Iseenesest pole mul ju bussisõidu vastu midagi. Saab rahulikult mõtiskleda, nautida vaikust ja rahu (kui saab), kuulata muusikat. Pean end isegi väga kogenud bussisõitjaks, aga reedeõhtune bussisõit Tartust Võrru mängis isegi minu muidu rahulikel närvidel.
Algusest. Olin juba peaaegu kindel, et ma selle bussi peale enam ei jõua (pidin veel teatripiletid ära ostma), kuid minu kiired jalad olid tublid. Jõudsin bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist ja ühinesin suure rahvahulgaga, kellel kõigil plaan Võrru sõita. Oma tavapärase ja sisseharjunud vilumusega sättisin siis end esiritta bussi ootama. Ootasime minutit 5 ja veel 10, bussi ei kusagil. Hääled muutusid juba kõvemateks, kui buss lõpuks ometi ette jõudis.
Nagu ikka, olin end osanud sättida õigele kohale ja olin esimeste seas bussis. Vaatasin neid, kes minust tagapool ja kahetsusega mõtlesin, et vaesed inimesed, siia bussi te kõik küll ära ei mahu. Juba aastaid olen näinud, kuidas bussijuhid karmikäelised saadavad inimesed bussist välja, kui kohad täis. Seekord oli aga lugu hoopis teine. Inimesi tuli ja muudkui tuli. Algul said täis istekohad ja lõpuks said minu meelest täis ka kõik seisukohad. See tähendab, et buss tuubiti sõna otses mõttes inimesi täis. Lisaks võttis see kõik nii kaua aega, et buss sai välja sõita alles 20 minutit pärast õiget väljumisaega. Kuna minu läheduses seisjad olid noored meeskodanikud, ei hakanud vaevama end sellega, et püsti tõusta ja neile istet pakkuda, kuid isegi oma pingis pidin end koomale tõmbama.
Sõit läks lahti. Keegi köhis terve tee, keegi aevastas pidevalt, keegi rääkis vägagi kõva häälega, keegi trügis, et vahepeal välja saada. Nii loksusime Võruni. Jõudsin mõelda kahe asja peale. Kõigepealt tundsin kohutavat igatsust Saksamaa reisirongiliikluse järele, mis on lihtsalt super ja teiseks mõtlesin tõsiselt, et kas ikka ei peaks endale auto muretsema. Olen küll veendunud linnas jalutaja (ei armasta ka ühistransporti), kuid nädalavahetuseti kuluks auto siiski marjaks ära. Olgu kuidas see sõit oli, Võrru me jõudsime ja muide, täpselt pärast seda Võru bussi, mis pidi pool tundi peale meid kohale jõudma. Oleks seda vaid varem aimanud.
Õnneks oli siiski pühapäevane sõit vastupidisel marsruudil tunduvalt parem. Ka bussijuhid on enamasti toredad ja peatuvad palumise peal ka seal, kus tavaliselt ei peatuta. Täna oli bussis ka üks pime reisija, kes tahtis koos minuga varem maha tulla, sest kartis ehitust bussijaama juures, kuid bussijuht lubas ta kindlalt kohale viia. On toredaid bussijuhte ja minu tänu kuulub neile 
Kuid kulla riigimehed, kus on meie raudtee??? Tartu ja Tallinna liinil see isegi ehk toimib, aga Tartu ja Võru liin või Tartu ja Pärnu? Kus on reisirongid ja reisiliiklus, tahaks kohe hirmsasti teada.
No comments:
Post a Comment