Vesi

Kas leidub kuskil kedagi, kes kurdaks sel suvel põua üle? Kui kalendrit poleks, siis mõtleks küll, et miks ma ometigi sügisel puhkan ja tööl pole. Ometigi on puhkus ja see on tore, isegi vihmasel ajal. Näiteks meisterdasin (õigemini küll lasin spetsialistil meisterdada, aga ma assisisteerisin) vihmaveeliumäe. Küsite, mis see veel on? Seletan. Lasin lihtsalt vihmaveerenni maja küljes keerata ja pikendada oma aeda nii, et see ulatuks täpselt minu aeda kaevatud vanni ehk minibasseinini. Tuli välja päris uhke asi. Kui vihma sajab, voolab vesi mõnusa kosena otse minibasseini. Mida suurem vihm, seda võimsam kosk. Igatahes pole mul sel aastal vist hirmu, et vann aias tühjaks jääb. Praegu on see pilgeni täis ja kasside lemmikjoogikoht. Oh jah, kassidega oleme hädas, sest meil on nüüd lisaks neljale külakassile ka neli metsikut kassipoega (üks õnnestus kinni püüda ja ära kinkida). Kassipojad on muidugi imearmsad sellised puna-valge-musta kirjud, aga neid on palju. Panin isegi lehte kuulutuse ja kui nad õnnestub ära kodustada, tuleb minna turuväravasse Kui keegi igatseb meeletult ühte armast kassipoega(tütart), andku aga teada. Vihmaga on veel see häda, et ei oska midagi tarka ette võtta, piilud välja, tahad välja loodusesse, aga kus sa lähed, kui kõvasti sajab ja igal pool on loigud. Nii sai jälle üks raamat ette võetud. Seekord Kertu Rakke Küpsiseparadiis. Kui ma Norras lugesin Rakke esimest raamatut, siis see jättis mulle liiga otsekohese ja sellise imeliku mulje, küpsiseparadiisi raamatus meeldib mulle aga raamatu ülesehitus ja ka sisu tunduvalt rohkem. Loomulikult on tegemist naisteraamatu ja kergema lugemisega, aga ridade vahelt võib välja lugeda mida iganes. Minu aitäh Kertule raamatu eest ja soovitus teistele selle lugemiseks. Olgu, homsest lubas ilma soojenemist, nii et tagasi puhkama rooside manu ja töö peale tuleb mõelda alles augusti teisel poolel. Elagu koolmeistrite pikk puhkus!
P.S: Kui sa veel metsa pole jõudnud, mine kindlasti. Saad ju aru - seenevihma sajab! Mõned päevad tagasi tulin päris ilusate kukeseentega koju ja rääkimata siis pohladest ja mustikatest, mis kõik metsa jäid.

Juba læbi!

Uskumatu, aga t6si, kaunis puhkus Norras hakkab tæna læbi saama. Pærastl6unal lendab lennuk Oslosse ja 6htul siis juba edasi Tallinnasse. Kiiresti on see aeg siin læinud, væga kiiresti. Eile kastsin end ikka ka P6hjamerre æra. Alguses oli ikka parajalt jahe ja kivine, aga kui juba vette sain, siis isegi ujusin mitu minutit. Ega ma vist muidu poleks læinud, aga minu vastuv6tja teine kulaline Poolast læks ja ega ma saa ometigi kehvem olla. Tæna hommikul ronisin juba kolmandat korda Freikolleni tippu. Oh, kerge see polnud, aga elamus jælle missugune. Tunnen, et isegi mingi hea fuusiline vorm hakkab tulema. Kui ma vaid seda Eestisse j6udes æra ei kaota. Nuud ootab ees pakkimine ja ma t6esti pole kindel, kas mu kohver ikka mahutab k6ik asjad æra, sest loomulikult on neid minnes rohkem kui tulles. Vend imestas kull, et mul koguni 14 kg kohver oli tulles kaasas ja arvas, et pooli asju mul kindlasti vaja ei læhegi. No pæris nii see polnud, aga seelikud jæid kohvri p6ha ja paar paksemat pluusi, muidu isegi midagi uleliigset kaasa ei saanud. Eks ma katsu kuidagi selle kohvri ikka uuesti kinni saada. Sina aga m6tle kindlasti Norra ja Fjordide peale, kui puhkust plaanid. Tasub kindlasti siiakanti s6ita. Eestis minu puhkus aga jætkub væhemalt kuu aega ja selle veedan kull m6nusasti rooside saarel (kes ules leiab, tulgu kulla Kohtumiseni Eestis!
P.S: L6puks ka kaardi peal koht, kus ma viibin (otse tæhe all, P6hjamere kaldal)

Trollstigen

Kujuta ette umbes 800m k6rgust kaljut. Kujutasid? Nuud kujuta ette, et sellele kaljule on ehitatud autotee ja kui ka see on ette kujutatud, siis kujuta ette, kuidas sa autoga møøda seda kaljuseina ules s6idad. Ja muidugi ei tohi unustada seda, et iga nurga tagant v6ivad sind ehmatada væikesed armsad karvased trollid pikkade sabadega. Umbes selline oli minu tænane elamus. Nimelt kæisime Trondheimi asemel hoopiski Trollide teel, mis viis t6esti møøda kaljut umbes 800 m k6rgusele. Peab taas kordama oma s6nu - oli v6imas vaatepilt næha pikki ja suuri fjorde, uskumatult j6ulisi mægij6gesid ja isegi lumes6da sai mængitud (laul ei valeta - juulikuus lumi on maas). Lihtsalt j6uline ja v6imas oli see looduspilt. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, soovitan tingimata trollide teel æra kæia. Trolle endit oli muidugi ka palju, iseærnis turistidele m6eldud muugikohtades. Minulgi 6nnestus væhemalt uks trollidest kaasa meelitada Mægedest aga mulle tæna veel ei piisa, sest tunni paari pærast læheme juba teist korda Freikollenit vallutama. Jalad juba sugelevad. Veel tahtsin kirjutada m6nest huvitavast Norra iseærasusest. K6igepealt, majade umber puudub tavaliselt aed ja jalgrattad vedelevad niisama hoovi peal ka siis, kui pererahvas on æra. Tundub, et vargaid siin eriti ei kardeta. Huvitavad on Norra majade katused. Nimelt on pæris paljudel majadel murukatus. Katuselt muru ei pugata (kujutad ette, et keegi pugab muruniidukiga katusel muru?) ja seet6ttu on see selline pikem rohi, mis tegelikult kasvab. Olen næinud ka sellise katusega postkaste. Ukspæev natuke umbruskonnas ringi luusides avastasin, et pæris suured teed v6ivad ækki l6ppeda mingi majapidamise juures. See tæhendab, et siin on palju tupikteid ja ole siis virk ning k6nni tuldud teed tagasi. Ja veel, norra keeles ei olegi pæris 6iget væljendit, millega soovida head isu. Nii et bon appetit sulle, kellel søømine ees!
P.S: See sik-sakiline valge joon ongi autotee!

Ah, me ei eksinudki teelt!

Nii vahvalt aktiivset puhkust ei mæletagi. Eile sai kæidud teise mæe peal, mis kull Freikolleni mæele tunduvalt alla jæi. Tuuline oli seal tipus ometigi ja vaade muidugi ka jælle hingematvalt kaunis. Siin on selline vahva komme, et mægede otsas ja ka matkaradadel on postkastid kaustiku ja pastakatega. Kaustikusse tuleb kirjutada siis oma nimi, aeg, millal kæisid ja mitmendat korda kæisid. Tæna sain åhe matkaraja kaustikusse kirjutada oma nime juba teist korda. Ikka ja jælle pean tunnistama, et on utlemata vahva læbi soode ja rabade matkata ning tee peal m6ni mustikas p6ske pista. Uksinda ja kodus pole ma seda eriti viitsinud teha, kuigi v6imalused oleksid tæiesti olemas. Næis, kas suudan end ka kodus nii palju kokku v6tta ja pikale matkale minna. Mustikale ma igatahes kindlasti læhen, sest armas vennapoeg pidi hirmsasti mustikaid armastama Muide, tuleb tunnistada, et siin on mustikad pisut suuremad, kui olid Eestis (aga rohi rohelisem ei ole:). Nii et matkale ja mustikale! Seda ei pea kahetsema.
P.S: Kui hæsti læheb, siis ootab meid homme ees laevareis læbi fjordide otse Trondheimi. Mina tunnen seda suusakeskusena, aga kindlasti on seal ka suvel vaatamist ja imetlemist palju.

Tee ule Atlandi!

Nuud on minu silmad siis l6puks nainud killukest ookeani ja nina nuusutanud Atlandi h6ngu. S6itsime tæna vælja Atlantic road`ile ehk teele (sillale), mis kohati kulgeb ule Atlandi ookeani. Kuna siin on palju væikeseid saari, siis on puutud neid kuidagi uhendada ja l6ppkokkuv6ttes peavad ju k6ik teed j6udma ka kindlale maale ehk mandrile vælja. See tahendab, et s6itsme ka læbi veealuse tunneli, mis pidi olema pikim tavaliiklusele avatud veealune tunnel Euroopas. Ujumisprille ja sukeldumismaski vaja ei læinud, j6udsime kuivade jalgadele ilusasti kindlale maapinnale tagasi, kuigi jah - pæris kuiv see maapind nuud polnud. Nimelt on tæna taas kord kena vihmase ilma kord, kuid see pisiasi siin ei hæiri, las sadada! Uks pæev on taas siin Norras kenasti 6htule j6udnud, kuid 6nneks neid puhkusepæevi siin veel jætkub. Tænaseks aga god natt!

Fjordides!

Alustuseks kusimus, mida teeb uks naine v66ras linnas? Muidugi ta poodleb. Tana oli mul musta ja valge paev ehk ostsin endale valge jaki ja musta pluusi, aga see selleks. K6ige olulisem tanane uudis on see, et kaisin ara selle kardetud mae tipus. Kivide vahel turnimine ja aina ulespoole minek oli unustamatu kogemus. Ligi 700 meetrit ruhkisime kivide ja magiojade vahel. Aega v6ttis, aga ules j6udsime, vaade oli loomulikult uskumatult kaunis ja v6imas. Nimed tipus olevasse raamatusse margitud, ruhkisime jalle alla. Utlesin oma s6brannale, et kui ma kunagi abiellun m6ne mehega Kristjansundist, siis saab ta truu kaaslase matkamiseks. Loodan, et j6uan enne aras6itu veel sinna ules. Siis kui koju j6uan, lahen vaatan ka ehk munamae ule, kuigi jah, see tuleks siis pea kolm korda jarjest v6tta ja kivisid seal natuke vahev6itu, millel turnida... Ilm oli tana jalle paikseliselt kaunis. Elagu puhkus ja elagu Norra!
P.S: See siin pildil pole kull mina, aga siia ma tana j6udsin. Tegemist on Freikolleni tipuga.

Norra

Olen kull taielikult Eesti patrioot, kuid maailma avastada on hiiglama huvitav. Olen j6udnud nuud kohta, kuhu minu jalg varem astunud ei ole. Asun otse mere kaldal, imeliste magede vahel. Pole need kull alpid, aga imelised siiski. Minu armas vastuv6tja siin norras lubas mind uhel paeval k6ige k6rgema mae tippu viia ja hirmutas mind selle raskusega senikaua, kuni endalgi vaike k6hklus tekkis. No vahemalt vaikese eelproovi tegime tana labi, kaisime rabas matkamas ja eks sinna kuulus ka natuke t6usu sisse. Eile proovisin languseid ja t6use jalgrattaga, pidurid peavad siin korras olema. Kui nuud l6petuseks ilmast kirjutada, siis valitseb siin lisaks k6igele ka imekena ilm. Eile oli kaunis paikesepaisteline ilm, tana jalle vahva vihmane ilm. Rohkem ei raatsi aega arvuti taga kulutada, eks seda j6uab kodus kull ja kull teha. Olge vahvad ja avastage maailma!
P.S: Nagu te juba ehk aru saite, puuduvad norras teatud tahed. Katsuge siis ise m6istatada, mis on mis.

Pilved!

Lõpuks ometi oli täna tore ärgata päiksekiirtega. Vahepeal tundus, et päike kavatsebki terve suve luuslanki lüüa. Loodevasti näitab päike nüüd järele jäänud suve jooksul end tihedamini, palju tihedamini. Mida aga teha, kui päike ei paista ja taevas nutab? Esimene asi on muidugi lugeda. Lugesin ühe hooga läbi raamatu Ita Everist (i-me-li-ne nai-ne!!!) ja ajalehti, nii palju kui jõudsin. Enesest mõistetavalt ei istunud ma terved päevad toas. Vähemalt neljal päeval vedasin kuursit välja jalgratta ja kolmel korral jäin suure vihma kätte. Päris omapärane ja vahva tunne on sõita paduvihmas. Pilviseid päevi aitas helgemaks muuta armas sõbranna, kes mul külas käis. Käisime mustikaid korjamas (need kes neid ostavad, 60 krooni kilo, teadku, et metsad on mustikaid täis ja maksma ei peagi, tuleb lihtsalt looduses pisut aega veeta). Lisaks mustikatele võis metsas kohata ka üksikuid seeni, eriti kukeseeni. Palju me neid ei saanud, aga kaste jaoks oli piisavalt. Eks tuleb sügise poole uuesti seenele minna ja siis juba suurema ämbriga. Ja veel, praegu on viimane aeg korjata pärnaõisi, meie naabritel oli pärn juba ära õitsenud, meie pärnalt veel saime õisi, aga neidki ei jätku enam kauaks. Pärnaõietee ehmatab igal juhul talvel pisikud eemale. Sama kehtib naistepuna kohta, nii et rautage rege juba suvel. Täna jõudsin Tatusse ja esimese asjana juhtusin shoppama, no ei ole ma varem nii palju asju korraga kokku ostnud, aga mis vaja, seda vaja. Nüüd jääb üle veel jahtida magamistoakappi, koroonalauda ja ergomeetrit (ma magaja ja sportlane:). Homme algab siis selle suve teine tipphetk (või juba kolmas?) - reis Norrasse. Olen juba päris põnevil ja ootan mägesid. Kohver on veel pakkimata, nii et tuleb hakata tööle, aga seda pärast Monki Päikesekiiri teie päevadesse!!!

P.S: Arutlesime just kursaõega täna selle üle, miks noored ei taha ülikoolis õppida. Õigemini seda tahetakse, aga kas keegi on jälginud, kui paljud alustajatest tegelikult lõpetavad, kui paljud jõuavad doktorantuuri? Noored pidavat olema tulevik ja pean tunnistama, et vaadates koolis õpilasi, on mul tuleviku pärast pisut hirm.

Võimas!!!

Mis muu täna ikka võimsaid emotsioone tekitada saaks kui eilne laulupidu. Tahtsin juba ammu laulupeost pealtvaatajana osa saada, kuid ei julgenud mõeldagi sellest, et ka ise laulukaare alla saan. Aga kõigest järjekorras. Pärast kahte tundi magamist alustasime koos mudilastega laupäeva varahommikul juba kell 6 sõitu Tallinna poole. Laupäev oli proovide päev ja seetõttu sai pikemalt laululava ja selle ümbrusega tutvutud. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust juhtida mudilased ise laulukaare alla ja vaadata esialgu küll hõredat laulava esist, aga laulud kõlasid juba vägevalt. Nii palju kui julgesin, püüdsin ka kaasa laulda. Eriti vahva oli rongisõit, on meil ikka alles andekaid inimesi. Õhtul lõbustasin pisut lapsi erinevate tegevustega ja pühapäeval läks siis lahti. Rahvariided selga ja kõigepealt rongkäiku. Oli ikka üliuhke tunne küll marssida ja kuulata, kuidas sulle elagu karjutakse. Ega meie koorid ka papist olnud, lasime elada nii pealinnal, pealtvaatajatel, kuid kõige rohkem siiski Tartul ja laulupeol endal. Ei uskunud, et eestlaste rahvustunne veel nii sügav on, Pole kaua nii palju sini-must-valgeid lippe näinud. Neid lehvis kõikjal. Silme ees on üks noormees, kes kandis sini-must-valget lippu õlgadel nagu olümpiavõitja. Tundsin sel hetkel, et ei tahaks elada kuskil mujal. Ja siis ta algas. Usun, et ei suuda anda kogu seda atmosfääri edasi, mis laululaval oli ja arvestuste järgi ka 80 000 inimest seda teavad, aga üks pildike küll. Meie ees istus üks keskealine naine, välismaalane, kes suure tõenäosusega oli esimest korda peol. Esimeste helide ajal vajus ta suu lahti, silmad läksid suureks ja ma usun, et ei valeta, kui ütlen, et selliseks kivikujuks tardus ta laulupeo lõpuni. Ma käisin ise vahepeal ringi (jõudsin ka laululavale ja see oli hoopis erilisem tunne kui sulle kümned tuhanded inimesed vastu vaatavad ja plaksutavad), kuid see daam istus kogu aja st 6 tundi pingil ega lasknud ümbritsevast üldse end häirida, ta oli omas maailmas ja laulupeo lummuses. Mind haaras laulupidu lõplikult oma lummusesse viimase ühendkooride bloki ajal. Palve, Isamaa ilu hoieldes, Inimesed, Ta lendab mesipuu poole - need olid laulud, mis tekitasid kananaha ihule, oleksin sel hetkel tahtnud kõiki eestlasi korraga kallistada, et nad olemas on ja et mina olen üks nendest. Laul ühendab, ütlesid Mägi ja Ansip ning neil on vägagi õigus. Jään kannatamatult ootama juba üldlaulupidu, et näha ja kogeda uut imet. Olen ikka veel täielikult laulupeo lummuses ja kuulan aeg ajalt MP3ga lindistatud laule. Nendele aga, kes laulupeost lugu ei pea - nendele pipart keele peale ja sipelgad püksi!
P.S: Mudilased olid üllatavalt tublid! Keegi ära ei kadunud ja kõik jõudsid õnnelikult, kuigi kindlasti päris väsinult, koju tagasi.