Tänapäeva noored!

Olen ikka naljaviluks oma õpilastele öelnud, et kui nad edasi niimoodi jätkavad (s.t õpivad ainult hinnete pärast), siis kardan mina küll tulevikus pensionile jääda. Olgu kuidas on, aga hakkan juba vaikselt tunnetema, et on minust noorem põlvkond, kes elab oma reeglite järgi. Vaid üks näide.

Märkasin korrapidajaõpetajana, et kaks minu teise klassi poissi kaklevad. Läksin loomulikult range näoga asja klaarima, kuid poisid vastasid tõsiselt, et kaklesid tüdruku pärast. Kutsusin siis nad vaikselt kõrvale ja püüdsin selgeks teha, et tüdruku tähelepanu võitmiseks on palju paremaid ja ilusamaid võimalusi. Pakkusin, et tüdrukule võiks ju näiteks kinkida kommi või öelda mõne hea sõna. Selle peale turtsus üks poiss ja ütles, et mis kommist ma räägin, tal olevat juba sõrmuski tüdruku jaoks olemas. No mida oskasin mina selle peale kosta. Palusin vaid, et ta tüdrukule ikka hingamisruumi ja vabadust jätaks, seda lubas ta ka teha.

Vaatamata minu ehk natuke pessimistlikule suhtumisele noortesse, on loomulikult ka tublisid ja asjalikke noori. Sõites hiljuti bussiga (sa ei usu, kui palju võib ühe bussisõidu ajal kuulda ja teada saada), kuulsin (mitte ei kuulanud) osaliselt kahe noore tüdruku vestlust koolist ja õppimisest. 60 kilomeetri ajal jõudsid nad läbi arutada nii kirjanduse (Kivirähk on lemmik, loetakse ka Potterit!), kunstiajaloo (gootika), muusika (kuulatakse erinevaid žanre, kui 70ndad ja 80ndad välja arvata, need ei istu) kui ka palju muud. Ma tõesti tahtnud pealt kuulata, aga kuna mul sel korral polnud parajasti MP3 kaasas, siis olin tahtmatult kahe noore päris asjaliku vestluse tunnistajaks. No hea küll, õpetajana ei kiida ma just heaks seda, kuidas arutati erinevaid spikerdamisvõimalusi, aga olgu. Spikreid luban ma alati teha (see tekitab klassis kohe elevust), kui ma aga mainin, et vahele jääda ei tohi, on näod muidugi pikad. Eriti soojaks tegid südame kahe noore neiu tulevikuplaanid, kuhu kuulusid juura ja semiootika. On meil veel vahvaid noori, oleks neid ainult rohkem.

Lugesin nüüd eelpool kirjutatu veelkord läbi ja tekkis küll tunne, et ise olen vana ja väsinud. Päris nii see ka ei ole. Püüan ikka olla hingelt ja olemuselt nii noor kui võimalik, aga midagi pole parata, kui käid juba neljandat (selle avastasin endalegi ootamatult) aastakümmet, siis tekivad igasugused imelikud mõtted. Vähemalt nii noor olen ma veel ometigi, et koos oma vennapojaga põrandal ringi roomata, lastega koos võidu joosta või jalgpalli mängida. Ja lohutus on seegi, et harva suudetakse minu õiget vanust ära arvata, ikka antakse mõni aasta vähem :) Nii et- noorus on ilus aeg (kuidas laul edasi läks, enam ei mäleta:).




P.S: Mina näen siin noort naist, aga sina?