Mul hakkab tekkima juba täitsa teatrikriitiku tunne. Ei mäleta küll aega, millal nii lühikese aja jooksul nii palju teatris käisin. Tänaseks etenduseks oli Vanemuise Sekstett a´la carte.
Tegemist oli tuntud komöödiameistri Neil Simon`i teosega, nii et kehva asja sealt tulla ei saanudki ega tulnudki. Algusest peale läks etendus hooga käima. Dialoogid olid huvitavad ja naljakad ning näitlejad täiesti omas elemendis. Kui esimeses vaatuses püüti publikuid võimalikult palju naerutada (mis ka õnnestus), siis teine vaatus oli juba mõtlikum. Kuna tegu oli viimase etendusega, siis julgen ka mõningad näited etendusest tuua. Kui küsiti, mis on kõige ilusam tegu, mida oma (lahutatud) abikaasale teinud oled, siis üks mees põletas ära oma vanad armastuskirjad, mis ta oma naisele saatnud oli - need polnud piisavalt ilusad. Ta kirjutas uued ja veelgi südamlikumad, kuid vaene naine oli kirjade põletamisest sügavalt solvunud, põletas omakorda ära mehe lipsud ja jättis mehe maha (kaks korda). Teine huvitav mõttekäik, mis silma ja kõrva jäi, oli see, et kui üks abikaasadest kihutab armastuse rajal 100 km/h ja teine 140 km/h, siis teoreetiliselt pole neil võimalik kokku saada. Õige jutt ju, armastuses tuleb leida ühine tee ja ühine kiirus sellel sõitmisel, ainult nii saab seal edasi. Vaatamata sellele, et etenduse lõpp minu jaoks kuidagi õhku rippuma jäi (oleks oodanud mingit puänti, mida ei tulnud), oli igati nautimisväärne õhtu. Sina aga, kes seda etendust näinud pole, oled lootusetult hiljaks jäänud, sest vähemalt Vanemuises seda enam ei mängita.
Kui nüüd pisut ka koolielust rääkida, siis valmistume hoolega homseks kadrikarnevaliks. Loodan, et meil läheb kõik hästi. Kui oma pisikestega olen rahul, siis natuke suurematega ei saa kuidagi rahul olla. Kui ühes klassis pean kontrolltööde eest panema koguni 12 kahte ja veel mõned väga nõrgad kolmed, siis on see tõsine mõttekoht. Vähemalt on nad huvitatud järelvastamisest, kuigi jah, sageli ei too seegi tulu. Nad jahivad hinnet, mitte teadmisi. Nad kauplevad ja spikerdavad ega taju päris täpselt, miks peaks õppima. Nii ei jää mul midagi muud üle, kui ikka ja jälle korrata, et nad peavad ise enda eest vastutama, oma teadmistega elama ja et see neil meelest ei läheks, olen hakanud üha sagedamini tunnikontrolle tegema. Endale teen küll tööd juurde, kuid lõppude lõpuks peavad nad ju ometi millalgi aru saama, et on vaja hakata õppima. Ma ei taha neid kiusata, tahan neid tagant utsitada. Kui pidevalt ühte asja korrata, no peaks ikka midagigi meelde jääma. Mina igatahes ei ole see, kes alla annab, nii et näis, mis järgmise tööga saab. Seniks aga õpime, koos:) Muide, juba teist päeva on maas valge kaunis lumi, elagu talv!!!
Tegemist oli tuntud komöödiameistri Neil Simon`i teosega, nii et kehva asja sealt tulla ei saanudki ega tulnudki. Algusest peale läks etendus hooga käima. Dialoogid olid huvitavad ja naljakad ning näitlejad täiesti omas elemendis. Kui esimeses vaatuses püüti publikuid võimalikult palju naerutada (mis ka õnnestus), siis teine vaatus oli juba mõtlikum. Kuna tegu oli viimase etendusega, siis julgen ka mõningad näited etendusest tuua. Kui küsiti, mis on kõige ilusam tegu, mida oma (lahutatud) abikaasale teinud oled, siis üks mees põletas ära oma vanad armastuskirjad, mis ta oma naisele saatnud oli - need polnud piisavalt ilusad. Ta kirjutas uued ja veelgi südamlikumad, kuid vaene naine oli kirjade põletamisest sügavalt solvunud, põletas omakorda ära mehe lipsud ja jättis mehe maha (kaks korda). Teine huvitav mõttekäik, mis silma ja kõrva jäi, oli see, et kui üks abikaasadest kihutab armastuse rajal 100 km/h ja teine 140 km/h, siis teoreetiliselt pole neil võimalik kokku saada. Õige jutt ju, armastuses tuleb leida ühine tee ja ühine kiirus sellel sõitmisel, ainult nii saab seal edasi. Vaatamata sellele, et etenduse lõpp minu jaoks kuidagi õhku rippuma jäi (oleks oodanud mingit puänti, mida ei tulnud), oli igati nautimisväärne õhtu. Sina aga, kes seda etendust näinud pole, oled lootusetult hiljaks jäänud, sest vähemalt Vanemuises seda enam ei mängita.
Kui nüüd pisut ka koolielust rääkida, siis valmistume hoolega homseks kadrikarnevaliks. Loodan, et meil läheb kõik hästi. Kui oma pisikestega olen rahul, siis natuke suurematega ei saa kuidagi rahul olla. Kui ühes klassis pean kontrolltööde eest panema koguni 12 kahte ja veel mõned väga nõrgad kolmed, siis on see tõsine mõttekoht. Vähemalt on nad huvitatud järelvastamisest, kuigi jah, sageli ei too seegi tulu. Nad jahivad hinnet, mitte teadmisi. Nad kauplevad ja spikerdavad ega taju päris täpselt, miks peaks õppima. Nii ei jää mul midagi muud üle, kui ikka ja jälle korrata, et nad peavad ise enda eest vastutama, oma teadmistega elama ja et see neil meelest ei läheks, olen hakanud üha sagedamini tunnikontrolle tegema. Endale teen küll tööd juurde, kuid lõppude lõpuks peavad nad ju ometi millalgi aru saama, et on vaja hakata õppima. Ma ei taha neid kiusata, tahan neid tagant utsitada. Kui pidevalt ühte asja korrata, no peaks ikka midagigi meelde jääma. Mina igatahes ei ole see, kes alla annab, nii et näis, mis järgmise tööga saab. Seniks aga õpime, koos:) Muide, juba teist päeva on maas valge kaunis lumi, elagu talv!!!
No comments:
Post a Comment