Võlutiivad.

Taas aeg kirjutada. Kui vaadata eelmist postitust, siis osturalli koha pealt pole praegu mingeid uudiseid. See tähendab, et koduotsingud ikka veel käivad, küll on aga toimunud muud.

Reedel pidin oma väikesed sõbrad jätma jälle kord asendusõpetajate hooleks. Seda pärast imearmsat sõbrapäeva, kui sain hulgaliselt imekenasid kaarte ja kallistusti. Loodan, et mind ei taba esmaspäeval ootamatuid üllatusi. Käisin aga jälle koolitusel, teemaks meedia õpetamine koolitunnis. Olen juba kaks reedet ja laupäeva käinud ning seekordne pidi jääma ka viimaseks. Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber sellest, et tegemist oli väga vahva õppegrupiga. Meid oli ainult kuus ja meid õpetasid kaks. Ei ole kuulnud, et selliseid kursuseid palju oleks. Olime erinevatest linnadest, erinevatel ametikohtadel, erinevate vanuste ja kogemustega. Ise tundsin end algajana, kellel oli põhjust ammutada hästi palju informatsiooni. Õnneks ma ise ülesannete lahendamisega päris hätta ei jäänud, küsimused said vastatud, mängud said mängitud ja diplomgi käes, kuid vaadates kolleege, kes on mitukümmend aastatat välja andnud koolilehte või kellel on ideed, mis sunnivad suu imestusest lahti jätma, siis olen ikka roheline küll. Õppides nii väikeses grupis üksteist ka pisut rohkem tundma, oli viimane lõunasöök kui lõpuõhtu, mis lõppes lubadusega üksteist külastada. Eriti vahvad olid soojendusharjutused, kus sai ammutada emotsioone ja mis ergutasid mõistust. Näiteks pidime grupis valima välja, kas tahaksime üksikule saarele sattudes saada võlutiibu, mis viivad su ükskõik kuhu, võluflööti, mis teeb õnnelikuks, võluvitsa, mis tervendab kõik, võluraamatut, kus sees kõik tarkused või võludollarit, mis lahendab kõik rahamured. Mul oli millegipärast kohe tunne, et tahan lennata ja valisin seetõttu võlutiivad. Pärast 15 minutilist vaidlust suutsimegi koos kahe teise lennuhimulisega veenda teisigi tiibu valima (kuigi jah, kaks tükki olid nõus kompromissile minema, kuid üks tahtis ikkagi flööti, teine raamatut). Meie argumendid olid: õnnelik olek on seisund, see ei vii edasi, ei paku pinget. Raamatutarkused on huvitavad, kuid kui sa juba kõike tead, pole maailmas midagi enam avastada ja see avastamisrõõm, see on suur rõõm :) Raha ja tervis ei tulnud meie grupis isegi jutuks. Sain kursuselt tohutult palju ka enda kohta teada, nii et aitäh teile, AMI koolitajad, aitäh armsad kolleegid.


Tänu kuulub ka minu teistele kolleegidele, kes viitsisid korraldada sõbrapäevajärgse peo. Igatahes oli seal väga lõbus ja vahva ja loodan, et meie kokkusaamised toimuvad edaspidigi. Mul endal ju vaja millalgi (korterist) lahkumispidu ja soolaleivapidu korraldada. Näis, kuidas ja mis. Praegu on nädalavahetus ja aeg puhata. Peab tunnistama, et pole isegi saanud laskesuusatamist korralikult vaadata. Mine või ise suusatama, lund ja külma isegi paari päeva jooksul tuli. Olen väga põnevil, kas mul õnnestub sel aastal üldse suusad alla saada, või tuleb hakata muretsema juba kevadkingi (talvesaapad muide olen ühe aastaga asfaldil nii ära kulutanud, et kingsepp vangutas pead ja küsis, kas ma ikka tahan saapanäoga susse... ) No hästi ei tahaks küll, tahaks ikka pisut pikem välja paista, muidu on minu kõige pisem sõber (kes loodetavasti paraneb hästi kiiresti teda vaevavast tõvest) varsti minust pikem.