Minu meediaelulugu

Taas kord üks kodutöö, mis nõudis pisut meenutamist... ja sai positiivse hinde :) kuigi jah, märgiti, et analüüsi oleks võinud olla rohkem.

Olen sündinud 1977. aastal, mistõttu on minu enda ja seega ka minu meediaeluloo pikkuseks 33 aastat. Esimesed mälestused seonduvad must-valge televiisoriga. Kindlasti polnud ma siis veel koolilaps, kui pidin vanaisale, kes keeras suurt välisantenni, hõikama, kas telekas on pilt või mitte. Kas see pilt oli kvaliteetne või mitte, polnud sel ajal isegi oluline, peaasi et televiisor üldse midagi näitas. Mäletan, et vahel oli pilt väga udune ja kosta oli ainult häält, aga rahul olime sellegagi. Kui kooli läksin, ilmus meie majja muidugi juba värviteleviisor. Meeles on õhtuti kell 20.00 alanud lastesaated, kus minu vaieldamatuks lemmikuks oli saade “Kõige suurem sõber”. See saade ja eriti imearmas Äpu ning ülienergiline Postikana jäid nii südamesse, et aastaid hiljem ei suutnud kuidagi aru saada, miks tahetakse teha antud saate paroodiat. Hästi on meelde jäänud pühapäevased lastefilmid ja paratamatult ka esimesed seriaalid – "Kapten Tenkeš´i seiklused" ning "Orjatar Isaura". Väga tähtsal kohal olid meie peres uudised, mida alati vaadati. Tõsi, venekeelsele Vremjale eelistasime alati eestikeelset Aktuaalset Kaamerat, küll aga vaatasime koos perega Kesktelevisioonist mõningaid filme ja mänge (eriti on meelde jäänud “Imede põld” koos oma karismaatilise saatejuhiga). Väga eredalt on meelde jäänud 1980ndate viimased aastad ja eriti ÖÖ-tv. Olin veel väga noor, aga täis tahtmist vaadata öö läbi televisiooni ja olla siis hommikul uhke – mina olin peres ainus, kes pidas vastu hommikuni. Kuigi ma poliitikast sel ajal veel päris hästi aru ei saanud, jälgisin telekast aeg-ajalt ka tõsiseid poliitikasaateid. Juba 90ndate alguses saime tänu satelliittelevisiooni tulekule hakata vaatama välismaiseid telekanaleid. Saksa keele eriklassis käiva õpilasena olin ma selle üle muidugi väga õnnelik ja jälgisin saksakeelseid saateid, eriti aga telemänge, suure huviga. Nii nägin ma juba sel ajal neid mänge, mis meie kanalitesse jõudsid alles sel aastatuhandel (näiteks “Rooside sõda”). Sageli tuli mul istuda teleka ees ja vanematele saksakeelseid filme tõlkida, nii hästi või halvasti, kui ma oskasin. Päris saksakeelsesse meediasse sukeldusin siis, kui läksin peale keskkooli lõpetamist kaheks aastaks Saksamaale tööle ja õppima. Et seal oli hommik mu enda päralt, siis harjusin seal vaatama just telemänge ning komöödiaseriaale, mida näidati hommikuti. Siiani arusaamatu fenomenina hakkasin ma millegipärast jälgima professionaalset maadlust. Ennast väga tasakaalukaks ja väga vägivallakaugeks inimeseks pidades on uskumatu, et tulin vahel öösiti üles ja hiilisin alla, et vaadata maadlusetendust. Siiski tuleb nentida, et juba väikesest peale on minust kasvatatud ja minust on saanud suur tugitoolisportlane. Olgu korvpall, jalgpall, suusatamine, kergejõustik või vormel 1 võidusõit – tuttavad teavad, et sel ajal pole minuga eriti mõtet arvestada. Ülikooli õpingute ajal polnud mul oma toas telekat ja seda käisin vaatamas all valvelauas. Mäletan, et olin kohati selle üle üsna õnnetu, kuid telekat hakkas järk-järgult asendama arvuti ja eriti internet. Olin juba Saksamaal saanud natuke aimu, mis internet on ja Eestisse tagasi jõudes tutvusin siis põhjalikult interneti võludega. Tuleb tunnistada, et ülikooli õpingute ajal istusin vägagi sageli kooli arvutiklassis ja lihtsalt suhtlesin teiste inimestega. Eks ma koolitööd tegin muidugi ka, aga meelde on jäänud just “tšättimised” teistega ja mis seal salata, mõnikord jõudsid internetikohtingud välja ka päriskohtinguteni. Kahtlustan, et sel perioodil suhtlesingi rohkem läbi interneti kui silmast silma. Truuks teleka- ja arvutisõbraks olen jäänud tänapäevani. Töölt tulles teen mõned võileivad ja vaatan telekast kuidas elatakse Saksamaal (RTL: „Familien im Brennbunkt“), seejärel järgneb õhtune uudisete lugemine ja töö arvuti taga, mille katkestavad siis uudised, telemängud või mõni hea mängufilm telekast. Kuid meedia ei koosne ainult telekast ja arvutist. On olemas ka raadio ja trükimeedia. Olen üles kasvanud veel sel ajal, kui korterites olid krappraadiod, mis mängisid peaaegu ööpäev läbi, nii meilgi. Lapsena kuulasin loomulikult unejuttu, mille alguslaulu võin siiamaani peast laulda, lisaks olid minu lemmikud „Meelejahutaja“, „Mnemoturniir“ ja järjejutud. Saatuse tahtel on mul õnnestunud ka ise mõned kuud kohalikus raadios uudistereporterina töötada. Olin praktikant ja palka mulle ei makstud, kuid uhke olin oma töö üle küll. Jalutasin vapralt suur magnetofon üle õla lugusid tegema. Eriliselt on meelde jäänud otsereportaažid Võru folkloorifestivalilt, hääl ehk pisut värises, aga lood said tehtud, sealhulgas isegi üks võõrkeelne. Täna mängib raadio minu elus ärataja rolli hommikuti (Vikerraadio) ja meelelahutaja-kaaslase rolli siis, kui olen üksi jooksmas, sel juhul kuulan telefoni salvestatud raadiointervjuusid või järjejutte. Eelistan neid enamasti muusikale. Trükimeediat olen samuti lugenud juba päris varasest lapsepõlvest peale. Tuttavad on ajakiri „Täheke“, ajaleht „Säde“, kus ilmus isegi üks minu luuletus, ajakiri „Pioneer“, millest hiljem sai „Põhjanael“ (meelde on jäänud Suure Saladuse lood) ning ajakiri „Eesti Naine“. Viimane sai minu lemmikuks tänu sellele, et avastasin mitme aastakümne jagu numbreid vanatädi korterist, kuhu me kolisime. Minu vaieldamatult lemmikrubriigiks „Eesti Naises“ oli „Kirjad elust“. Loomulikult telliti meie peres koju nii üleriigiline leht ”Rahva Hääl” kui ka kohalik ajaleht. Hiljem omaette elama asudes pole ma suur ajalehe tellija olnud. Olen küll pisteliselt tellinud ”Eesti Päevalehte” ja ”Õpetajate Lehte”, kuid märganud, et ei jõua neid sageli korralikult läbi lugeda. Tänu internetile tekib paberist ajalehti lugedes sageli ka tunne, et need uudised on vanad. Lõpetan ju sageli oma päeva sellega, et vaatan viimaseid Postimehe online uudiseid ja alustan päeva raadiouudistega. Kui aga juhtub olema aega ja ajaleht („Postimees“, „Eesti Ekspress“, „Õhtuleht“) või ajakiri kusagil laokil (näiteks venna juures), siis loomulikult naudin ka paberajalehe lugemist. „Eesti Naine“ on meil tellitud maakoju ja see on ainus ajakiri, mille ma praktiliselt kaanest kaaneni ka läbi loen. Tuleb tõdeda, et minu meediaelulugu on kirju ja tihe, mulle meeldib teada, mis maailmas ja minu ümber toimub.