Kiire september.

Nii see elukene veereb. Alles sai kool peale hakata, kui juba september läbi. Ega ma muidugi kurda, et suvi 2009 suurte sammudega lähemale tuleb, aga pisut võiks see elurongike aeglasemalt sõita küll. Nagu arvata, on vähemalt minul möödunud september suure töötähe all. Nii suure, et olen tänaseks oma häälest ilma jäänud. Olen vist varemgi siin blogis kirjutanud katsumustest ilma hääleta tundi anda, aga täna oli see ikka eriti põnev kogemus. Kui oma klassiga sain kenasti hakkama, nemad lugesid teksti, mis ilmus otsekui võluväel targale tahvlile ja tegutsesid täpselt juhtnööride kohaselt, siis esimese klassiga oli lugu pisut keerulisem. Kõigepealt teatas üks poiss muidugi, et tema pole harjunud, kui õpetaja häält ei tee ja talle see ei meeldi. Püüdsin nende ees võimelda niipalju kui vähegi suutsin ent kardan, et päris soovitud tulemust ikka ei saanud. Peavad vaesekesed kodus L-tähe lugu rohkem lugema. Selline oli tänane päev. Iseenesest pole aga mul töötuju veel ära läinud ja mõned päevad, tunnid, pakuvad mulle päris kenakest naudingut. Eriti vahva on gümnaasiumiklassides tundi anda. Kui ma saan ikka 40 tegelast omavahel diskuteerima (ja sealjuures arukalt), siis on see minu jaoks vähemalt suur saavutus. Olen viimasel ajal tabanud üldse end mõttelt, kas olen väiksemate või suuremate õpilaste õpetaja tüüpi. Vastust leidnud pole, sest omamoodi lahedad on nii pisikesed algklassides, kes on vahetud ja kallistavad sind ning ka juba värsked täiskasvanud, kes on lihtsalt asjalikud. Õnneks ma valima ei peagi ja saan õpetada nii siin kui seal.

Muidu on sügis näidanud oma ilusamat palet. Ilmad on olnud lõpuks ometi sellised, et saab väljasolemist tõeliselt nautida. Sel nädalavahetusel istutasin maale ka kevadlilli ehk teisisõnu kaevasin mitusada krooni mutimullaauku. Loodetavasti saan kevadel lilledest siiski rõõmu tunda, vähemasti jälgisin küll, et sibulad ikka õigetpidi mulda saaks. Üks, mis mulle selle sügise juures ei meeldi, on pidevad negatiivsed uudised majandusvallast. Kas tõesti ähvardab meid aastal 2008 samasugune majanduskrahh nagu aastal 1929? Sel juhul tekib küll küsimus, mis saama hakkab? Eks ma pea millalgi oma tarkurist majandusharidusega vennaga antud teemal vestlema. Õnneks ei ole oodata, et õpetajaid koondama hakatakse, kuigi lugesin täna just uudist, et juba praegu õpetab osa õpetajaid oma ainet maakoolile interneti (skyp´i) abil. Muide, seda teeb meie oma kooli õpetaja. Kujuta ette, et tulevikus ongi kool selline, et ärkad üles, teed arvuti lahti ja hakkad kuulama tunde. Sel juhul läheks terve Eesti peale igas aines vaja vaid paari-kolme õpetajat (juhuks, kui üks peaks haigeks jääma, on asendused olemas). Segane lugu, aga loodan, et õpetajad päris internetti siiski ei koli.

Ah ja, minu väike sõbrake ka muudkui sirgub. Viimasel ajal on vähem olnud aega teda hoidmas käia, kuid kui Rock´i mängud pihta hakkavad, küll siis saab teda rohkem näha. Igatahes on ta juba väga tubli, käib puha lasteaias ja potil. Sõnu on ka juurde tulnud, kuigi enda nime tema suust veel kuulnud pole, aga pea seegi ei tule. Igatahes on tore jälgida väike tegelinski kasvamist :)