Minu Sillu

Olen juba jõudnud ennast siin päris palju avada, kuid oma suurest loomaarmastusest pole ma rääkida jõudnud. Olgu kassid või koerad, hobused või kitsed, olen alati nende juures neid silitamas. On loomulik, et sellisel loomaarmastajal on ka endal olemas loom. Mul oli ta, kuni tänase hommikuni. Asudes tööle linna, kus ma vaevalt kedagi tundisin, olin kindel, et üks armas seltsiline peab mul olema. Selleks sai tubli helesinine viirpapagoi, kes nimeks sai Sillu. Alguses oli ta kõva sädistaja ja lendaja. Mul oli toas lae all tema jaoks olemas isegi anteenist tehtud õrreke, kus tal meeldis istuda ja sädistada. Suvevaheajal viisin ta hoiule teise papagoipidaja poole, kes üritas teda isegi paaritada. Algus oli kena ja ehitati isegi pesa, kuid siis tekkisid tülid ja pesaehitus jäi katki. Sel aastal hakkasin märkama, kui kurvaks mu linnuke jäi, ei lennanud enam nii hästi ja ei sädistanud. Varem pidin teki puurile peale panema, kui tahtsin hommikuti magada, nüüd polnud seda ammu enam vaja teha. Ta lihtsalt ei laulnud. Olen päris kindel, et ta tundis üksindust, aga ei julgenud ka uut paarilist kõrvale võtta. Minu oma ju õige eakas. Püüdsin teda lohutada sellega, et riputasin talvel akna taha, kus tema puur oli, rasvapallikese. Nii sai ta loodetavasti vähemasti tihastega juttu ajada. Mitu korda olen nädalavahetusel tulles kartnud, kas ja kus ta on (paar korda on ta mind ka ehmatanud, olles pugenud avatud puurist laua alla). Täna hommikul, kui mul oli ebatavaliselt kiire, olin just välja minemas, kui mõtlesin korraks veel Sillut vaadata. Teda polnud, õigemini oli, aga puuri põrandal maas, surnud. Nii et mul oli sõber Sillu, isepäine, aga väga armas viirpapagoi... .

Tempo!

See nädal on olnud nii tempokas, et pole jõudnud mahti midagi kirja pannagi ja nädal pole veel kaugeltki läbi. Aina tempokamaks see nädal läheb. Igatahes pole ma sel nädalal saanud üle 6 tunni öösiti magada. No lihtsalt ei ole aega. Tunnid, trennid, koosolekud, parandatavad tööd, hinnete väljapanek, arenguvestlused, poisteõhtu (oo ja, see sai ka õnnelikult tehtud, autod sõitsid nii mis mürinal ja tundus, et poistel oli vahva), külaskäigud jne. Täna oli isegi selline olukord, et üheaegselt katsusin teha maletreeningut, kirjutatada tunnistusi ja neid kilesse pakkida. Trenni lõppedes kähku jope selga ja oma lemmiksõbra, vennapoja juurde, kes mind ootas.

Tavaliselt on hetked enne magamajäämist need, mis minul on kõige mõtteviljakamad, ideederohkemad. Huvijuhina töötades mõtlesin enamus üritusi välja öösel, mistõttu kord või paar korda kuus tuli öö jooksul magamist ehk tunnike või paar. Aga ideed olid vägevad Mõned nii vägevad, et panin need isegi öösel kirja, et meelest ei läheks ja mõned nii julged, et hommikul kahtlesin kõvasti oma idee teostuses. Näiteks kirjutasin juba 5 aastat tagasi ühel öösel tollasele ETV direktorile meili, kui väga mulle meeldis saade Saksamaa otsib superstaari ja miks meil sellist saadet ei ole. Sain isegi temalt muide vastuse, kus ta kirjutas, et 2 takti ette on plaanis muuta millekski sarnaseks. Sel nädalal ei tulnud öisest mõttetööst midagi välja. Nii kui kell 2 või hiljemgi pea padjale panin (mul nimelt komme enne magamaminekut postimeest lugeda), nii ka magasin. Iseenesest ju vahva. Õnneks ei pea ma ka päris kella 8ks kooli jõudma, nii et mõned värvilised unenäod (mida ma nagu tavaliselt ei mäleta) ma ehk ikka ära nägin.

Kuna ka nädalalõpp on tulemas üsnagi teguderohke, siis tänan kõrgemaid jõudusid, kes mõtlesid välja koolivaheaja. Plaanin järgmist nädalat alates teisipäevast nautida looduses ning vaikuses, koguda energiat ja muidugi magada... Ära sinagi oma töö ja tegemistega väga üle pinguta ning leia aega puhkamiseks, eks...

P.S :Kogu muu tegevuse kõrval sai ka poodlemas käidud. Muretsesin endale Salme Reegi mälestuste raamatu ja Laulupeo DVD. Näis, mitu päeva, kuud või aastat kulub, enne kui nende jaoks aega leian

Pilt on, häält ei ole!

Tõele au andes tuleb tõdeda, et nüüd hakkab vaikselt ka hääl tagasi tulema. Põen siin nimelt juba mitmendat päeva õpetaja tüüpilist kutsehaigust ehk hääletust. No ei karjunud ma laste peale, joomisega ka liiale ei läinud (peaaegu karsklane nagu ma olen), aga hääl ära kadus. Tegelikult peaksin kodus istuma ja oma häält ravima, aga see hirmus kohusetunne, mis mind sikutab, ei lase. Nii käisingi koolis lastele sosistamas ja avastasin huvitava fenomeni. Kui õpetajal pole häält, siis pole seda ka lastel. Ehk teisisõnu hakkasin ma mõtlema, et ega see hääle kadumine nüüd nii väga halb ka ole. Lapsed püüavad pingsalt kuulata iga su sosinat ja seda saab muidugi teha ainult vaikuses. Eriti vahva oli muidugi see, et meil oli täna evakuatsiooni õppus, kus kogu koolipere evakueeriti koolimajast tulekahju tõttu. Kujuta ette hääletut õpetajat, kes peab andma selgeid ja kõlavaid korraldusi klassile, kuidas ja kuhu evakueerida. Õnneks sattus mulle selleks ajaks tubli klass ja vaatamata kolmandale korrusele, olime esimeste seas, kes välja jõudsid (ja täies koosseisus). Igatahes soojendasid mind nende päevade jooksul minu klassi tüdruku kallistus ja hoiatus, et ma mingil juhul haigeks ei jääks ning head paranemissoovid ka minu meediaõpilastelt 10. klassist. Tänase vägagi pika päeva (malering, arenguvestlus) lõpetasin hoopiski kinos. Käisin vaatamas filmi "Georg". Film oli huvitav ja vaadatav, Matvere oma osas väga hea, kuid kas olin liialt väsinud või oli häda milleski muus, väga suurt muljet film ei jätnud. Hea, aga mitte superhea (puhtalt ainult minu arvamus). Niisiis hea sõber, hoia oma häält, otsi kapist välja sall, müts ja kindad, pane tõmbama teevesi ja tee mesinikuga kaupa. Siis võib külm sügis edasi tegutseda Ole terve!

Surm ja mõrv!

Täna on kuidagi väga tähenduslik päev. Lõuna ajal peale tunde korraks internetti piiludes avastasin uudise Hiiumaa algklasside õpetaja äkilisest surmast otse koolis. Masendav, ängistav! Meile on elu antud, kuid miks seda on ühtedele rohkem ja teistele vähem antud? Millega teenitakse ära õnnelikum elu ja millega õnnetum? Olles ise pisikeste õpetaja, mõtlesin kohe lastele. Mida nemad tunda võivad? Mida see nende jaoks tähendab? Üks õpilastest tunnistas artiklit kommenteerides, et ei suuda ikka veel tõega leppida, nuttis palju. Tean, et II klassi inimeseõpetuse õpik räägib ka surmast ja räägib, kuidas sellega toime tulla võiks, kuid ei usu, et sellest väga abi oleks.

Oma lühikese õpetajaelu kõige raskemaks hetkeks pean seda, kui tulin koos lastega ekskursioonilt ja mulle teatati enne, kui jõudsin lapsed bussist maha lasta vaikselt, et ühe minu klassi tüdruku ema hukkus autoõnnetuses. Noor ja roheline nagu ma olin, lõi see mind puuga pähe, oli õnn, et minuga koos oli vanem kolleeg, kes rääkimise enda peale võttis. Lohutasin niipalju kui suutsin, kuid olen kindel, see tüdruk ei tajunud esimestel tundidel täpselt, mis oli tegelikult toimunud. Igatahes tundsin täna taas, me ei ole igavesed, vähemalt siin ilmas mitte. Tuleb kõvasti pingutada, et minust jääks jälg, mis kohe ei tuhmu.

Heakene küll, läksin vist liiga melanhooliliseks, aga nagu sa kindlasti märkasid, on mul pealkirjas surma kõrval mõrv. Seda sellepärast, et käisin täna Vanemuises vaatamas "Jäist mõrva". Läksid kaks sõpra Himaalaja mäestikku ronima. Üks nendest sportlik ja kogemustega ronija, teine pisut ülekaalus kehkenpüks, kes isegi taburetil istudes hirmunud pilgul maha vaatas. Läksid matkama kaks, tagasi tuli üks. Teine oli kadunud, eksinud, külmunud, surnud, mõrvatud??? Kes tappis kelle? Miks tapeti ja kuidas tapeti? Loomulikult ei ole ma tujurikkuja ega hakka etenduse sisu ümber rääkima (muide, himaalaja mägesid dekoratsioonideks ei olnud), kuid etendus on kindlasti vaatamist väärt. Mis siis, et istusin kohal, kus ühte nurka hästi näha polnud, mis siis, et näitlejad kohati nii vaikselt rääkisid, et neid kuulda polnud. Näitlejad olid väga veenvad, kui alguses olin pisut pettunud, et mis ideaalne mõrv sealt tuleb, kõik ju selge, siis tegelikult ei olnud enne lõppu midagi selge. Mida lõpu poole, seda rohkem pinge tõusis, seda rohkem läksid hoogu näitlejad, seda rohkem kerkis esile erinevaid teooriaid. Olen lugenud üsna palju kriminulle ja nii mõnegi mõrvari enne autorit paljastanud, kuid selles etenduses jäi see tegemata ja minu meelest on see kõige suurem kiitus antud etendusele. Nii et soovitan soojalt "Jäist mõrva".

Muidu aga tänase päeva valguses - ära unusta oma lähedastele öelda, kui väga sa neist hoolid ja kui väga sa neid armastad. Iial ei tea, millal on järgmine kord võimalus seda kinnitada, kui on:(

Buss see sõitis...

Iseenesest pole mul ju bussisõidu vastu midagi. Saab rahulikult mõtiskleda, nautida vaikust ja rahu (kui saab), kuulata muusikat. Pean end isegi väga kogenud bussisõitjaks, aga reedeõhtune bussisõit Tartust Võrru mängis isegi minu muidu rahulikel närvidel.

Algusest. Olin juba peaaegu kindel, et ma selle bussi peale enam ei jõua (pidin veel teatripiletid ära ostma), kuid minu kiired jalad olid tublid. Jõudsin bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist ja ühinesin suure rahvahulgaga, kellel kõigil plaan Võrru sõita. Oma tavapärase ja sisseharjunud vilumusega sättisin siis end esiritta bussi ootama. Ootasime minutit 5 ja veel 10, bussi ei kusagil. Hääled muutusid juba kõvemateks, kui buss lõpuks ometi ette jõudis.

Nagu ikka, olin end osanud sättida õigele kohale ja olin esimeste seas bussis. Vaatasin neid, kes minust tagapool ja kahetsusega mõtlesin, et vaesed inimesed, siia bussi te kõik küll ära ei mahu. Juba aastaid olen näinud, kuidas bussijuhid karmikäelised saadavad inimesed bussist välja, kui kohad täis. Seekord oli aga lugu hoopis teine. Inimesi tuli ja muudkui tuli. Algul said täis istekohad ja lõpuks said minu meelest täis ka kõik seisukohad. See tähendab, et buss tuubiti sõna otses mõttes inimesi täis. Lisaks võttis see kõik nii kaua aega, et buss sai välja sõita alles 20 minutit pärast õiget väljumisaega. Kuna minu läheduses seisjad olid noored meeskodanikud, ei hakanud vaevama end sellega, et püsti tõusta ja neile istet pakkuda, kuid isegi oma pingis pidin end koomale tõmbama.

Sõit läks lahti. Keegi köhis terve tee, keegi aevastas pidevalt, keegi rääkis vägagi kõva häälega, keegi trügis, et vahepeal välja saada. Nii loksusime Võruni. Jõudsin mõelda kahe asja peale. Kõigepealt tundsin kohutavat igatsust Saksamaa reisirongiliikluse järele, mis on lihtsalt super ja teiseks mõtlesin tõsiselt, et kas ikka ei peaks endale auto muretsema. Olen küll veendunud linnas jalutaja (ei armasta ka ühistransporti), kuid nädalavahetuseti kuluks auto siiski marjaks ära. Olgu kuidas see sõit oli, Võrru me jõudsime ja muide, täpselt pärast seda Võru bussi, mis pidi pool tundi peale meid kohale jõudma. Oleks seda vaid varem aimanud.

Õnneks oli siiski pühapäevane sõit vastupidisel marsruudil tunduvalt parem. Ka bussijuhid on enamasti toredad ja peatuvad palumise peal ka seal, kus tavaliselt ei peatuta. Täna oli bussis ka üks pime reisija, kes tahtis koos minuga varem maha tulla, sest kartis ehitust bussijaama juures, kuid bussijuht lubas ta kindlalt kohale viia. On toredaid bussijuhte ja minu tänu kuulub neile Kuid kulla riigimehed, kus on meie raudtee??? Tartu ja Tallinna liinil see isegi ehk toimib, aga Tartu ja Võru liin või Tartu ja Pärnu? Kus on reisirongid ja reisiliiklus, tahaks kohe hirmsasti teada.

8 pitsat ja kamp tüdrukuid.

Tegelikult sai tänane õhtu alguse sellest, et mul on aeg-ajalt kombeks jagada kergekäelisi lubadusi. Nii saigi lastevanemate koosolekul välja käidud, et korraldan tüdrukute õhtu ja et ebavõrdsus ei valitseks, siis ka poisteõhtu. Lubadus on lubadus. Alustada otsustasin tüdrukutest (peaproov poisteõhtuks). Poisid küll algul tüdrukute õhtust kuuldes pisut mossitasid, aga võtsid teadmise, et nemad ootama peavad, mehiselt vastu. Niisiis taas tüdrukute õhtu (vaata paar postitust allapoole).

Et mitte lihtsalt niisama koos aega sihitult veeta, otsustasin panna tüdrukud pitsat tegema. Oi seda elevust, mis siis tekkis, kui pitsategu teatavaks sai. Üks tüdruk kallistas mind kohe mitu, mitu korda ega jõudnud ära tänada. Nii maandusimegi täna (tegelikult kella vaadates küll juba eile õhtul) tüdrukute tööõpetuse klassis. Välja kougiti kogu kaasavõetud varandus ja pitsategu läks lahti. Niipalju sai mulle igatahes kohe selgeks, et kui olin oma klassi poisse pidanud suurteks lobamokkadeks ja tüdrukuid sellisteks vaiksekesteks, siis nüüd läksid tüdrukute keelepaelad lahti. Igasugust huvitavat juttu sai kuulda. Üks kenadest neidudest märkis minu järjekordse palve peale pisut häält tasandada, et kuidas saab seda teha, kui nad nii elevil on. "Ema ütleb alati, kui ma kõvasti räägin, et olen väga elevil", väitis ta.

Pitsad said õnnelikult valmis ja ahju ning sealt ka taldriku peale. Paraku oli pitsategemine iseenesest juba nii toitev, et enamusele tuli otsida kilekott, kuhu pool pitsat sisse pakkida. Kõik tahtsid oma loomingut ka koju maitsta viia. Üllatusena keset pitsasöömist tõusid minu väikesed sõbrad püsti ja laulsid mulle imearmsa laulu õpetajast, kes kõike teab. Ma olen päris kindel, et ei tea sugugi kõike (ma tean, et ma midagi ei tea), küll aga tean, et laul läks hinge. Vahvad tüdrukud mul, kelle pärast pole kahju jääda kooli poole kaheksani õhtul Nüüd ootavad oma õhtut poisid, kellega on plaanis korraldada puldiautode võidusõidu meistrivõistlused. Näis kuidas see õnnestub ja kas sealt vigastusteta pääsen

Õpetajate päevast

On ikka tõeliselt tore, et meil õpetajaid õpetajate päevaga meeles peetakse. Rääkisin just oma Norra sõbrannaga, kes ütles, et Norras õpetajate päeva ei teata ega peeta. Mina sain aga tänu sellele päevale täna rida positiivseid emotsioone.

Kõigepealt sai meelde tuletatud lapsepõlve. Julgesin täna koolis selga panna miniseeliku ja pähe kaks vallatut patsi. Pärast võimuvahetust koolis sai minust, nagu ka teistest õpetajatest, tavaline koolilaps. Meil tuli kuulata (soovitavalt vaikselt, mida me hästi muidugi ei suutnud) kontserti ja seejärel osaleda tundides. Kujuta ette, mina püüdsin kunstitunnis nii püüdlikult joonistada oma pinginaabrit, aga õpetaja pani mulle ikkagi 4. Säh siis tulevast kunstnikku, aga see-eest hiilgasin ma korvpallivisetel ja jooksmises. Ära jooksin ma turvamehe eest ja koos palliga muidugi (mis ta siis segab mul tunnis palli mängimast).

Pärast väsitavaid tunde ootas meid kohvilaud ja oli ütlemata mõnus seda nautida, kui teadsid, et sul peaks tegelikult olema ajalootund. Eks ma järgmisel nädalal kuulen, mis seal siis toimus ja kas minu vaesed asendusõpetajad ka terve nahaga sealt välja tulid. Oma klassis sain siiski ka ise tunde anda ja mis viga seda teha, kui klassi astudes vaatavad sulle vastu säravad silmad, sulle ulatatakse lilled ja kallistatakse hästi, hästi kõvasti... Selle nimel tasub õpetaja olla Eks ma siis katsusin täna väheke teistsugune olla ka. Kuigi miniseelik oli kadunud, siis kaks patsi jätsin laste rõõmuks siiski alles.

Pärastlõuna sai veedetud koos armsate kolleegidega väljaspool kooli kalu imetledes (mõnda siiski ka süües), mängides ja lauldes. Kes ei ole näinud õpetajaid vabamas seltskonnas, tundmas rõõmu lihtsalt toredast päevast, siis tasub kuhugi sellisesse seltskonda hiilida. Pedagoogilised tõed unustatakse, range näoilme kaob, närvilisus taandub, lapsed hetkeks unustatakse. Kuigi jah, lärmakamat seltskonda õpetajate seltskonnast vist on raske leida. No mis sa teed, kui päevad läbi oled harjunud kõlava ja selge häälega rääkima.

Lõpetuseks sobiks vist märkida, et parandasin hiljuti taas ajalookontrolltöid. Kas sa teadsid, et muistsete küttide naised tegelesid juba korjandusega, või et põldu on võimalik kasvatada ja harjata, lõigata ning maha panna. Ja veel - juba muistsed eestlased tegelesid endale pesade ehitamisega. Olgu, pole hullu, küll me koos ka ajaloost sotti saame. Sina aga ära lase vihmasel ilmal tuju rikkuda ja naudi heldet sügist (uus väljend meie õpikust:) Ja muidugi, pildi asemel soovin ma täna hoopis

PALJU, PALJU JÕUDU JA JAKSU KÕIKIDELE KOLLEEGIDELE!

Õpetamise rõõmud ja vaevad.

Õpetamine on töö mis pakub emotsioone ühest otsast teise ja suhtumine sellesse on ühest otsast teise.

Kõigepealt emotsioonidest. Kui seisad klassi ees ja püüad püüdlikult oma ainet edasi anda, on ikka keegi, kes arvab heaks tegeleda hoopis millegi muuga kui kuulamisega. Kui püüad tema tähelepanu köita katsete tegemise või videoklipi näitamisega, siis see isegi mingiks hetkeks mõjub, kuid tõesti ainult hetkeks. Miks nii? Põhjus võib olla näiteks selles, et tänapäeva kiire elutempo juures tormab ka mõtlemine ehk teisisõnu - ei suudeta enam keskenduda. Pilk eksleb pidevalt ühest kohast teise ja katsu siis tervikut kokku panna. Teine põhjus võib olla pidev enesetõestus- ja enesenäitamisvajadus (vaata, kes mina olen ja mida ma teha võin). Kogemustele toetudes võin öelda, et need kes koolis on elavad mürakarud, on enamasti kodus vagurad tallekesed ja vastupidi.

Niisiis, mida tunneb õpetaja, kui ta klassis on mürakarud? Kui tal on kannatust, püüab ta esialgu naljaga ja heaga mürakaru õigesse suunda lükata. Kui mürakaru otsustab aga vastu hakata, muutub senine naeratav nägu peeneks kriipsuks ja hääletoon tõuseb. Edasine sõltub siis juba konkreetsest õpetajast ja õpilasest. On õpetajaid, kelle tundides kunagi ei mürata ja on õpetajaid, kelle tundides ainult müratakse. Ühes olen aga päris kindel - õpetaja meeleolu mõjutab tööd klassis ja klassi meeleolu mõjutab õpetaja tööd. Mul on olnud päevi, mille lõppedes olen olnud õnnelik, sest tunnid on läinud väga hästi (lapsed on tulnud teemaga kaasa, silmad on säranud), kuid on ka päevi, mida hästi meenutada ei tahaks. Nendest päevadest tuleb siis õppida ja vigu mitte korrata. Muide, piisab ühest väikesest asjast, et õpetaja päev oleks õnnelik. Näiteks täna sain positiivse laengu ühelt kolleegilt, kes teab miks oli ülilõbusas tujus ja nakatas sellega ka mind. Võitjateks olid muidugi lapsed, kelle ees oli lõbus õpetaja. Õpetamine on emotsionaalne töö ja sellega tuleb arvestada elukutset valides.

Rääkides nüüd elukutse valikust, siis ei kirjutanud ma koolikirjandites sugugi soovist saada õpetajaks (esikohal olid näitleja kutse ja ajakirjaniku kutse). Soov õpetada tuli väga äkki ja pauguga alles siis, kui olin juba 20aastane. Õpetajal ju teadagi pikk suvevaheaaeg ja tööpäevadki on lühikesed. Vähemalt nii ma arvasin, pealegi köitsid mind süütud ja armsad lapsed. Mis sellest teadmisest järele jäänud on? Suvevaheaeg on pikk ja mõnus, aga ilmtingimata ka vajalik akude laadimiseks. Tööpäevad on sageli pikemad kui 12 tundi (7 koolitundi, järgmise päeva ettevalmistamine, mitme klassi tööde parandamine jne). On loomulikult süütuid ja üliarmsaid lapsi, kelle pärast iga päev tasub kooli minna, kuid on ka neid, kellele mõeldes murekortsud aina sügavamaks muutuvad. Üks isa küsis minult just hiljuti, kui suurt palka meile küll makstakse, et me nende lastega tegeleda jõuaksime ja tahaksime. Palka makstakse, aga ei usu, et on palju neid õpetajaid, kes palga pärast tööd teevad. Meil on missioon täita ja tundugu see missioon ka vahel võimatu, õpetajata läbi ei saa (nagu kirjutas hiljuti avalikus kirjas Tõnis Lukasele 13aastane Rakvere koolipoiss, kes peab inglise keelt õppima eraõpetaja käe all, kuna koolis inglise keele õpetajat lihtsalt pole). Olgu see sissekanne väikeseks sissejuhatuseks eelseisvale õpetajate päevale...