Jõuludest uude aastasse.

Üks pidu on läinud, teine tulemas. Jõulud meenutasid minu jaoks seekord filmi "Home Alone" ainukese vahega, et mul ei tulnud maja pättide eest kaitsta. Neid lihtsalt polnud :) Aga jah, juhuste ja kokkusattumuste tahtel olin jõuluõhtul koduloomadega, aga ega siis jõulutunne ja jõulumees seepärast tulemata jäänud. Üks tuli pisut varem, teine tuli pisut hiljem. Tegevust igatahes jätkus.

Telekavaatamine kuulub paratamatult ükskõik missuguste pühade juurde. Kuigi tunnistan ausalt, et olen päris korralik telekafriik, siis seekord jäid enamus filme, mis sada korda vaadatud, minust vaatamata. Jälgisin jõulutunneli saadet ja eile avaldas mulle suurt muljet film "Klass". Sellest on juba palju räägitud, kuid filmi esimest korda vaadates, olid tunded vägagi segased. Pole tükil ajal vaadanud filmi, mis nii kaasa haarab. Kõige kurvem on see, et minu arvates polnud see film ulme, see on tänapäeva reaalsus. Eriti mõtlemapanev oli pärast filmi olnud vestlusringi küsimus, kas koolitulistamine on võimalik ka Eestis. Vanemad inimesed seda ei uskunud, nooremad uskusid. Arvan, et seda filmi peaksid vaatama nii õpilased, õpetajad kui ka kindlasti lapsevanemad. See on õppefilm ja mul on hea meel, et ta on esitatud Eesti valikuna Oscari nominendiks. Loodetavasti jätkub Eesti filmi edu. Rohkem kui teleka ees, istusin hoopis raamatu taga ja raamatuks muidugi viimane Potteri lugu. On geeniuseid siin ilmas ikka küll.

Jõulud on nüüd selleks korraks möödunud ja ees on aastavahetus, kus mõeldakse ikka vanale aastale tagasi. Mõtlesin minagi ja jõudsin tõdemusele, et oli üks igati vahva ja tore aasta. Alustades magistridiplomi saamisest, laulupeost, Norra reisist, edukast tööaastast ja lõpetades vahvate teatri ja muusikaetendustega, mida näha õnnestus, siis pole aastale 2007 küll midagi ette heita. 7 on õnnenumber ja ei valmistanud pettumust :) Jääb vaid küsimus, mida võiks tuua aasta 2008. Mõned soovid:

Kindlasti vähemalt üks välisreis (Miks mitte jälle Norra või Saksamaa või Austria, kus tuttavad ootamas)
Tahaks rahvatantsu edasi teha (loodetavasti õpetajad jälle hakkavad tantsima)
Igas kuus tahaks külastada vähemalt üks kord teatrit või kino (13. jaanuaril ootab juba Memory kontsert)
Tahaks rohkem sporti teha (hakata regulaarselt käima kas ujumas või mõnes vahvas trennis).
Tahaks tõsta sotsiaalset aktiivsust (rohkem suhtlemist sõprade, tuttavatega, uute tutvuste loomist)
Üks suur soov on veel, aga las see jäägu siinkohal saladuseks (mulle saladused lihtsalt meeldivad).

Kui ma tõesti blogimist ka järgmisel aastal jätkata viitsin, siis saab näha, palju nendest soovidest täitus. Praegu aga soovin sulle, et selle aasta lõpp oleks tore ja teguderohke ning et järgmisel aastal oleks palju neid soove, mis täituksid.

HEAD VANA AASTA LÕPPU SULLE, HEA SÕBER!

Hinded väljas, pidu!!!

Huh, kas tõesti on see läbi? Tundub küll. Hinded on pandud, jõulupidu on peetud ja see tähendab, et veerandilõpustress peaks hakkama lahtuma. Homme jääb veel vaid jagada lastele valmiskirjutatud tunnistused, kuulata kontserti ja nautida lõunasööki ning siis - elagu vaheaaeg (ja, ja, ka õpetajad naudivad seda). Nüüd aga pisut hinnetest ja peost.

Hinnete panek on tegelikult üks õpetaja raskemaid ülesandeid. Julgen kindlalt väita, et õpetaja ei suuda kõiki õpilasi hinnata objektiivselt. Ikka on mingi seletamatu faktor mängus. Näiteks käekiri. Kui töö on kirjutatud ikka imeilusas käekirjas, annab see kohe positiivse mulje ja vastupidi. Sina, kes sa õpetaja ei ole, ei aima vist, millised käekirjad võivad lastel olla. Olen lugenud ja aru saanud sellisest käekirjast, mis nägi välja nagu südamefilm - ikka üles ja alla, üles ja alla. Puistan pisut tuhka ka endale pähe, sest tegelikult kujuneb käekiri algklassides, mis tähendab, et pean oma pisikestega eriliselt vaeva nägema. Vaatamata kõigele said hinded enamuses siiski välja pandud, kuid eelmise veerandi rekordit (mitte ühtegi kahelist) korrata ei suutnud. See tähendab, et oli kaks õpilast, kellel ajalugu selge pole ja peavad peale vaheaaega järele vastama. Ka enda klassis on hinded läinud nüüd tõsisemaks. Pole nii palju viielisi ja nelja-viielisi kui varem, aga see on isegi hea. See näitab, et hindeid ei kingita, vaid need tuleb välja teenida.

Tulles hinde väljateenimise juurde, siis jõudsin sel nädalal mitu korda pahaseks saada. Nimelt on õpilastel (ja usu või ära usu ka vanematel) komme kaubelda hinde üle nagu turul. "Mul tulevad kõik neljad ja viied, kas ma kuidagi ei saaks ikka seda tööd järele teha või muidu nelja", on päris tavapärane küsimus. Olen kuulnud, et üks abiturient kauples niimoodi hõbemedali välja. Käis mitme, mitme õpetaja juures sama jutuga ja õpetajad on loomulikult vastutulelikud. Mina nii vastutulelik polnud. Kui ikka üks kontrolltöö on parandatud kahelt nelja peale ja teine on kolm, no ei pane veerandiks nelja. Samas olen alati öelnud, et võin ka kõikidele viied panna, aga mida see aitab? Targemaks see ju kedagi ei tee. Igaüks teab oma sisimas ise, mida ta väärt on. Kui ma sain kunagi ajalootöö "5", oli ikka kehv tunne küll. Oleks pidanud töö "2" saama, aga õpetaja ei olnud viitsinud mu tööd vist lugedagi, teadis niikuinii, et ma hästi kirjutan. Ja ei väsi kordamast, kõige rohkem olen õppinud äpardunud töödest. Mäletan kahte geograafiast või ühte matemaatika näidistundi seminaris, mis läks täiesti aia taha. Nüüd on matemaatika minu laste kindel lemmiktund, järelikult ma väga viltu ei õpeta :) Nii et kaubelda võib (nagu mul vennas seda väga teha armastab), aga seda tuleb teha turul, mitte koolis.

Omaette hinded on muidugi käitumise ja hoolsuse hinded. See on puhas tunneteküsimus. Kaks õpilast saavad käitumise hea, aga ühe hea on parem kui teise hea. Mina olen asja lahendanud omamoodi. Kui ühel veerandil olen südame teinud kõvaks ja pannud rahuldava, siis ma järgmisel veerandil püüan ikka võimaluse korral premeerida käitumist hea hindega. Mõnel juhul saab seda teha, teisel juhul mitte. Ka käituvad õpilased erinevate õpetajate tundides erinevalt, erinevalt käitutakse tunnis ja vahetunnis. Millist käitumist siis hinnata? Kirjutasin oma vanematele e-kooli foorumisse, et võtku nad käitumise ja hoolsuse hindeid kui minu nägemust, mitte kui lõplikku tõde. Õnneks pole siiani mingeid pretensioone ka esinenud.


Nüüd siis tänase peo juurde. See oli esimene jõulupidu, mida ma ise ei pidanud ette valmistama ja sain nautida teiste tehtud tööd. Pidu oli tore, aga algas suure äpardusega. Nimelt olin ma ära kaotanud CD, mille järgi minu klass pidi jõuluvanale esinema. Paanikakontor oli täielik ja minu õnn, et lapsed rahulikuks jäid ja minu eeskujul ei paanitsenud. Lasime laulda saalis olnud lastel ja vaatamata sellele, et meil tants ikka originaalmuusika puudumisel segi läks, transportis jõuluvana pakid klassi kuuse alla. Seekord testisin laste kannatust. Keegi ei tohtinud pakki enne lahti teha, kui kõigil pakk käes. Siis istusime ringi ja täpselt korraga avanesid pakid. Rõõmu oli palju, sest pakis oli suur mänguraamat maade avastamisest. Ka mind ei olnud jõuluvana unustanud ja seepärast saabusin koju suure vahva jõulukorviga täis väga erinevaid jõuluüllatusi. Ülitore, et sind ikka meeles peetakse. See näitab, et sa lähed jõuluvanale (või tema abilistele) korda ja see on väga tähtis. Aitab, aeg on magama minna, et homme ärgata värske ja puhanuna. Sina aga piilu akna taha, äkki mõni hiline päkapikk veel liigub ... :)

Arhiivist piparkookideni.

See nädal läks jälle nii kiirelt ja märkamatult mööda, et hea, kui vahepeal ühe hingetõmbe teha jõudsin. Öeldakse, et artistidel on detsember ja jõulud kiire aeg, õpetajatel pole see teisiti. Tööd, hinded, tunnistused, jõuluesinemised, ja kõik see muu. Püüan siis vaikselt meelde tuletada, mis sel nädalal toimus.

Kõigepealt sai viiendikega käidud riigiarhiivis külas. Kuna ühe poisi enda isa on riigiarhivaar, võeti meid seal eriti südamlikult ja soojalt vastu. Käisime riiulite vahel, uurisime hirmpakse raamatuid ja jõudsime ka arhiivi katusele, kust kunagi toimis KGB side. Laste jaoks oli kõige huvitavam muidugi perekonnanime päritolu uurimine. Nimelt on paljud kirikuraamatud digitaliseeritud ja aadressitel www.history.ee ja www.saaga.ee võib leida palju väärtuslikku infot. Sain ka ise pisiku külge ja uurisin poole hommikuni oma sugupuud, leidsin nii mõnegi põneva lehekülje. igatahes on internet päris hea koht, kust alustada oma juurte otsimist. Kui nüüd juba ajaloo juures olla, siis tegin järjekordse kontrolltöö, mille tulemused olid sellised:

Forselius leiutas hariduse ja kooli.
Esimese ajakirjas õpetati, kuidas lugeda, kuidas abielluda, kuidas saada meistriks.
Talupojad vabastati pärisorjusest, sest Rootsi sai kuningaks.
Minu ajalooline isa (mõeldud esiisa, tegelikult päris vahva väljend ju :)
Talupojad vabastati pärisorjusest, sest nad said koolmeistriteks.
Venelased saatsid ettekäände Tartule (saatsid nõude maksta maamaksu, mis oli ettekääne sõja alustamiseks)

Vaatamata kõigele on mul siiski tekkinud tunne, et ajalugu hakkab lapsi rohkem huvitama ja see on vahva. Sellest nädalast rääkides ei saa üle ega ümber jõuludest ja heategevusest. Vaatasin just Eestimaa uhkuse galat ja on ülisoe tunne, et meie ümber ka selliseid inimesi ringi liigub. Püüdsin ka ise vaikset viisi hea olla või head teha. Nimelt küpsetasime koos noorte seltskonnaga piparkooke, mis siis hiljem linnarahvale kingiti ja annetust naiste ja laste varjupaigale paluti. Kokku saime poolteist tuhat krooni, mis on igati tubli ja väärt summa ning läheb ka loodetavasti õigesse kohta. Hea tegemine teeb head nii hingele kui südamele.

Eriti vahva oli ka selle nädala laupäev. Olime vennapojaga kahekesi kodus ja püüdsime üksteisega hakkama saada. Saime ka :) Kui mängisime, siis mina ehitasin ja tema lõhkus, kui sõime, siis mina püüdsin lusikaga suu sisse tabada, tema jälle minu pükse, kui magama läksime, siis tema nii väga magada ei tahtnud, mina jälle tahtsin (öö otsa ju sugupuud uuritud). Õnneks võib siiski öelda, et kõik läks hästi ja magama jäädi ka tegelikult vähem kui 15 minutiga. Mina olen see, kes viimasel ajal üldse enam õigel ajal magama ei saa. Praegugi on kell 1.22 ja homme tööpäev. Oh kuidas ootan juba vaheaaega. Võtan siis kaasa palju raamatuid (Potter, Sallo) ja põgenen loodusesse loodetavasti lumiste metsade vahele jõulutunnet otsima, kuigi jah - mingi tunne nagu juba oleks... eriti pärast piparkookide küpsetamist :)

Segane päev.

Tänane päev oli tavalistest esmaspäevadest pisut erilisem. Algas see ujumisega, sest kõik teise klassi õpilased läbivad kohustuslikus korras ujumisprogrammi. Minu meelest igati õige ettevõtmine, ainult et lapsed on sageli nii koormatud igasuguste muude trennide ja ringidega, et ujumine lõi nii mõnegi plaanid sassi. Siiski olid täna peaaegu kõik kohal ja valmis vette sukelduma. Nojah, tegelikult kulub veel sukeldumisele pisut aega, aga lapsed olid tublid. Vähemalt vette ja riidehoidu ei jäänud ükski.

Kohe pärast ujumist kiirustasin Raekoja platsile, et minna koos noortega Postimehe toimetusse uurima, kuidas ajalehte tehakse. Ootasin ja ootasin, jõudsin näha ühte päris imelikku tegelast, kes jalutas vähemalt 6 ringi ümber purskkaevu, peas hõbedane ja punane kard (just see, mis kuuse otsa käib), seljas väga imelikud riided. Vaatamata sellele, et vaene inimene ilmselt täpselt ei adunud, mida teeb või kus on, liikus ta ringi sellise sihipärasuse ja kindlusega, nagu teaks ta täpselt kuhu läheb, mida teeb. Sellise fenomeni vaikse jälgimise ajal jõudis kell saada niipalju, et hakkasin noorte pärast muret tundma, neid polnud. Minu mure oli ka põhjendatud, sest lõpuks jõudsid kohale kaks tüdrukut ja üks poiss ootas meid Postimehe ees. Meid pidi olema vähemalt 9. Vaatamata sellele läksime siiski toimetusse ja saime tunni jooksul päris huvitavaid asju teada. Nendel muidugi, kes kohale ei tulnud, neil oli hiljem põhjendusi ja vabandusi varnast võtta. Kuhu inimesed on jäänud ometigi kohusetunne? Aga olgu, noored on noored, neil muud tegemised ja mõtted ning nagu hiljem selgus, päris mitu õpilast ka koolist puudus (nõrk lohutus).

Muidu hakkab jõulutunne juba päris võimust võtma. Mõtted kipuvad päkapikkude ja kinkide juurde. Kellele mida on peamine küsimus. Nagu ütleks üks minu lemmikdektetiividest Poirot - tuleb panna hallid ajurakukesed tööle :) viimane aeg. uHFcYSFiTu

Staarid!

Eestis valitakse igasuguseid staare ja staarikesi ning ühed saavad isegi ilma valimata staarideks (lihtsalt suudavad õigel ajal õiges kohas olla). Ei ole minagi patust puhas ja tunnistan, et olen vaadanud nii superstaari valimisi kui ka tantsusaadet. Huvitavad mõlemad. Praegu hoian pilku peal kahe takti lauljatel, aga...

Sattusin täna juhuslikult vaatama Saksa kanalilt (pro7) saadet, kus valitakse ja pannakse kokku bänd. Bändi valitakse nii lauljad (3 poissi ja 1 tüdruk) kui ka tantsijad. Minu üllatuseks oli kohe tegemist ka finaalsaatega, mis tähendas, et üle poole aasta kestnud saade lõppeb just täna. Valitakse viimased lauljad bändi. Olles tutvunud metsas karuga, kes kõrva peale astus, ei oska ma öelda, kui hästi lauldi, kuid võimas oli igatahes. Hoopis sügavama mulje jättis aga saatejuhtide võimet kruttida põnevust. Kui ikka 10 minutit suudetakse pinget nii kruvida, et minagi koos lauljatega värisema hakkasin, siis on see kõva tase. Isegi Jüri Nael ei suuda tekitada sellist pinget, sellist energiat, nagu sakslaste samasugune tantsujumal Detlef D Soost. Tõeline pärl. Kahjuks lõppeb saade täna ära, aga juba järgmisel nädalal hakkavad samal kanalil staarid jääl sõitma ja see tõotab ka huvitav tulla, kuigi tõsi, minu jaoks ei ühtegi tuttavat nime. Vaatamata sellele tahaks näha, kuidas amatöörid jääl liuglevad.

Jätkates staaridega, siis on minulgi tekkinud oma väikesed staarõpilased, ehk need toredad, kes mul suu suudavad naerule vedada. Parandasin taas kontrolltöid ja otsusta ise:

Vett peab hoidma nagu väikest last.
Vesiroosi leht suudab hoida väikest last (rääkisin, et Victoria leht on nii suur, et sellel võib istuda väike laps)
Meie veekogudes kasvavad nii võiroos, kui hundiroos.
Konn ujub ujunaha abil, mis on jalgade vahel.
Part hingab vees sulgedes oleva õhu abil.

Õpetaja elukutse polegi nii trööstitu, eriti nüüd, kui noor õpetaja, kes läheb viieks aastaks maale tööle, saab 200 000 krooni stardiraha. Pole paha ju :) kuigi jah, superstaarid kulutavad selle ühe päevaga...

Päkapikud käivad!!!

Usud sa või mitte, aga mul on päkapikkudega eriti soojad suhted. Olen tavaliselt ise aidanud detsembris päkapikkudel tööd teha (mütsi pähe tõmmanud, akende taga piilumas käinud), kuid seekord jõudsid teised päkapikud minust ette ja nii sain ise selle aasta esimese kingi ja veel millise.

Kurtsin vennale juba pikemat aega, et saksa keel hakkab rooste minema, pole sat-tvd kus saaks vaadata saksakeelseid kanaleid. Muide, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis oli meie maja Võrus kunagi 90ndate alguses üks esimesi, mis endale taldriku pähe sai. Mäletan, et istusin ja tõlkisin siis perele saksakeelseid filme, nii hästi või halvasti, kui tol korral oskasin. Sel kevadel ütles düüner oma töölepingu üles ja nii piirdusin eestikeelsete kanalitega. Täna hommikul tõi aga päkapikk mulle uue düüneri ja koos sellega 200 kanalit. Oh seda rõõmu! Enamus jääb neist minust küll vaatamata, aga oma lemmikkanalid otsin nüüd küll üles.

RTLi pealt olid minu lemmikud kohtusaated ja igasugused eriprojektid (näiteks doominopäev), PRO7 pealt vaatasin enamasti uudiseid (Reporterile sarnase ülesehitusega) jne. Ühe päris imeliku asjana vaatasin kunagi Saksamaal töötades agaralt Wrestlingut. Mitte tavalist maadlust vaid ikka seda näitemängu, kus suurimaks staariks näiteks Hulk Hogan. Mäletan, et hiilisin vahel öösiti oma toast alla, et seda näitemängu vaadata. Olid ajad ja olid kombed (tüdruku kohta:). Igatahes tegin endale ühe asja küll selgeks, enne töö ja siis lõbu, ehk enne koolitöö ja siis põnevad saated, filmid. Eks tulevik näitab, kas ma asja ka päris selgeks sain.

Kui nüüd veel päkapikkudest rääkida, siis täna panime lastega klassi üles advendikalendri. Igaüks joonistas maja, kus sees on pilt päkapikkudest. Majale panime numbrid ja õigel päeval avame õige maja akna, ning pildi joonistaja saab jutustada, mida ta joonistas. Päris vahvad majad tulid. Mis puutub päkapikkudesse ja jõuluvanadesse, siis enamus meist on kindlal veendumusel, et nad on olemas. Vaid mõned tarkpead arvavad, et Jõuluvana on isa nägu. Las aga arvavad, meie püüame olla nii tublid lapsed, et jõuluvana pakke jagades meid kohe kindlasti ära ei unustaks. Nii et ootamine, see põnev ja ärev, algab.

Tänapäeva noored!

Olen ikka naljaviluks oma õpilastele öelnud, et kui nad edasi niimoodi jätkavad (s.t õpivad ainult hinnete pärast), siis kardan mina küll tulevikus pensionile jääda. Olgu kuidas on, aga hakkan juba vaikselt tunnetema, et on minust noorem põlvkond, kes elab oma reeglite järgi. Vaid üks näide.

Märkasin korrapidajaõpetajana, et kaks minu teise klassi poissi kaklevad. Läksin loomulikult range näoga asja klaarima, kuid poisid vastasid tõsiselt, et kaklesid tüdruku pärast. Kutsusin siis nad vaikselt kõrvale ja püüdsin selgeks teha, et tüdruku tähelepanu võitmiseks on palju paremaid ja ilusamaid võimalusi. Pakkusin, et tüdrukule võiks ju näiteks kinkida kommi või öelda mõne hea sõna. Selle peale turtsus üks poiss ja ütles, et mis kommist ma räägin, tal olevat juba sõrmuski tüdruku jaoks olemas. No mida oskasin mina selle peale kosta. Palusin vaid, et ta tüdrukule ikka hingamisruumi ja vabadust jätaks, seda lubas ta ka teha.

Vaatamata minu ehk natuke pessimistlikule suhtumisele noortesse, on loomulikult ka tublisid ja asjalikke noori. Sõites hiljuti bussiga (sa ei usu, kui palju võib ühe bussisõidu ajal kuulda ja teada saada), kuulsin (mitte ei kuulanud) osaliselt kahe noore tüdruku vestlust koolist ja õppimisest. 60 kilomeetri ajal jõudsid nad läbi arutada nii kirjanduse (Kivirähk on lemmik, loetakse ka Potterit!), kunstiajaloo (gootika), muusika (kuulatakse erinevaid žanre, kui 70ndad ja 80ndad välja arvata, need ei istu) kui ka palju muud. Ma tõesti tahtnud pealt kuulata, aga kuna mul sel korral polnud parajasti MP3 kaasas, siis olin tahtmatult kahe noore päris asjaliku vestluse tunnistajaks. No hea küll, õpetajana ei kiida ma just heaks seda, kuidas arutati erinevaid spikerdamisvõimalusi, aga olgu. Spikreid luban ma alati teha (see tekitab klassis kohe elevust), kui ma aga mainin, et vahele jääda ei tohi, on näod muidugi pikad. Eriti soojaks tegid südame kahe noore neiu tulevikuplaanid, kuhu kuulusid juura ja semiootika. On meil veel vahvaid noori, oleks neid ainult rohkem.

Lugesin nüüd eelpool kirjutatu veelkord läbi ja tekkis küll tunne, et ise olen vana ja väsinud. Päris nii see ka ei ole. Püüan ikka olla hingelt ja olemuselt nii noor kui võimalik, aga midagi pole parata, kui käid juba neljandat (selle avastasin endalegi ootamatult) aastakümmet, siis tekivad igasugused imelikud mõtted. Vähemalt nii noor olen ma veel ometigi, et koos oma vennapojaga põrandal ringi roomata, lastega koos võidu joosta või jalgpalli mängida. Ja lohutus on seegi, et harva suudetakse minu õiget vanust ära arvata, ikka antakse mõni aasta vähem :) Nii et- noorus on ilus aeg (kuidas laul edasi läks, enam ei mäleta:).




P.S: Mina näen siin noort naist, aga sina?