Suvevälgatus

Tuleb tunnistada, kas häbiga või ilma, et blogikirjutamise tuhin on kuidagi vähenenud. Aega ju juba oleks, aga kui oled linnas arvuti taga, on muud tegemist ja suvel saare peal, kus möödub minu praegune aeg, pole lihtsalt internetti (õnneks:). Briljantselt aus olles tuleb muidugi ka tunnistada, et ega midagi suurt ja põnevat pole ka jõudnud korda saata. Puhanud olen hästi, isegi inimese nägu hakkab ette tulema. Loen, söön, sõidan rattaga, mässan natuke mullas, käin niisama ringi, kaks kätt selja peal, vaatan vihma ja otsin tegevust (tahtsin endale kudumismaterjali soetada, ei õnnestunud). Kuidagi imelik on see, kui sul pole hommikust õhtuni midagi põhjapanevat teha, aga ega ma nüüd kurtma ka ei hakka. Homme tahan minna kontserdile ja vähemalt praeguste plaanide kohaselt peaks suve teine pool tulema kindlasti sündmusterohkem, sellest aga edaspidi. Praegu aga ootan sõbrannat, kes peaks Norrast mulle koos kaaskonnaga külla kihutama. Tore on jälle vanu tuttavaid näha, seda kohe kindlasti. Nii et mina jään ootama ja sina naudi rahumeeles suve edasi, küll see ujumisilm ka pärale jõuab, kuhu ta ikka jääb.