Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?

Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?
Et vastata küsimusele, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, tuleb kõigepealt mõista, mis on poliitiline kultuur ja püüda seda hinnata läbi demokraatlikuse printsiipide.
Poliitilise kultuuri all mõistetakse laiemat väärtuste ja arusaamade süsteemi, mis loob fooni poliitilise süsteemi toimimisele ühiskonnas. Täpsemalt võib poliitilise kultuuri alla liigitada nii poliitilise otsustamisega seotud väärtusi, norme, uskumusi, reegleid, protseduure, traditsioone, kui ka poliitilise tegevusega seotud mõisteid ja sümboleid ning poliitilist käitumist. Poliitiline kultuur peaks varustama inimesi nende teadmiste ja arusaamadega, mis suunaksid nende poliitilist käitumist. Sageli seostatakse poliitilist kultuuri mõistetega nagu demokraatia, osalus, ühiskondlik sidusus, poliitilise süsteemi ajakohasus või töötavus. Poliitiline kultuur on rahvuskultuuri üks osa, kuid need osad ei pruugi kattuda. Inimene võib olla aktiivne eesti rahvakultuuri pooldaja ent leige poliitikas osaleja. Milline on inimese poliitiline kultuur, sõltub eelkõige poliitilisest sotsialiseerumisest ehk sellest, mil määral ja mil viisil on inimese suhtumist poliitikase mõjutanud tema vanemad, sõbrad, kool, meedia. Väärtusi, mida inimene järgib, on enamasti mitmeid ja seetõttu on poliitiliste tõekspidamiste teke keeruline protsess.
Demokraatlikku poliitilist kultuuri iseloomustavad poliitiline plurarism, tolerantsus, enamiku soov ja oskus osaleda poliitilises elus, võime aru saada sellest, mis toimub poliitikas, veendumus poliitiliste institutsioonide õiguspärasuses, poliitiliste subjektide suhteid reguleerivad kindlad reeglid ja tavad ning poliitilise ja iskutevahelise usalduse õhkkond. Kas need demokraatliku poliitilise kultuuri tunnusjooned kehtivad Eesti puhul? Vaadakem ükshaaval.
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Seega tähendab poliitiline plurarism paljude poliitiliste ideede olemasolu. Vaadeldes hetkel Riigikogus olevate fraktsioonide arvu (6) ja võrreldes seda näiteks Saksamaa Bundestagi (5), Venemaa Riigituuma (4) või Hiina Yuan´iga (2), võime oma poliitiliste ideede mitmekesisusega parlamendi tasemel olla rahul. Seda enam, et meie kuus fraktsiooni on kaetud 101 inimesega, Hiina kaks fraktsiooni aga 3000 inimesega. Poliitiline pluralism on meil olemas, iseasi, kui hästi suudavad erinevad poliitilised ideed leida ühiseid kokkupuutekohti ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel.

Tolerantsus on sallivus teistsuguste vastu. Olgu teistsugusteks siis inimesed, vaated, huvid või arvamused. Tartu linna volikokku kandideerib Ago Press, kes on avalikult tunnistanud, et on homoseksuaal. Oma kampaania kodulehel väidab Press, et tahab küll seista (seksuaal)vähemuste eest, kuid mitte ainult - ta seisab kõikide tartlaste eest. Lugedes kommentaare tema antud intervjuule, on paljud nendest vaenulikult meelestatud. Üks kommentaatoritest ütleb otse: „Mingi Ago on avalik pederast. Häbi Reformierakonnale pederastide tolereerimise eest!“. On selge, et olles teistest erinev, pole Eestis lihtne saada tunnustust ja poolehoidu. Lisades siia koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnasõjad, mis ei keskendu just alati peamisele ja kus sageli unustatakse inimlikud väärtused, võib öelda, et tolerantsus on Eesti poliitilise kultuuri üks selliseid osasid, mida annab kasvatada.
Kas eestlane tahab ja oskab osaleda poliitilises elus? Kõrvutades hääleõiguslike kodanike osavõttu viimastel valimistel (2005. aastal kohaliku omavalitsuse valimistel 47 %, 2007. aastal Riigikogu valimistel 61,7 % ja 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimistel 43,9 %), võib öelda, et eestlane tahab eelkõige oma sõna sekka öelda Riiigikogu valmistel. Euroopa Parlament ja kohalik omavalitsus huvitab meid vähem. Miks? Ehk on põhjus selles, et Euroopa tundub meile vaatamata tänapäeva võimalustele kauge. Saadikud valitakse, nad sõidavad Brüsselisse, mida nad seal täpselt teevad, teab poliitikast mitte väga huvituv inimene vähe. Riigikogu juhtides oli Toomas Savi eestlastele pidevalt nähtav ja tuntud, ta andis intervjuusid, temast kirjutati. On huvitav jälgida, kui palju kogub 2003. aastal Riigikogu valimistel 1987 inimese usalduse võitnud Savi hääli pärast nelja aastat tööd Euroopa Parlamendis. Kas on tegemist „peibutuspardiga“, kes on oma nimekirja lõppu hääli koguma kutsutud, või lihtsalt austusavaldusega kogenud poliitikule? Otsustavad valijad. Kohalikud valimised peaksid aga valijat huvitama tunduvalt rohkem, kui seda valimisaktiivsus näitab. Näiteks saadi Valgamaal päris mitmesse volikokku sisse vaid 12 hääle toel. Tahe ja oskus valida sõltub paljuski ümbritseva keskkonna mõjust – vanemad, sõbrad, kool, meedia. Sel aastal toimuvad esimesed varivalimised on kindlasti positiivne märk sellest, et noori tahetakse poliitikale lähemale tuua. Kurvem on see, kui tuleb lugeda lugu pealinna abilinnapeast, kes varivalimisi taunis ja vastavasisulise kirja ka koolidesse saatis. Seda, et valimisbussid nii head tööd teha ei suutnud kui valimiskastid koolides, näitasid tulemused. Tallinnas käis valimisbussides hääletamas 384 koolinoort, Tartus lasid oma valimissedeli koolis asunud valimiskasti 1392 koolinoort. Arvud räägivad enda eest.
Poliitilist teadlikkust ja arusaama mõõta ning analüüsida on keeruline. Kas eestlased teavad, mis toimub poliitikas ja kui teavad, kas siis saavad sellest ka aru? Küsimuse esimesele poolele vastata pole raske. Inimene, kes tahab teada saada, mis toimub Riigikogus või Tallinna linnapea kabinetis, võib internetist jälgida otseülekannet. Kui on vaja infot mõne seaduse või määruse kohta, saab selle kiirelt kätte Riigi Teatajast. Jälgides hetkel toimuvat kohalike omavalitsuste valimiskampaaniat, tundub, et erakonnad on oma poliitilised vaated püüdnud ka tavalisele inimesele väga arusaadavaks teha. Kui armastad Eestimaad, valid Reformierakonna, kui tahad platsi puhtaks pühkida (tuttav loosung varasemast!), valid Isamaa ja Res Publica Liidu ning kui sa ei tea, keda valida – kes siis veel, kui mitte Keskerakond. Tundub, et meie poliitikud ei tahagi rahvast vaevata raskesti arusaadavate poliitiliste platvormidega. Inimestele näidatakse ühte puust ja punasest loosungit ja tõsisemat poliitikat aetakse isekeskis. Avalikke poliitilisi debatte, mis selgitaksid seda, mis riigis toimub, on Eestis vähe. Usaldades uuringufirma Emor andmeid, võib tõsiseid ETV publitsistikasaateid nagu Foorum, Vabariigi Kodanikud, Välisilm leida vaadatavuse edetabelis esisaja teises pooles. Edetabelit juhib vahelduva eduga juba pikemat aega Võsareporter, mille saatejuht kandideerib Rakvere linnapeaks. Temast tundub eesti rahvas aru saavat.
Poliitiliste institutsioonide õiguspärasuse eeltingimuseks on läbipaistvus ehk peaks olema lihtne kontrollida, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas kulutatakse maksumaksja raha. Eestlasi huvitab väga, kuhu läheb nende sissetuleku see osa, mis usaldatud riigile. Vastavalt seadusele, mida veel pole muudetud, on meil õigus teada täpselt, milleks kulutab riigikogulane oma esindusraha. Nii teame, et Jaan Kundla ostis valijatega kohtumiseks majoneesi, et Evelin Sepp peab valijate juurde jõudmiseks kasutama väga sageli taksot, et Reet Roos kohtus oma valijatega öösel restoranis. On olnud ka positiivseid näiteid, olgu selle tõestuseks Arvo Sarapuu, kes muretses oma kuluhüvitise eest Järvamaa lastele jõulupakid. Maksumaksjatena võime tõdeda, et suures osas tänu ajakirjanduse heale „valvekoera“ rollile teame, kuhu läheb meie raha, kuid kas sellega ka rahul oleme, on juba omaette küsimus. Kui Riigikogu liikmete tegevusest ja kulutamisest omame küllaltki head ülevaadet, siis kohalike omavalitsuste rahadest on avalikkuses vähem juttu. Ehk tasuks ajakirjandusel, eriti kohalikul, oma haaret siin tugevdada.
Poliitiliseks subjektiks võib olla nii kodanik, valimisliit, erakond, fraktsioon kui ka riik tervikuna. Kui hästi on nende omavahelised suhted reglementeeritud? Meil on olemas põhiseadus, mille ranget täitmist kontrollivad nii Vabariigi President kui ka õiguskantsler. Väärib märkimist, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aasta rahvahääletusel on põhiseadusesse tehtud vaid kolm muudatust. Esimene muudatus puudutas kohalike omavalitsuste valimisi, teine muudatus tehti seoses eestlaste sooviga kuuluda Euroopa Liitu ja kolmas muudatus väärtustab eesti keelt, mida tuleb säilitada. On olemas erakonnaseadus, mis muu hulgas seletab lahti erakonna mõiste, määrab, mitu liiget peab vähemalt erakonnas olema, sätestab, millist vara erakond tohib omada ja millist mitte, nõuab erakonna põhikirja koostamist ja majandusaruande esitamist. Sarnaselt on valimisliit reguleeritud kohaliku omavalitsuse valimise seadusega ja fraktsioon Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Võib öelda, et meil on olemas riigi toimiseks ja poliitiliste subjektide tegevuse reguleerimiseks vajaminevad seadused, neid on aastate jooksul üle vaadatud, parandatud ja täiendatud.
Kui palju usaldab eestlane poliitikut? Turu-Uuringute AS korraldab regulaarselt institutsioonide usaldusväärsuse uuringut. Viimased avalikud andmed pärinevad selle aasta juulist ja näitavad, et usaldus valitsuse ning peaministri vastu langes rekordmadalale. Vaid 36 % küsitletutest usaldas peaministrit ja valitsust. Veelgi vähem usaldavad inimesed Riigikogu ning erakondi. Poliitilistest institutsioonidest enim (64 %) usaldatakse Euroopa Liitu ja kohalikke omavalitsusi. On selge, et majanduslikult raskel ajal on valitsusel tulnud teha ebapopulaarseid otsuseid ja seega on usalduse vähenemine mõistetav. Murelikuks teeb aga inimeste vähene usaldus Riigikogu ja erakondade vastu. Riigikogu tööst on aasta jooksul silma jäänud lõputult venivad ööistungid, pidevad vaidlused eelarve pärast, peaaegu tühi saal infotunni ajal, lobisevad, ajalehti lugevad ja mobiiltelefoni uurivad saadikud. Sisulist tööd on märgata olnud vähe. Põhjus võib olla Riigikogu komisjonide töö väheses kajastatuses meedias ent uurides ainult statistikat, leiame, et sel kevadel võttis XI Riigikogu koosseis oma viiendal istungjärgul vastu 92 õigusakti (23 algatajaks riigikogu). Riigikogu X koosseis võttis oma viiendal istungjärgul vastu 118 õigusakti (40 algatajaks Riigikogu), IX koosseis 141 õigusakti. Kas suutsid varasemate Riigikogu koosseisude saadikud (erakonnad) teha paremat koostööd, kui tänase Riigikogu saadikud (erakonnad)? Neid õigusakte, mis täna võetakse vastu üksmeelselt, on vähe. Tekib küsimus, kas saab usaldada kedagi, kes teadaolevalt teeb tööd, kasseerib selle eest tasu, kuid tulemust, valmisprodukti, märgata pole, sest puudub tahtmine koostööks kolleegidega? Kas aetakse oma asja ühise asja ajamise asemel?
Tulles tagasi essee põhiküsimuse juurde, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, võib kokkuvõtteks märkida järgmist: meil on poliitiline pluralism, meil on teatud mööndustega tolerantsus, meil on kodanikke, kes tahavad osaleda poliitilises elus ja oskavad seda ka teha, meie poliitilised institutsioonid on küllaltki läbipaistvad, meil on olemas seadused, mis reguleerivad poliitiliste institutsioonide tööd ja suhteid. Seega võiksime oma poliitilist kultuuri pidada demokraatlikuks küll, kuid ikka jäävad õhku rippuma küsimused, miks usaldatakse poliitikuid järjest vähem, miks vaatab tuhandeid inimesi rohkem Võsareporterit kui Foorumit? Õpetajana võiksin öelda, et meie demokraatlik poliitiline kultuur vajab mõningaid järelaitamistunde (eriti noortele), pärast mida võiks ta olla oma nime vääriline.

Kasutatud allikad:
Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ivar Tallo. Poliitilise kultuuri areng Eestis. Sirp, 17.10.1997.
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4918
http://www.riigikogu.ee/
http://www.oesel.ee/civics/riik.htm
http://www.riigikantselei.ee/arhiiv/atp/Koolitus/oppematerjal/polinst.htm#14
http://www.bundestag.de/
http://de.wikipedia.org/wiki/Republik_China
http://et.wikipedia.org/wiki/Riigiduuma
http://agopress.reform.ee/minu-valijad-on-koik-tartlased/
http://www.vvk.ee/
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B122A028C7002708C2257393002C9032
https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp
http://portaal.ell.ee/12937
http://www.turu-uuringute.ee