesti poliitikat läbi meedia, võime erinevaid meediakanaleid jälgides saada väga kireva pildi. Kõige ilmekamaks näiteks on ehk pronkssõduriga seotud sündmused 2007. aasta aprillis, kus eestikeelse meedia tarbijani jõudis üks uudis, venekeelse meedia tarbijani teine. Kui see, et eestikeelne ja venekeelne meedia näevad Eesti poliitikat erineva nurga alt on arusaadav ja ehk mõistetavgi ning palju diskuteeritud, siis oleks huvitav teada, kuidas näeb Eesti poliitikat hoopis kolmas meediakanal, olgu selleks näiteks saksakeelne online-meedia. Mida saab teada emakeelena saksa keelt rääkiv inimene, kui ta sisestab Google otsingumootorisse sõnapaari „estnische Politik“? Ta leiab ligikaudu 396 000 vastet 0,48 sekundiga. On selge et kõiki neid tuhandeid artikleid läbi lugeda ei jõua, kuid esimese kümnega suudab ehk huviline tutvuda küll.
On aimatav, et esimese mulje Eesti poliitikast saab saksa keelt kõnelev inimene saksakeelse Wikipedia kodulehelt. Ta saab teada, et Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seaduslik võim kuulub 101 liikmelisele Riigikogule, et Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja teised ministrid. Märgitakse ära, et Eesti riigipeaks on president, kelle ametisse valimine on vägagi komplitseeritud. Ära on toodud peamiste Eesti parteide poliitilised orientatsioonid, mille järgi vasakpoolsed parteid on Keskerakond (sotsiaalliberaalne partei) ja Rahvaliit (põllumajanduslik partei), keskel asub Sotsiaaldemokraatlik Partei ja parempoolseteks parteideks on Reformierakond (klassikaliselt liberaalne partei), Res Publica (konservatiivne partei) ja Isamaaliit (natsionaalkonservatiivne partei). Selgituseks – antud lehte pole uuendatud 2007. aastast alates. Eraldi on ära märgitud Eesti suhe Venemaaga, kus tuuakse välja 2005. aastal Moskvas allakirjutatud Eesti-Venemaa piirileping. Saksakeelne lugeja saab teada, et piirilepingu allkirjastamise venimine (läbirääkimis alustati juba 1999. a) oli seotud tollase Venemaa presidendi Putiniga, kes ei tahtnud aktsepteerida 1940. aasta annektsiooni ja 1920. aasta Tartu rahulepingut. Pärast piirileppe allkirjastamist võttis Venemaa oma allkirja aga kiiresti tagasi, sest polnud nõus Eesti poolt lisatud preambulaga, mis muuhulgas rääkis aastakümnete pikkusest okupatsioonist ja Nõukogude Liidu agressioonidest Eesti vastu. Piirilepe on allkirjastamata siiani.
Üllatusena satub saksakeelne lugeja pärast wikipediat teisena Hageni linna kodulehele, mis on eraldi tähelepanu pööranud Euroopa Liidu uutele liitujatele. Eesti kohta kirjutatakse muuhulgas, et tähtsamateks parteideks on konservatiivne Isamaaliit, liberaalne Reformierakond, sotsiaaldemokraatlikud Mõõdukad, Keskerakond, Rahvaliit ja Ühendatud Vene Erakond. Vaadates otsa parteide nimedele, tuleb taas tõdeda seda, et lugeja saab vana info. Lisaks parteidele märgitakse ära, et domineeriva partei puudumine ning konkureerimine sarnaste valijategruppide pärast on põhjustanud sagedasi valitsusevahetusi. Siiski on kõik valitsused olnud ühtsed oma peamises eesmärgis: mobiliseerida jõud üleminekuks plaanimajandusest avatud turumajandusse. Ka püüab Eesti kiiresti integreeruda euro-atlandi struktuuridesse.
Kolmanda artiklina võib lugeda Saksamaa Bundesdagi liikme Sarah Wagenknechti 31. jaanuari pressiteadet aastast 2008, mis kannab pealkirja „Eesti: protsess lõpetada – läbi suruda õigusriigi standardid!“. Sarah Wagenknecht käis jälgimas protsessi, mida peeti nelja arvatavalt peamiste 2007. aasta aprilirahutuste initsiaatorite üle, muuhulgas vestles ta nii süüdistatavate kui ka erinevate organisatsioonide esindajatega. Wagenknechti arvates oli protsess läbi viidud väga puudulikult. Näiteks püüdsid Eesti ametnikud tunnistajaid mõjutada, süüdistused põhinesid enamasti e-mailidel ja sms-sõnumitel, millel pole õigusliku alust. Hoopis arusaamatu on aga Wagenknechti arvates väide, et süüdistatavad plaanisid rahutusi kuude kaupa ette. Wagenknecht väidab muuhulgas järgmist:
Rahutused tekkisid alles siis, kui politsei ja muud Eesti julgeolekujõud (eriti salapolitsei) rahulikku meeleavaldust brutaalse käitumisega provotseerinud olid. Seda tõendab ka kinni võetud ja ühe öö vahi all veetnud, brutaalset kohtlemist tunda saanud sakslane. Protsessil on poliitiline iseloom, sest peaminister ise lubas süüdlastele karmimat viieaastast karistust. Süüdistatavatest tahetakse teha näited, mis võib juhtuda, kui kritiseerida Eesti poliitikat, poliitikat, mis on lõhenenud ja teeb kõik selleks et venekeelselt rahvastikult ära võtta tema õigused. Polnud juhus, et provokatsioonid toimusid antifašistliku mälestusmärgi äraviimisel. On skandaal, et Euroopa Liit hoiab end tagasi ja ütleb, et tegemist on riigi siseasjaga. Eesti eirab norme, muuhulgas neid, mis puudutavad vähemusi. On aeg Eestilt nõuda seda, mida ta lubas Euroopa Liitu astudes – pidada kinni demokraatlikest ja õigusriiklikest standarditest.
Kuidas seletada ja tõestada sakslasele, kes loeb sellist pressiteadet, et Eestis ei kiusata venelasi taga, et Eesti on demokraatlik ja toimiva õigussüsteemiga riik?
Järgmine Euroopa Liidu liikmesriike tutvustav internetilehekülg iseloomustab Eesti tähtsaimaid poliitikuid, peaministrit Andrus Ansipit ja presidenti Arnold Rüütlit (taas vananenud info). Ansipit kirjeldatakse kui endist kohaliku tähtsusega poliitikut, kes suutis tõusta komeedina suurde poliitikasse. Tema karismaatilisus ja usaldusväärsus on juhiomadused, mis ilmnesid juba Tartu linnapeaks olles ja tegid ta rahva hulgas armastatuks. Valitsusjuhina on tal nüüd ülesanne liita oma paremliberaalne Reformierakond, vasakpopulistlik Keskerakond ja põllumajanduslik-konservatiivne Rahvaliit.
Arnold Rüütlit nimetab artikkel „vana kooli“ meheks, kes Eesti iseseisvumisel siiski olulist rolli mängis. Endise Rahvaliidu liikmena on Rüütel populaarne eelkõige vanemate inimeste ja põllumeeste hulgas. Noorem generatsioon peab Rüütlit ikkagi kommunistliku mineviku esindajaks. Sageli võrreldakse teda eelmise karismaatilise ja intelligentse Eesti presidendi Lennart Merega, kes sekkus ka aktiivselt päevapoliitikasse. Rüütel täidab rohkem esinduslikku rolli.
Saksakeelne Wapedia teeb põhjaliku ülevaate Eesti parteidest ja poliitikutest.
Esimese parteina nimetatakse Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, mis teades Saksa sisepoliitikat ja sotsiaaldemokraatide edu, polegi ehk nii üllatav. Tuuakse välja, et Eesti sotsiaaldemokraadid erinesid teistest Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest oma konservatiivsuse poolest, kuid sellest loobuti, kui hakati koostööd tegema parempoolsete parteidega. Sotsiaaldemokraadid (endised Mõõdukad) on valimistel koostööd teinud mitmete parteidega ja olid kuni majanduskriisist põhjustatud tülini osalised ka viimases valitsuses.
Isamaa ja Res Publica Liit on tekkinud konservatiivse Res Publica Liidu ja kristlik-rahvuskonservatiivse Isamaaliidu ühinemisel. Res Publica Liidu lõid Isamaaliiduga tihedalt seotud olnud noored konservatiivid ja majandusliberaalid. Esimestel valimistel said nad kohe 24,6% häältest ja muutusid Riigikogus arvestatavaks jõuks. Isamaaliidu eelkäijaks oli Rahvuslik Koonderakond „Isamaaliit“, mis tekkis nelja kristlik-konservatiivse partei ühinemisel, kelle liikmed olid endised dissidendid ja nõukogude valitsuse vastased. Isamaaliit ja Res Publica ühinesid 2006. aastal.
Reformierakonda nimetab Wapedia kõige majandusliberaalsemaks parteiks Euroopas üldse. Tuuakse ära Reformierakonna nõudmine alandada tulumaks 18%ni aastaks 2011 ning kohustuslikust sõjaväeteenistusest loobumine.
Rahvaliitu peetakse põllumajanduslikuks parteiks, keda pooldavad enamasti vaesemad inimesed ja maainimesed. Kuigi parteil on rahuvslike elemente, leiab ta pooldajaid ka venekeelse elanikkonna seast. Rahvaliit on hetkel kõige suurema liikmeskonnaga partei Eestis ja vaatamata euroskepsisele toetas siiski Eesti astumist Euroopa Liitu.
Keskerakond on kesk-vasak partei populistlike elementidega. Ta on üks tähtsamaid parteisid Eestis, mis rajati kohe pärast taasiseseisvumist. Keskerakond on üks Eesti püsivaim ja mõjuvõimsaim partei. Ta on olnud osaline paljudes valitsuskoalitsioonides ja juhib suuri omavalitsusi. Keskerakond toetab astmelist tulumaksu ja rõhutab riigi tasakaalustavat rolli sotsiaalses turumajanduses. Partei toetub eelkõige pensionäridele, väheteenivatele inimestele ja venekeelsele elanikkonnale. Partei juhile Savisaarele heidavad tema oponendid ette autoritaarset juhtimisstiili. Partei on tuntud oma populistlike aktsioonidega.
Ära märgitakse ka Eesti Vasakpartei, kes oma eelkäijaks peab küll Eesti Kommunistlikku Parteid, kuid on nüüd sihiks seadnud demokraatliku sotsialismi. Roheliste partei Wapedia lehele veel jõudnud pole.
Poliitikutest tutvustatab Wapedia Ilvest, Ansipit, Padarit, Partsi, Rüütlit, Kallast, Kelamit, Reiljanit ja Andres Tarandit. Savisaare kohta Wapedia lugeja midagi teada ei saa, kui ei oska teada otsida endiste peaministrite alt.
Edasi leiab Eesti poliitika vastu huvi tundev saksa keelt rääkiv inimene blogi, mis on pühendatud tervenisti Eestile. Üks postitus tutvustab 2005. aastal läbiviideud uuringut „Euroopa Liidu noorte osalus poliitikas“. Uuringust selgus, et noored Eestis tunnevad poliitika vastu tunduvalt vähem huvi kui noored Saksamaal, kuid ometi on nad väga optimistlikud.
Järgimseks võib uurida hotelliportaali, mis lisaks hotellidele tutvustab ka riike, kus hotellid asuvad. Antud lehelt saab teada, et Eesti astus Euroopa Liitu ning koos sellega võttis ka kursi eurole. Taas kord saab lugeda parteidest ja Euroopa Liidu valimistest, kopeeritud on eelpool mainitud teksti, mis rääkis Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu allkirjastamisest ja selle tagasilükkamisest.
Ajalehe „Frankfurter Allgemein“ artikkel, mis samuti otsingu esilehel, puudutab oma artiklis „Venemaa uued lapsed“ 2007. aasta aprillirahutusi ja sellele järgnenud našistide kogunemisi Eesti saatkonna juures Moskvas. Artiklist võib lugeda, et vene noortel polnud mingit aimu nooremast ajaloost, mistõttu ei suutnud nad ka mõista, et Nõukogude Liit oli eestlaste jaoks võõras võim, mille sümbol pronkssõdur ka rahutused põhjustas.
Ehmatav on aga otsingu esilehe viimane artikkel. Nimelt kirjutab Hanne-Margaret Birkenbach kriisipreventatsioonist, kus ta puudutab ka Eestit. Võib lugeda, et Eestis venekeelset elanikkonda, keda on kolmandik, diskrimineeritakse. Vaid tänu rahvusvahelisele poliitikale, mis etnopoliitilist ohtu märkas, on õnnestunud läbi suruda venekeelse elanikkonna põhiõigused, hoida ära konflikti eskalleerimise ja seega ka suhete pingestumise Venemaaga. Üheks näiteks venekeelse elanikkonna diskrimineerimisest on Birkenbachi arvates keelepoliitika, sest eesti keel on Eestis ainus riigikeel ning selle oskus eelduseks kodanikuks saamisel. Tänu rahvusvahelisele vahelesegamisele ei suutnud Eesti poliitika siiski saavutada oma eesmärki - venekeelne elanikkond riigist välja saata. Eesti pidi aktsepteerima programme ja rahvusvaheliselt kontrollitavaid keeleeksameid, mis võimaldavad eesti keelt õppida ja kodanikuks saamise taotluse esitamist. Nii kirjutab poliitikateaduste instituudi professor.
Millise esmase meediakuvandi saab siis saksakeelne internetis otsija Eesti poliitikast? Kõigepealt vananenud, sest Arnold Rüütel pole enam ammu ametisolev president, Isamaaliit ja Res Publica on vahepeal ühinenud ning Roheliste parteid ei olnud mainitud ühelgi lehel. Teiseks jäid häirivalt silma kaks artiklit, mis püüdsid lahata Eesti ja Venemaa suhteid. Eesti oludega mitte kursis oleva inimesena loeksin nendest välja, et Eesti on natsionalistlik riik, mis loodab venelasi taga kiusates nendest lahti saada. Mõistan, et natsionaalsotsialism on sakslastele valus teema, kuid eestlasena tunnetan, et mulle on nende artiklitega liiga tehtud. Kolmandaks saab saksakeelne lugeja päris hea ülevaate Eestis tegutsevatest parteidest, poliitikutest ja valimistulemustest, kuid esiplaanil on Reformierakond, Isamaaliit, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei oma liidritega. Äsjastel kohalikel valimistel oma ülemvõimu näidanud Keskerakonnast on lugeda vähem, veelgi vähem saab lugeda Savisaarest. Seega vajab saksakeelne internetis otsleja kindlasti uut ja objektiivset infot Eesti poliitika kohta. Miks mitte kasutada info levitajana ära saksakeelset Eestist rääkivat blogi, mis on juba olemas, kuid mida vaadatakse ja kommenteeritakse vähe. Loodan väga, et saksa keelt rääkiv inimene, kes huvitub Eesti poliitikast ei piirdu ainult internetis leiduva materjaliga, vaid leiab võimaluse lugeda ka päevalehti, ajakirju, raamatuid või suhelda otse eestlastega ning küsida: „Mis teie riigi poliitikas õieti toimub?“
Kasutatud allikad:
http://de.wikipedia.org/wiki/Estland
http://www.europa.wfg-hagen.de/estland/osterweiterung_estland_politik.htm
http://www.sahra-wagenknecht.de/de/article/240.estland_prozess_beenden_rechtsstaatliche_standards_durchsetzen.html
http://www.europa-digital.de/laender/est/nat_pol/
http://wapedia.mobi/de/Portal:Estland
http://estland.blogspot.com/
http://www.hotelsclick.com/gasthofe/ES/Estland-POLITIK-3.html
http://www.faz.net
http://www.bpb.de/
Friday, February 26, 2010
Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?
Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?
Et vastata küsimusele, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, tuleb kõigepealt mõista, mis on poliitiline kultuur ja püüda seda hinnata läbi demokraatlikuse printsiipide.
Poliitilise kultuuri all mõistetakse laiemat väärtuste ja arusaamade süsteemi, mis loob fooni poliitilise süsteemi toimimisele ühiskonnas. Täpsemalt võib poliitilise kultuuri alla liigitada nii poliitilise otsustamisega seotud väärtusi, norme, uskumusi, reegleid, protseduure, traditsioone, kui ka poliitilise tegevusega seotud mõisteid ja sümboleid ning poliitilist käitumist. Poliitiline kultuur peaks varustama inimesi nende teadmiste ja arusaamadega, mis suunaksid nende poliitilist käitumist. Sageli seostatakse poliitilist kultuuri mõistetega nagu demokraatia, osalus, ühiskondlik sidusus, poliitilise süsteemi ajakohasus või töötavus. Poliitiline kultuur on rahvuskultuuri üks osa, kuid need osad ei pruugi kattuda. Inimene võib olla aktiivne eesti rahvakultuuri pooldaja ent leige poliitikas osaleja. Milline on inimese poliitiline kultuur, sõltub eelkõige poliitilisest sotsialiseerumisest ehk sellest, mil määral ja mil viisil on inimese suhtumist poliitikase mõjutanud tema vanemad, sõbrad, kool, meedia. Väärtusi, mida inimene järgib, on enamasti mitmeid ja seetõttu on poliitiliste tõekspidamiste teke keeruline protsess.
Demokraatlikku poliitilist kultuuri iseloomustavad poliitiline plurarism, tolerantsus, enamiku soov ja oskus osaleda poliitilises elus, võime aru saada sellest, mis toimub poliitikas, veendumus poliitiliste institutsioonide õiguspärasuses, poliitiliste subjektide suhteid reguleerivad kindlad reeglid ja tavad ning poliitilise ja iskutevahelise usalduse õhkkond. Kas need demokraatliku poliitilise kultuuri tunnusjooned kehtivad Eesti puhul? Vaadakem ükshaaval.
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Seega tähendab poliitiline plurarism paljude poliitiliste ideede olemasolu. Vaadeldes hetkel Riigikogus olevate fraktsioonide arvu (6) ja võrreldes seda näiteks Saksamaa Bundestagi (5), Venemaa Riigituuma (4) või Hiina Yuan´iga (2), võime oma poliitiliste ideede mitmekesisusega parlamendi tasemel olla rahul. Seda enam, et meie kuus fraktsiooni on kaetud 101 inimesega, Hiina kaks fraktsiooni aga 3000 inimesega. Poliitiline pluralism on meil olemas, iseasi, kui hästi suudavad erinevad poliitilised ideed leida ühiseid kokkupuutekohti ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel.
Tolerantsus on sallivus teistsuguste vastu. Olgu teistsugusteks siis inimesed, vaated, huvid või arvamused. Tartu linna volikokku kandideerib Ago Press, kes on avalikult tunnistanud, et on homoseksuaal. Oma kampaania kodulehel väidab Press, et tahab küll seista (seksuaal)vähemuste eest, kuid mitte ainult - ta seisab kõikide tartlaste eest. Lugedes kommentaare tema antud intervjuule, on paljud nendest vaenulikult meelestatud. Üks kommentaatoritest ütleb otse: „Mingi Ago on avalik pederast. Häbi Reformierakonnale pederastide tolereerimise eest!“. On selge, et olles teistest erinev, pole Eestis lihtne saada tunnustust ja poolehoidu. Lisades siia koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnasõjad, mis ei keskendu just alati peamisele ja kus sageli unustatakse inimlikud väärtused, võib öelda, et tolerantsus on Eesti poliitilise kultuuri üks selliseid osasid, mida annab kasvatada.
Kas eestlane tahab ja oskab osaleda poliitilises elus? Kõrvutades hääleõiguslike kodanike osavõttu viimastel valimistel (2005. aastal kohaliku omavalitsuse valimistel 47 %, 2007. aastal Riigikogu valimistel 61,7 % ja 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimistel 43,9 %), võib öelda, et eestlane tahab eelkõige oma sõna sekka öelda Riiigikogu valmistel. Euroopa Parlament ja kohalik omavalitsus huvitab meid vähem. Miks? Ehk on põhjus selles, et Euroopa tundub meile vaatamata tänapäeva võimalustele kauge. Saadikud valitakse, nad sõidavad Brüsselisse, mida nad seal täpselt teevad, teab poliitikast mitte väga huvituv inimene vähe. Riigikogu juhtides oli Toomas Savi eestlastele pidevalt nähtav ja tuntud, ta andis intervjuusid, temast kirjutati. On huvitav jälgida, kui palju kogub 2003. aastal Riigikogu valimistel 1987 inimese usalduse võitnud Savi hääli pärast nelja aastat tööd Euroopa Parlamendis. Kas on tegemist „peibutuspardiga“, kes on oma nimekirja lõppu hääli koguma kutsutud, või lihtsalt austusavaldusega kogenud poliitikule? Otsustavad valijad. Kohalikud valimised peaksid aga valijat huvitama tunduvalt rohkem, kui seda valimisaktiivsus näitab. Näiteks saadi Valgamaal päris mitmesse volikokku sisse vaid 12 hääle toel. Tahe ja oskus valida sõltub paljuski ümbritseva keskkonna mõjust – vanemad, sõbrad, kool, meedia. Sel aastal toimuvad esimesed varivalimised on kindlasti positiivne märk sellest, et noori tahetakse poliitikale lähemale tuua. Kurvem on see, kui tuleb lugeda lugu pealinna abilinnapeast, kes varivalimisi taunis ja vastavasisulise kirja ka koolidesse saatis. Seda, et valimisbussid nii head tööd teha ei suutnud kui valimiskastid koolides, näitasid tulemused. Tallinnas käis valimisbussides hääletamas 384 koolinoort, Tartus lasid oma valimissedeli koolis asunud valimiskasti 1392 koolinoort. Arvud räägivad enda eest.
Poliitilist teadlikkust ja arusaama mõõta ning analüüsida on keeruline. Kas eestlased teavad, mis toimub poliitikas ja kui teavad, kas siis saavad sellest ka aru? Küsimuse esimesele poolele vastata pole raske. Inimene, kes tahab teada saada, mis toimub Riigikogus või Tallinna linnapea kabinetis, võib internetist jälgida otseülekannet. Kui on vaja infot mõne seaduse või määruse kohta, saab selle kiirelt kätte Riigi Teatajast. Jälgides hetkel toimuvat kohalike omavalitsuste valimiskampaaniat, tundub, et erakonnad on oma poliitilised vaated püüdnud ka tavalisele inimesele väga arusaadavaks teha. Kui armastad Eestimaad, valid Reformierakonna, kui tahad platsi puhtaks pühkida (tuttav loosung varasemast!), valid Isamaa ja Res Publica Liidu ning kui sa ei tea, keda valida – kes siis veel, kui mitte Keskerakond. Tundub, et meie poliitikud ei tahagi rahvast vaevata raskesti arusaadavate poliitiliste platvormidega. Inimestele näidatakse ühte puust ja punasest loosungit ja tõsisemat poliitikat aetakse isekeskis. Avalikke poliitilisi debatte, mis selgitaksid seda, mis riigis toimub, on Eestis vähe. Usaldades uuringufirma Emor andmeid, võib tõsiseid ETV publitsistikasaateid nagu Foorum, Vabariigi Kodanikud, Välisilm leida vaadatavuse edetabelis esisaja teises pooles. Edetabelit juhib vahelduva eduga juba pikemat aega Võsareporter, mille saatejuht kandideerib Rakvere linnapeaks. Temast tundub eesti rahvas aru saavat.
Poliitiliste institutsioonide õiguspärasuse eeltingimuseks on läbipaistvus ehk peaks olema lihtne kontrollida, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas kulutatakse maksumaksja raha. Eestlasi huvitab väga, kuhu läheb nende sissetuleku see osa, mis usaldatud riigile. Vastavalt seadusele, mida veel pole muudetud, on meil õigus teada täpselt, milleks kulutab riigikogulane oma esindusraha. Nii teame, et Jaan Kundla ostis valijatega kohtumiseks majoneesi, et Evelin Sepp peab valijate juurde jõudmiseks kasutama väga sageli taksot, et Reet Roos kohtus oma valijatega öösel restoranis. On olnud ka positiivseid näiteid, olgu selle tõestuseks Arvo Sarapuu, kes muretses oma kuluhüvitise eest Järvamaa lastele jõulupakid. Maksumaksjatena võime tõdeda, et suures osas tänu ajakirjanduse heale „valvekoera“ rollile teame, kuhu läheb meie raha, kuid kas sellega ka rahul oleme, on juba omaette küsimus. Kui Riigikogu liikmete tegevusest ja kulutamisest omame küllaltki head ülevaadet, siis kohalike omavalitsuste rahadest on avalikkuses vähem juttu. Ehk tasuks ajakirjandusel, eriti kohalikul, oma haaret siin tugevdada.
Poliitiliseks subjektiks võib olla nii kodanik, valimisliit, erakond, fraktsioon kui ka riik tervikuna. Kui hästi on nende omavahelised suhted reglementeeritud? Meil on olemas põhiseadus, mille ranget täitmist kontrollivad nii Vabariigi President kui ka õiguskantsler. Väärib märkimist, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aasta rahvahääletusel on põhiseadusesse tehtud vaid kolm muudatust. Esimene muudatus puudutas kohalike omavalitsuste valimisi, teine muudatus tehti seoses eestlaste sooviga kuuluda Euroopa Liitu ja kolmas muudatus väärtustab eesti keelt, mida tuleb säilitada. On olemas erakonnaseadus, mis muu hulgas seletab lahti erakonna mõiste, määrab, mitu liiget peab vähemalt erakonnas olema, sätestab, millist vara erakond tohib omada ja millist mitte, nõuab erakonna põhikirja koostamist ja majandusaruande esitamist. Sarnaselt on valimisliit reguleeritud kohaliku omavalitsuse valimise seadusega ja fraktsioon Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Võib öelda, et meil on olemas riigi toimiseks ja poliitiliste subjektide tegevuse reguleerimiseks vajaminevad seadused, neid on aastate jooksul üle vaadatud, parandatud ja täiendatud.
Kui palju usaldab eestlane poliitikut? Turu-Uuringute AS korraldab regulaarselt institutsioonide usaldusväärsuse uuringut. Viimased avalikud andmed pärinevad selle aasta juulist ja näitavad, et usaldus valitsuse ning peaministri vastu langes rekordmadalale. Vaid 36 % küsitletutest usaldas peaministrit ja valitsust. Veelgi vähem usaldavad inimesed Riigikogu ning erakondi. Poliitilistest institutsioonidest enim (64 %) usaldatakse Euroopa Liitu ja kohalikke omavalitsusi. On selge, et majanduslikult raskel ajal on valitsusel tulnud teha ebapopulaarseid otsuseid ja seega on usalduse vähenemine mõistetav. Murelikuks teeb aga inimeste vähene usaldus Riigikogu ja erakondade vastu. Riigikogu tööst on aasta jooksul silma jäänud lõputult venivad ööistungid, pidevad vaidlused eelarve pärast, peaaegu tühi saal infotunni ajal, lobisevad, ajalehti lugevad ja mobiiltelefoni uurivad saadikud. Sisulist tööd on märgata olnud vähe. Põhjus võib olla Riigikogu komisjonide töö väheses kajastatuses meedias ent uurides ainult statistikat, leiame, et sel kevadel võttis XI Riigikogu koosseis oma viiendal istungjärgul vastu 92 õigusakti (23 algatajaks riigikogu). Riigikogu X koosseis võttis oma viiendal istungjärgul vastu 118 õigusakti (40 algatajaks Riigikogu), IX koosseis 141 õigusakti. Kas suutsid varasemate Riigikogu koosseisude saadikud (erakonnad) teha paremat koostööd, kui tänase Riigikogu saadikud (erakonnad)? Neid õigusakte, mis täna võetakse vastu üksmeelselt, on vähe. Tekib küsimus, kas saab usaldada kedagi, kes teadaolevalt teeb tööd, kasseerib selle eest tasu, kuid tulemust, valmisprodukti, märgata pole, sest puudub tahtmine koostööks kolleegidega? Kas aetakse oma asja ühise asja ajamise asemel?
Tulles tagasi essee põhiküsimuse juurde, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, võib kokkuvõtteks märkida järgmist: meil on poliitiline pluralism, meil on teatud mööndustega tolerantsus, meil on kodanikke, kes tahavad osaleda poliitilises elus ja oskavad seda ka teha, meie poliitilised institutsioonid on küllaltki läbipaistvad, meil on olemas seadused, mis reguleerivad poliitiliste institutsioonide tööd ja suhteid. Seega võiksime oma poliitilist kultuuri pidada demokraatlikuks küll, kuid ikka jäävad õhku rippuma küsimused, miks usaldatakse poliitikuid järjest vähem, miks vaatab tuhandeid inimesi rohkem Võsareporterit kui Foorumit? Õpetajana võiksin öelda, et meie demokraatlik poliitiline kultuur vajab mõningaid järelaitamistunde (eriti noortele), pärast mida võiks ta olla oma nime vääriline.
Kasutatud allikad:
Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ivar Tallo. Poliitilise kultuuri areng Eestis. Sirp, 17.10.1997.
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4918
http://www.riigikogu.ee/
http://www.oesel.ee/civics/riik.htm
http://www.riigikantselei.ee/arhiiv/atp/Koolitus/oppematerjal/polinst.htm#14
http://www.bundestag.de/
http://de.wikipedia.org/wiki/Republik_China
http://et.wikipedia.org/wiki/Riigiduuma
http://agopress.reform.ee/minu-valijad-on-koik-tartlased/
http://www.vvk.ee/
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B122A028C7002708C2257393002C9032
https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp
http://portaal.ell.ee/12937
http://www.turu-uuringute.ee
Et vastata küsimusele, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, tuleb kõigepealt mõista, mis on poliitiline kultuur ja püüda seda hinnata läbi demokraatlikuse printsiipide.
Poliitilise kultuuri all mõistetakse laiemat väärtuste ja arusaamade süsteemi, mis loob fooni poliitilise süsteemi toimimisele ühiskonnas. Täpsemalt võib poliitilise kultuuri alla liigitada nii poliitilise otsustamisega seotud väärtusi, norme, uskumusi, reegleid, protseduure, traditsioone, kui ka poliitilise tegevusega seotud mõisteid ja sümboleid ning poliitilist käitumist. Poliitiline kultuur peaks varustama inimesi nende teadmiste ja arusaamadega, mis suunaksid nende poliitilist käitumist. Sageli seostatakse poliitilist kultuuri mõistetega nagu demokraatia, osalus, ühiskondlik sidusus, poliitilise süsteemi ajakohasus või töötavus. Poliitiline kultuur on rahvuskultuuri üks osa, kuid need osad ei pruugi kattuda. Inimene võib olla aktiivne eesti rahvakultuuri pooldaja ent leige poliitikas osaleja. Milline on inimese poliitiline kultuur, sõltub eelkõige poliitilisest sotsialiseerumisest ehk sellest, mil määral ja mil viisil on inimese suhtumist poliitikase mõjutanud tema vanemad, sõbrad, kool, meedia. Väärtusi, mida inimene järgib, on enamasti mitmeid ja seetõttu on poliitiliste tõekspidamiste teke keeruline protsess.
Demokraatlikku poliitilist kultuuri iseloomustavad poliitiline plurarism, tolerantsus, enamiku soov ja oskus osaleda poliitilises elus, võime aru saada sellest, mis toimub poliitikas, veendumus poliitiliste institutsioonide õiguspärasuses, poliitiliste subjektide suhteid reguleerivad kindlad reeglid ja tavad ning poliitilise ja iskutevahelise usalduse õhkkond. Kas need demokraatliku poliitilise kultuuri tunnusjooned kehtivad Eesti puhul? Vaadakem ükshaaval.
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Seega tähendab poliitiline plurarism paljude poliitiliste ideede olemasolu. Vaadeldes hetkel Riigikogus olevate fraktsioonide arvu (6) ja võrreldes seda näiteks Saksamaa Bundestagi (5), Venemaa Riigituuma (4) või Hiina Yuan´iga (2), võime oma poliitiliste ideede mitmekesisusega parlamendi tasemel olla rahul. Seda enam, et meie kuus fraktsiooni on kaetud 101 inimesega, Hiina kaks fraktsiooni aga 3000 inimesega. Poliitiline pluralism on meil olemas, iseasi, kui hästi suudavad erinevad poliitilised ideed leida ühiseid kokkupuutekohti ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel.
Tolerantsus on sallivus teistsuguste vastu. Olgu teistsugusteks siis inimesed, vaated, huvid või arvamused. Tartu linna volikokku kandideerib Ago Press, kes on avalikult tunnistanud, et on homoseksuaal. Oma kampaania kodulehel väidab Press, et tahab küll seista (seksuaal)vähemuste eest, kuid mitte ainult - ta seisab kõikide tartlaste eest. Lugedes kommentaare tema antud intervjuule, on paljud nendest vaenulikult meelestatud. Üks kommentaatoritest ütleb otse: „Mingi Ago on avalik pederast. Häbi Reformierakonnale pederastide tolereerimise eest!“. On selge, et olles teistest erinev, pole Eestis lihtne saada tunnustust ja poolehoidu. Lisades siia koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnasõjad, mis ei keskendu just alati peamisele ja kus sageli unustatakse inimlikud väärtused, võib öelda, et tolerantsus on Eesti poliitilise kultuuri üks selliseid osasid, mida annab kasvatada.
Kas eestlane tahab ja oskab osaleda poliitilises elus? Kõrvutades hääleõiguslike kodanike osavõttu viimastel valimistel (2005. aastal kohaliku omavalitsuse valimistel 47 %, 2007. aastal Riigikogu valimistel 61,7 % ja 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimistel 43,9 %), võib öelda, et eestlane tahab eelkõige oma sõna sekka öelda Riiigikogu valmistel. Euroopa Parlament ja kohalik omavalitsus huvitab meid vähem. Miks? Ehk on põhjus selles, et Euroopa tundub meile vaatamata tänapäeva võimalustele kauge. Saadikud valitakse, nad sõidavad Brüsselisse, mida nad seal täpselt teevad, teab poliitikast mitte väga huvituv inimene vähe. Riigikogu juhtides oli Toomas Savi eestlastele pidevalt nähtav ja tuntud, ta andis intervjuusid, temast kirjutati. On huvitav jälgida, kui palju kogub 2003. aastal Riigikogu valimistel 1987 inimese usalduse võitnud Savi hääli pärast nelja aastat tööd Euroopa Parlamendis. Kas on tegemist „peibutuspardiga“, kes on oma nimekirja lõppu hääli koguma kutsutud, või lihtsalt austusavaldusega kogenud poliitikule? Otsustavad valijad. Kohalikud valimised peaksid aga valijat huvitama tunduvalt rohkem, kui seda valimisaktiivsus näitab. Näiteks saadi Valgamaal päris mitmesse volikokku sisse vaid 12 hääle toel. Tahe ja oskus valida sõltub paljuski ümbritseva keskkonna mõjust – vanemad, sõbrad, kool, meedia. Sel aastal toimuvad esimesed varivalimised on kindlasti positiivne märk sellest, et noori tahetakse poliitikale lähemale tuua. Kurvem on see, kui tuleb lugeda lugu pealinna abilinnapeast, kes varivalimisi taunis ja vastavasisulise kirja ka koolidesse saatis. Seda, et valimisbussid nii head tööd teha ei suutnud kui valimiskastid koolides, näitasid tulemused. Tallinnas käis valimisbussides hääletamas 384 koolinoort, Tartus lasid oma valimissedeli koolis asunud valimiskasti 1392 koolinoort. Arvud räägivad enda eest.
Poliitilist teadlikkust ja arusaama mõõta ning analüüsida on keeruline. Kas eestlased teavad, mis toimub poliitikas ja kui teavad, kas siis saavad sellest ka aru? Küsimuse esimesele poolele vastata pole raske. Inimene, kes tahab teada saada, mis toimub Riigikogus või Tallinna linnapea kabinetis, võib internetist jälgida otseülekannet. Kui on vaja infot mõne seaduse või määruse kohta, saab selle kiirelt kätte Riigi Teatajast. Jälgides hetkel toimuvat kohalike omavalitsuste valimiskampaaniat, tundub, et erakonnad on oma poliitilised vaated püüdnud ka tavalisele inimesele väga arusaadavaks teha. Kui armastad Eestimaad, valid Reformierakonna, kui tahad platsi puhtaks pühkida (tuttav loosung varasemast!), valid Isamaa ja Res Publica Liidu ning kui sa ei tea, keda valida – kes siis veel, kui mitte Keskerakond. Tundub, et meie poliitikud ei tahagi rahvast vaevata raskesti arusaadavate poliitiliste platvormidega. Inimestele näidatakse ühte puust ja punasest loosungit ja tõsisemat poliitikat aetakse isekeskis. Avalikke poliitilisi debatte, mis selgitaksid seda, mis riigis toimub, on Eestis vähe. Usaldades uuringufirma Emor andmeid, võib tõsiseid ETV publitsistikasaateid nagu Foorum, Vabariigi Kodanikud, Välisilm leida vaadatavuse edetabelis esisaja teises pooles. Edetabelit juhib vahelduva eduga juba pikemat aega Võsareporter, mille saatejuht kandideerib Rakvere linnapeaks. Temast tundub eesti rahvas aru saavat.
Poliitiliste institutsioonide õiguspärasuse eeltingimuseks on läbipaistvus ehk peaks olema lihtne kontrollida, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas kulutatakse maksumaksja raha. Eestlasi huvitab väga, kuhu läheb nende sissetuleku see osa, mis usaldatud riigile. Vastavalt seadusele, mida veel pole muudetud, on meil õigus teada täpselt, milleks kulutab riigikogulane oma esindusraha. Nii teame, et Jaan Kundla ostis valijatega kohtumiseks majoneesi, et Evelin Sepp peab valijate juurde jõudmiseks kasutama väga sageli taksot, et Reet Roos kohtus oma valijatega öösel restoranis. On olnud ka positiivseid näiteid, olgu selle tõestuseks Arvo Sarapuu, kes muretses oma kuluhüvitise eest Järvamaa lastele jõulupakid. Maksumaksjatena võime tõdeda, et suures osas tänu ajakirjanduse heale „valvekoera“ rollile teame, kuhu läheb meie raha, kuid kas sellega ka rahul oleme, on juba omaette küsimus. Kui Riigikogu liikmete tegevusest ja kulutamisest omame küllaltki head ülevaadet, siis kohalike omavalitsuste rahadest on avalikkuses vähem juttu. Ehk tasuks ajakirjandusel, eriti kohalikul, oma haaret siin tugevdada.
Poliitiliseks subjektiks võib olla nii kodanik, valimisliit, erakond, fraktsioon kui ka riik tervikuna. Kui hästi on nende omavahelised suhted reglementeeritud? Meil on olemas põhiseadus, mille ranget täitmist kontrollivad nii Vabariigi President kui ka õiguskantsler. Väärib märkimist, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aasta rahvahääletusel on põhiseadusesse tehtud vaid kolm muudatust. Esimene muudatus puudutas kohalike omavalitsuste valimisi, teine muudatus tehti seoses eestlaste sooviga kuuluda Euroopa Liitu ja kolmas muudatus väärtustab eesti keelt, mida tuleb säilitada. On olemas erakonnaseadus, mis muu hulgas seletab lahti erakonna mõiste, määrab, mitu liiget peab vähemalt erakonnas olema, sätestab, millist vara erakond tohib omada ja millist mitte, nõuab erakonna põhikirja koostamist ja majandusaruande esitamist. Sarnaselt on valimisliit reguleeritud kohaliku omavalitsuse valimise seadusega ja fraktsioon Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Võib öelda, et meil on olemas riigi toimiseks ja poliitiliste subjektide tegevuse reguleerimiseks vajaminevad seadused, neid on aastate jooksul üle vaadatud, parandatud ja täiendatud.
Kui palju usaldab eestlane poliitikut? Turu-Uuringute AS korraldab regulaarselt institutsioonide usaldusväärsuse uuringut. Viimased avalikud andmed pärinevad selle aasta juulist ja näitavad, et usaldus valitsuse ning peaministri vastu langes rekordmadalale. Vaid 36 % küsitletutest usaldas peaministrit ja valitsust. Veelgi vähem usaldavad inimesed Riigikogu ning erakondi. Poliitilistest institutsioonidest enim (64 %) usaldatakse Euroopa Liitu ja kohalikke omavalitsusi. On selge, et majanduslikult raskel ajal on valitsusel tulnud teha ebapopulaarseid otsuseid ja seega on usalduse vähenemine mõistetav. Murelikuks teeb aga inimeste vähene usaldus Riigikogu ja erakondade vastu. Riigikogu tööst on aasta jooksul silma jäänud lõputult venivad ööistungid, pidevad vaidlused eelarve pärast, peaaegu tühi saal infotunni ajal, lobisevad, ajalehti lugevad ja mobiiltelefoni uurivad saadikud. Sisulist tööd on märgata olnud vähe. Põhjus võib olla Riigikogu komisjonide töö väheses kajastatuses meedias ent uurides ainult statistikat, leiame, et sel kevadel võttis XI Riigikogu koosseis oma viiendal istungjärgul vastu 92 õigusakti (23 algatajaks riigikogu). Riigikogu X koosseis võttis oma viiendal istungjärgul vastu 118 õigusakti (40 algatajaks Riigikogu), IX koosseis 141 õigusakti. Kas suutsid varasemate Riigikogu koosseisude saadikud (erakonnad) teha paremat koostööd, kui tänase Riigikogu saadikud (erakonnad)? Neid õigusakte, mis täna võetakse vastu üksmeelselt, on vähe. Tekib küsimus, kas saab usaldada kedagi, kes teadaolevalt teeb tööd, kasseerib selle eest tasu, kuid tulemust, valmisprodukti, märgata pole, sest puudub tahtmine koostööks kolleegidega? Kas aetakse oma asja ühise asja ajamise asemel?
Tulles tagasi essee põhiküsimuse juurde, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, võib kokkuvõtteks märkida järgmist: meil on poliitiline pluralism, meil on teatud mööndustega tolerantsus, meil on kodanikke, kes tahavad osaleda poliitilises elus ja oskavad seda ka teha, meie poliitilised institutsioonid on küllaltki läbipaistvad, meil on olemas seadused, mis reguleerivad poliitiliste institutsioonide tööd ja suhteid. Seega võiksime oma poliitilist kultuuri pidada demokraatlikuks küll, kuid ikka jäävad õhku rippuma küsimused, miks usaldatakse poliitikuid järjest vähem, miks vaatab tuhandeid inimesi rohkem Võsareporterit kui Foorumit? Õpetajana võiksin öelda, et meie demokraatlik poliitiline kultuur vajab mõningaid järelaitamistunde (eriti noortele), pärast mida võiks ta olla oma nime vääriline.
Kasutatud allikad:
Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ivar Tallo. Poliitilise kultuuri areng Eestis. Sirp, 17.10.1997.
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4918
http://www.riigikogu.ee/
http://www.oesel.ee/civics/riik.htm
http://www.riigikantselei.ee/arhiiv/atp/Koolitus/oppematerjal/polinst.htm#14
http://www.bundestag.de/
http://de.wikipedia.org/wiki/Republik_China
http://et.wikipedia.org/wiki/Riigiduuma
http://agopress.reform.ee/minu-valijad-on-koik-tartlased/
http://www.vvk.ee/
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B122A028C7002708C2257393002C9032
https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp
http://portaal.ell.ee/12937
http://www.turu-uuringute.ee
Tere üle pika aja!
Olen oma blogi vahepeal täitsa ära unustanud ja ei taha ajada süüd selle kaela, et aega pole. Istun arvutis tegelikult päris palju, aga see aeg kulub enamasti uudiste lugemisele, tundide ettevalmistamisele. Isegi sõpradele pole aega saanud kirjutada ja msn-is liigun ka vähe. Nüüd olen aga vapralt ette võtnud ühe tõsise teekonna - nimelt püüan saada Tartu Ülikoolis ajakirjandusalast haridust. Eks see mu väike salaunistus ole alati olnud ja seetõttu püüan töö kõrvalt olla eriti usin õpilane. Esimese semestriga võib isegi täitsa rahule jääda, eriti uhke olen ühe A üle, mille sain väga tunnustatud ja lugupeetud õppejõult. Et mul tuleb õpingute käigus kirjutada päris palju esseid, siis otsutasingi hakata mõnigaid neist üles riputama. Eriti neid, millega ka õppejõud rahul olnud on.
Kuna ma aga tükil ajal pole siia midagi kirjutanud, siis ei saa lühidalt ikkagi üle oma väikestest sõpradest. Minu koolisõbrad on jõudnud juba neljandasse klassi, mis tähendab, et peame hakkama kevadel pidama lahkumispidu. Nad on nelja aastaga kasvanud uskumatult suureks ja mis seal salata, saanud ikka päris palju targemaks ka. Eks probleeme nendega (õigemini mõnega) ikka ole, aga see tundub juba kuidagi loogilisena. usun, et oleks päris imelik, kui oled õpetaja, sul on paarkümmned last ja kõik on kukupaid. Nii et püüan asja võtta stoilise rahuga, kuigi vahel see mul hästi õnnestuda ei taha ja juhuslikult klassi ukse taha sattunu võib kuulda päris kõva häält, üldiselt aga üritan seda vältida. Minu kõige väiksem ja suurem sõber on aga kõvasti sirgunud ning saanud vahepeal juba kolme aastaseks. Juttu jätkub tal juba kauemaks, tähed ja numbrid on selged ning külastab mind regulaarselt. Meil on tekkinud juba oma lemmikmängud, mida ta väga ootab ning mina ka. Jälgin suure põnevusega tema edasist kasvamist ja arenemist ning olen päris kindel, et sirgumas on üks vahva ja nutikas poiss.
Selleks korraks kõik. Nagu kombeks, lõpetan ilmateatega - on olnud meeletult ilus talv, eriti jaanuar. See ei tähenda muidugi seda, et ma vaikselt juba kevadet ei ootaks :)
Kuna ma aga tükil ajal pole siia midagi kirjutanud, siis ei saa lühidalt ikkagi üle oma väikestest sõpradest. Minu koolisõbrad on jõudnud juba neljandasse klassi, mis tähendab, et peame hakkama kevadel pidama lahkumispidu. Nad on nelja aastaga kasvanud uskumatult suureks ja mis seal salata, saanud ikka päris palju targemaks ka. Eks probleeme nendega (õigemini mõnega) ikka ole, aga see tundub juba kuidagi loogilisena. usun, et oleks päris imelik, kui oled õpetaja, sul on paarkümmned last ja kõik on kukupaid. Nii et püüan asja võtta stoilise rahuga, kuigi vahel see mul hästi õnnestuda ei taha ja juhuslikult klassi ukse taha sattunu võib kuulda päris kõva häält, üldiselt aga üritan seda vältida. Minu kõige väiksem ja suurem sõber on aga kõvasti sirgunud ning saanud vahepeal juba kolme aastaseks. Juttu jätkub tal juba kauemaks, tähed ja numbrid on selged ning külastab mind regulaarselt. Meil on tekkinud juba oma lemmikmängud, mida ta väga ootab ning mina ka. Jälgin suure põnevusega tema edasist kasvamist ja arenemist ning olen päris kindel, et sirgumas on üks vahva ja nutikas poiss.
Selleks korraks kõik. Nagu kombeks, lõpetan ilmateatega - on olnud meeletult ilus talv, eriti jaanuar. See ei tähenda muidugi seda, et ma vaikselt juba kevadet ei ootaks :)
Subscribe to:
Posts (Atom)