Õpetamise rõõmud ja vaevad.

Õpetamine on töö mis pakub emotsioone ühest otsast teise ja suhtumine sellesse on ühest otsast teise.

Kõigepealt emotsioonidest. Kui seisad klassi ees ja püüad püüdlikult oma ainet edasi anda, on ikka keegi, kes arvab heaks tegeleda hoopis millegi muuga kui kuulamisega. Kui püüad tema tähelepanu köita katsete tegemise või videoklipi näitamisega, siis see isegi mingiks hetkeks mõjub, kuid tõesti ainult hetkeks. Miks nii? Põhjus võib olla näiteks selles, et tänapäeva kiire elutempo juures tormab ka mõtlemine ehk teisisõnu - ei suudeta enam keskenduda. Pilk eksleb pidevalt ühest kohast teise ja katsu siis tervikut kokku panna. Teine põhjus võib olla pidev enesetõestus- ja enesenäitamisvajadus (vaata, kes mina olen ja mida ma teha võin). Kogemustele toetudes võin öelda, et need kes koolis on elavad mürakarud, on enamasti kodus vagurad tallekesed ja vastupidi.

Niisiis, mida tunneb õpetaja, kui ta klassis on mürakarud? Kui tal on kannatust, püüab ta esialgu naljaga ja heaga mürakaru õigesse suunda lükata. Kui mürakaru otsustab aga vastu hakata, muutub senine naeratav nägu peeneks kriipsuks ja hääletoon tõuseb. Edasine sõltub siis juba konkreetsest õpetajast ja õpilasest. On õpetajaid, kelle tundides kunagi ei mürata ja on õpetajaid, kelle tundides ainult müratakse. Ühes olen aga päris kindel - õpetaja meeleolu mõjutab tööd klassis ja klassi meeleolu mõjutab õpetaja tööd. Mul on olnud päevi, mille lõppedes olen olnud õnnelik, sest tunnid on läinud väga hästi (lapsed on tulnud teemaga kaasa, silmad on säranud), kuid on ka päevi, mida hästi meenutada ei tahaks. Nendest päevadest tuleb siis õppida ja vigu mitte korrata. Muide, piisab ühest väikesest asjast, et õpetaja päev oleks õnnelik. Näiteks täna sain positiivse laengu ühelt kolleegilt, kes teab miks oli ülilõbusas tujus ja nakatas sellega ka mind. Võitjateks olid muidugi lapsed, kelle ees oli lõbus õpetaja. Õpetamine on emotsionaalne töö ja sellega tuleb arvestada elukutset valides.

Rääkides nüüd elukutse valikust, siis ei kirjutanud ma koolikirjandites sugugi soovist saada õpetajaks (esikohal olid näitleja kutse ja ajakirjaniku kutse). Soov õpetada tuli väga äkki ja pauguga alles siis, kui olin juba 20aastane. Õpetajal ju teadagi pikk suvevaheaaeg ja tööpäevadki on lühikesed. Vähemalt nii ma arvasin, pealegi köitsid mind süütud ja armsad lapsed. Mis sellest teadmisest järele jäänud on? Suvevaheaeg on pikk ja mõnus, aga ilmtingimata ka vajalik akude laadimiseks. Tööpäevad on sageli pikemad kui 12 tundi (7 koolitundi, järgmise päeva ettevalmistamine, mitme klassi tööde parandamine jne). On loomulikult süütuid ja üliarmsaid lapsi, kelle pärast iga päev tasub kooli minna, kuid on ka neid, kellele mõeldes murekortsud aina sügavamaks muutuvad. Üks isa küsis minult just hiljuti, kui suurt palka meile küll makstakse, et me nende lastega tegeleda jõuaksime ja tahaksime. Palka makstakse, aga ei usu, et on palju neid õpetajaid, kes palga pärast tööd teevad. Meil on missioon täita ja tundugu see missioon ka vahel võimatu, õpetajata läbi ei saa (nagu kirjutas hiljuti avalikus kirjas Tõnis Lukasele 13aastane Rakvere koolipoiss, kes peab inglise keelt õppima eraõpetaja käe all, kuna koolis inglise keele õpetajat lihtsalt pole). Olgu see sissekanne väikeseks sissejuhatuseks eelseisvale õpetajate päevale...