Võtmed!

Minu uue kodu võtmed on mul käes! See on päris omapärane ja hea tunne. Ärevus on isegi selline, et uinumisega on probleeme, ikka ekslevad mõtted uue korteri juurde ja selle juurde, kuhu mida panna võiks, kuidas seal end tundma hakkan, kuidas oma trepikotta, lifti (ja seal on isegi lift:) sisenen jne. Praegu tegelen aktiivselt köögi otsinguga, et see enne sissekolimist (märtsi lõpupoole) olemas oleks. Kuidas siis minusugune kõva sööjanaine ilma köögita ikka toime tuleb. Täna hommikul astusin juhuslikult ühte köögifirmasse sisse, kus ilma pikema jututa hakati mulle köögi plaani tegema. Näidati materjale, kirjutati minu soovid (mis olid tõesti üsna juhuslikud) üles ja lubati nädala lõpuks eskiis ja hinnapakkumine teha. Alles hiljem sain teada, et ütlesin valed mõõdud ja tööpinnaks valitud graniitkivi tõotab tulla päris kallis. Eks ma lähen end millalgi parandama. Hea, et mul vähemalt nõuandjad olemas on, kes mind natukenegi aitavad tähtsa otsuse juures, mis värvi teha köök :)

Seda kui palju ma mõtetega uue korteri juures olen, näitas kasvõi eilne päevgi. Pool päeva istusin arvuti taga ja selle asemel, et kontrolltöid parandada, tegelesin fotode töötlusega. Nimelt tahan seina panna kolm suurt mustvalget loodusfotot, mida reisidel teinud olen. Juba nende fotode valik sadade hulgast oli omaette teema ja lisaks veel ka töötlus (mõnest heast kursusest ka kasu). Sinna see eilne aeg kadus. Kontrolltööd parandasin muidugi ära, et kahelised teaksid tulla järele vastama. Lõpetades viimase töö lugemise kella kahe paiku öösel oli tulemus päris hea (vist sai päris lihtne töö), kuid nagu ennustatud, aeti ikka suurmehi segi ja pärlitest ei pääsenud ma selgi korral.

Mahtra sõda toimus talupoegade ja laulupeo vahel ning selle võitis Jannsen. (Ausõna, nii oli kirjutatud!)
Talupoja karistus oli rehepeks (hea, et mitte keelepeks :) Prohvetid olid ettekandjad. Jakobson suri varakult oma vanasse eluikka. Saaremaa onupoeg sai tuntuks sellega, et osales hästi I laululpeol.

Ei hakka õpetaja ametis igav. Kuigi jah, üks minu klassi sõpradest tegi täna avalduse, et ma polevatki vist nii hea õpetaja, kui ta arvavat. Seda pärast tema pinginaabri küüditamist tagapinki seoses pideva lobisemisega. On märkimisväärne, et olen pannud kohad paika ja iga päev püüavad nad ikka kokku istuda. Esimesed minutid ei ütle ma midagi, kuid kui läheb lobisemiseks, on jutt lühike. Õnneks on nad siiski sõnakuulelikud. See sama poiss, kes esimest korda kolis pinginaabri juurde tagapinki, ütles minu palve peale, et see pole ju käsk, see on palve. Vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin - see ongi palve ja mul oleks väga hea meel, kui sa selle täidaksid. Ta täitis selle :) Teises klassis on asi lihtsam, siis on sul natukene autoriteeti ja mõjuvõimu. Seetõttu tänan õnne, et õpetan just nimelt algklassis. Aga nüüd on küll aeg kaotatud uni tagasi magada, ma vähemalt loodan, et kõik mõtted on ära mõeldud ja uni võib rahumeelselt tulla. Head ööd sullegi :)!

Pühade-eelsed töised tegemised.

Tundub nii, et minu koduotsingud on jõudnud lõpule. Olen leidnud endale kodu, mis võiks saada päris omaseks ja armsaks, aga et mitte ette ära sõnuda, siis enne lõplikku ostu-müügiakti hoian suu selle koha pealt veel kinni.

Täna on aga üks ütlemata mõnus päev. Eelkõige muidugi sellepärast, et homseks ei pea tunde ette valmistama. Meil peetakse suurte pidustustega vabariigi sünnipäeva ja see tähendab homme aktust ja kontserti. Pärast seda toimub presidendi (vabandust, direktori:) vastuvõtt õpetajatele, mis tundub tulema päris uhke. Olen igatahes üsna põnevil. Kuna õhtu oli vaba, käisime kolleegidega väljas söömas ja lobisemas. Sellised õhtud kuluvad alati marjaks ära.

Positiivseid emotsioone olen viimasel ajal saanud ka koolist. Minu lapsed kirjutasid emakeeles selliseid omatehtud jutte, et suutsid mind päris tõsiselt (ja meeldivalt) üllatada. Nimelt sai igaüks nendest ühe tüki rebitud paberit. Nad pidid seda paberit vaatama ja mõtlema, mida see kujutada võiks. Paberitükk kleebiti valgele paberile ja joonistati pilt juurde. Pildi järgi kirjutati omakorda jutt. Sellist fantaasiat ma oma laste puhul pole varem tähele pannudki. Juttu oli nii kolmest kollasest mäest, kes igavlesid, kuni leidsid sõnamängu, hiiglasest, kes kaotas oma saapa, kosest, kes juhatas kadunud koerale teed ja veel paljust muust. Kavatsen need tööd igatahes kokku köita ja klassi raamatuks teha. Ka tänane meediatund läks väga naeruselt. Alates sellest, et igaüks pidi tegema lühikese reportaaži, lõpetades Liivi Rändaja luuletusest uudislugu, intervjuud ja reportaaži tehes. Igasuguseid helisid kuulasime ka ja lindistasime koolis kostuvaid helisid. Päris lärmakas keskkond, see kool.

Kontrolltööde nädal oli mul muidugi ka. Loodusõpetuse tööd olen juba läbi vaadanud ja pärlid välja sõelunud, ajalootööd ootavad veel parandamist. Kas sina tead, mis on fotosüntees? Mõtle natuke ja loe siis edasi.

Fotosüntees on see, kui päike paistab taimedele peale ja süsihappegaasist tuleb õhk.
Fotosüntees on pilt, kus on joonistatud lill, millel on nooltega juurde kirjutatud näiteks, kust süüa saab, kust hapnikku.

Ei taha oma õpilasi kuidagi halvustada või osatada, ausõna - imestan lihtsalt nende fantaasia üle ja võime üle jätta midagi meelde ja segada see kompotiks siis millegi täiesti sobimatuga. Ei saa ju eitada, et mõlemal fotosünteesi definitsioonil on oma iva sees, kuigi jah, punkti kumbki vastus minusuguselt rangelt õpetajalt siiski ei saanud. On meeldiv aga tõdeda, et olen märganud minu tundideks õppimise tõusu. Kuna teen üsna ootamatuid tunnikontrolle, siis vist nii naljalt enam õppimata ei jäeta ja käsi südamel, tegelikult olid ka loodusõpetuse kontrolltööd päris hästi tehtud. Loodan, et trend jätkub ja et mul ei tule ka ajalootöödes pettuda, kuigi ma juba pisut kahtlen, et mõni pani ikkagi Jakobsoni vastutama laulupeo eest ja Jannseni välja andma Sakalat. Aga mis ma sellest. Täna on vaba õhtu ja aeg seda nautida, loodetavasti sinulgi hea sõber.

Võlutiivad.

Taas aeg kirjutada. Kui vaadata eelmist postitust, siis osturalli koha pealt pole praegu mingeid uudiseid. See tähendab, et koduotsingud ikka veel käivad, küll on aga toimunud muud.

Reedel pidin oma väikesed sõbrad jätma jälle kord asendusõpetajate hooleks. Seda pärast imearmsat sõbrapäeva, kui sain hulgaliselt imekenasid kaarte ja kallistusti. Loodan, et mind ei taba esmaspäeval ootamatuid üllatusi. Käisin aga jälle koolitusel, teemaks meedia õpetamine koolitunnis. Olen juba kaks reedet ja laupäeva käinud ning seekordne pidi jääma ka viimaseks. Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber sellest, et tegemist oli väga vahva õppegrupiga. Meid oli ainult kuus ja meid õpetasid kaks. Ei ole kuulnud, et selliseid kursuseid palju oleks. Olime erinevatest linnadest, erinevatel ametikohtadel, erinevate vanuste ja kogemustega. Ise tundsin end algajana, kellel oli põhjust ammutada hästi palju informatsiooni. Õnneks ma ise ülesannete lahendamisega päris hätta ei jäänud, küsimused said vastatud, mängud said mängitud ja diplomgi käes, kuid vaadates kolleege, kes on mitukümmend aastatat välja andnud koolilehte või kellel on ideed, mis sunnivad suu imestusest lahti jätma, siis olen ikka roheline küll. Õppides nii väikeses grupis üksteist ka pisut rohkem tundma, oli viimane lõunasöök kui lõpuõhtu, mis lõppes lubadusega üksteist külastada. Eriti vahvad olid soojendusharjutused, kus sai ammutada emotsioone ja mis ergutasid mõistust. Näiteks pidime grupis valima välja, kas tahaksime üksikule saarele sattudes saada võlutiibu, mis viivad su ükskõik kuhu, võluflööti, mis teeb õnnelikuks, võluvitsa, mis tervendab kõik, võluraamatut, kus sees kõik tarkused või võludollarit, mis lahendab kõik rahamured. Mul oli millegipärast kohe tunne, et tahan lennata ja valisin seetõttu võlutiivad. Pärast 15 minutilist vaidlust suutsimegi koos kahe teise lennuhimulisega veenda teisigi tiibu valima (kuigi jah, kaks tükki olid nõus kompromissile minema, kuid üks tahtis ikkagi flööti, teine raamatut). Meie argumendid olid: õnnelik olek on seisund, see ei vii edasi, ei paku pinget. Raamatutarkused on huvitavad, kuid kui sa juba kõike tead, pole maailmas midagi enam avastada ja see avastamisrõõm, see on suur rõõm :) Raha ja tervis ei tulnud meie grupis isegi jutuks. Sain kursuselt tohutult palju ka enda kohta teada, nii et aitäh teile, AMI koolitajad, aitäh armsad kolleegid.


Tänu kuulub ka minu teistele kolleegidele, kes viitsisid korraldada sõbrapäevajärgse peo. Igatahes oli seal väga lõbus ja vahva ja loodan, et meie kokkusaamised toimuvad edaspidigi. Mul endal ju vaja millalgi (korterist) lahkumispidu ja soolaleivapidu korraldada. Näis, kuidas ja mis. Praegu on nädalavahetus ja aeg puhata. Peab tunnistama, et pole isegi saanud laskesuusatamist korralikult vaadata. Mine või ise suusatama, lund ja külma isegi paari päeva jooksul tuli. Olen väga põnevil, kas mul õnnestub sel aastal üldse suusad alla saada, või tuleb hakata muretsema juba kevadkingi (talvesaapad muide olen ühe aastaga asfaldil nii ära kulutanud, et kingsepp vangutas pead ja küsis, kas ma ikka tahan saapanäoga susse... ) No hästi ei tahaks küll, tahaks ikka pisut pikem välja paista, muidu on minu kõige pisem sõber (kes loodetavasti paraneb hästi kiiresti teda vaevavast tõvest) varsti minust pikem.

Osturalli.

Tavaliselt lähed sa poodi ja kui vähegi on arvel raha, ostad selle, mis vaja. Kui mõni esimesel pilgul vägagi meeldinud riideese või mõni muu asi hiljem nii kena ei tundugi, siis oled saanud õppetunni ja järgmisel korral enam sellist ei osta. Teine lugu on korteriga. Jahin praegu nimelt uut korterit ja on tõsiselt keeruline otsustada, milline on sobiv ehk millist korterit mutetseda. Pakkumisi on ju mustmiljon. Ei ole kahjuks võimalik, et ma proovin paar nädalat ühes korteris elada, paar nädalat teises ja siis otsustan, kas ta mulle sobib või ei. Ometigi võiks see ju loogiline olla. Ka riideid ostetakse ju pärast proovimist. Olgu kuidas on, aga seisan lähiajal tõsise valiku ees - millist kodu valida. Kuigi üks olulisi faktoreid on kahtlemata raha, siis pean oluliseks ka seda ohoo tunnet. See on see ohoo, et just seda ma tahaksin. Kuidas ühildada need kaks faktorit, st saada soodsa raha eest ohoo korter, seda ma veel ei tea. Ei tea ka täpselt seda, kuhu ma kolin, aga kindel on see, et vihma kätte ma ei jää (vaadates tänast "talvist" ilma) ja õnneks on mul ka tubli abiline, kes aitab mul seda vastutusekoormat pisut vähendada. Nii et ralli läheb edasi ja tulemustest annan operatiivselt teada.

Igavustevaba.

Täna olen küll pisikese imega hakkama saanud. Kell ei näitagi veel kesköötundi ja minul on homne päev ette valmistatud (s.t homsed tunnid läbi mõeldud). Eesti keeles loeme ja valmistume etteütluseks, matemaatikas teeme tunnikontrolli ja mõõtmise töölehe. Loodusõpetuses hakkame viiendate klassidega lendama ja liuglema (valmistasin enda arvates päris korraliku powerpoint esitluse) ning meediatundides hakkame tegelema intervjuude ja reportaažidega. Tuleb päris tihe päev, kui arvestada veel maleringi, kontserti, kuhu minna plaanin ja ehk ka õhtul veel välja sööma.

Viimasel ajal on mul just viiendates klassides sattunud päris põnevad teemad. Täna võtsime näiteks ajaloos I laulupidu, mis lõppes sellega, et korraldasime tunni lõpus oma laulupeo. Mul olid youtoubist välja otsitud viimase laulupeo lemmiklaulud ja kuna enamus lapsi (ikkagi muusikaklass) olid laulupeol käinud, siis lauldi laule suure rõõmu ja entusiasmiga kaasa. Ka selline pealtnäha igav teema nagu viljade levimine muutus äkki põnevaks, kui palusin käepärastest vahenditeste meisterdada ühe vilja (seemne), mis leviks võimalikult kaugele. Oi seda elevust ja fantaasiat, mis siis lahti läks, sest oma lahkuses olin lubanud ju ka kõige kaugemale levitajale (puhudes ikka) parima hinde, st viie. Nalja ja proovimist oli omajagu. Tuleb tunnistada, et õpetaja olla on päris vahva :)

Ja veel :) Sain täna oma sõbrannalt rõõmusõnumi - ta sai teist korda emaks. Huvitav, mis tunne on olla ema? Õpetaja on küll peaaegu ema (ei teagi, mitu korda minu lapsed st õpilased mind kogemata emaks on nimetanud, naeratan alati selle peale:), aga ikkagi mitte päris see õige...

P.S: Meie tantsivad õpetajad teevad tublisid edusamme. Vaatamata kõiksugu valedele pööretele ja segadustele jõudsime trenni lõpuks niikaugele, et kogu tants sai enam-vähem algusest lõpuni ära tantsitud. Me tahame lennata kõrgelt. Juba plaanitakse kududa seelikuid, õmmelda pluuse ja kingad on ka tellimisel, nii et hoia alt järgmine üldlaulupidu - siit me tuleme!

Kevad südames!

Astudes täna (tõsi, juba jälle eile) uksest välja oli tõesõna õhus kevadehõngu ja mis veel imelisem - oli kuulda linnalaulu. Kas tõesti on kevad jõudnud siia juba 4. veebruaril? Kevade vastu ei ole mul muidugi mitte kui midagi, aga suusad jäid alla panemata ning kui talv nüüd tõesti ära kaob, siis tuleb teadlastel hakata kliimasoojenemisega seonduvate probleemidega tõsiselt rinda pistma. Loodan, et tegu pole siiski kaelamurdva üritusega ja loodus, sealhulgas inimsugu, peab veel vastu.

Rääkides inimsoost ja selle eripärast, siis ei saa kuidagi mainimata jätta meest, kes teadis ussisõnu. Pole küll veel jõudnud raamatut päris läbi lugeda (lihtsalt jõuan õhtul liiga hilja, et mitte öelda väga vara, voodisse), aga muljet see raamat mulle avaldab. Pole siiani kunagi mõelnud, millest on inimsugu päriselt alguse saanud, kuidas nad elasid, olid. Õpetan küll ajalugu ja räägime muistsetest eestlastest, kuid need elasid juba püstkodades, need olid eestlased, kes olid juba metsast välja tulnud. Ma ei tea, kust ammutas Kivirähk oma ideid ja teadmisi, kuid fantaasiat paistab tal jätkuvat kuhjaga. Esimest korda oli kihk joonida raamatus alla mõned laused ja väljendid, mis väga omased inimsoole (paraku jäi tegemata ja praeguseks ununenud, vaatan järele). Kui vahetud võisid inimesed olla, kui omakasupüüdmatud, kui sõbralikud ja hoolivad. Ei väida, et need omadused päris kadunud on, kuid tunnistagem, inimesed on muutunud. Inimesed rabelevad. Nii suvel kui talvel, talvel rohkemgi, aga tead sa mida teeb üks loom talvel? Puhkab ja et mitte nälga surra, ärkab vahel üles, sööb suhkrukivi ja magab siis jälle, et ärgata kevadel värske ja õitsvana, täis tegutsemislusti. Nii et ärka armas sõber, kui sa juhuslikult magad talveund! Mis sellest, et täna on alles vastlapäev, kevad on juba tulnud, aga ettevaatust.... Ehala on kirjutanud imearmsa viisi sõnadele:

Leidsin hangelt surnukeha, tillukese lõõritaja
Narrikene, kas sul oli siis nii vara tulla vaja?
Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga
ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga...

Rumal olid, väike laulik
tark ju iialgi ei astu lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu

Mis on pakasel su laulust?
Tema laulab oma viisi,
kisendades kinni matab sinu salusid ja hiisi.

Aga nii nad on need linnud
armastatud metsatukka rutem näha igatsevad
ja neid hulgani saab hukka.
Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad, nad teavad
et ka kurjad talvekülmad ükskord taganema peavad.
Ja siis laule täis on laaned, kõik on haljas, rõõmus, hele.

Kade olen, surnud laulik, kade sinu vaprusele.