Võtmed!

Minu uue kodu võtmed on mul käes! See on päris omapärane ja hea tunne. Ärevus on isegi selline, et uinumisega on probleeme, ikka ekslevad mõtted uue korteri juurde ja selle juurde, kuhu mida panna võiks, kuidas seal end tundma hakkan, kuidas oma trepikotta, lifti (ja seal on isegi lift:) sisenen jne. Praegu tegelen aktiivselt köögi otsinguga, et see enne sissekolimist (märtsi lõpupoole) olemas oleks. Kuidas siis minusugune kõva sööjanaine ilma köögita ikka toime tuleb. Täna hommikul astusin juhuslikult ühte köögifirmasse sisse, kus ilma pikema jututa hakati mulle köögi plaani tegema. Näidati materjale, kirjutati minu soovid (mis olid tõesti üsna juhuslikud) üles ja lubati nädala lõpuks eskiis ja hinnapakkumine teha. Alles hiljem sain teada, et ütlesin valed mõõdud ja tööpinnaks valitud graniitkivi tõotab tulla päris kallis. Eks ma lähen end millalgi parandama. Hea, et mul vähemalt nõuandjad olemas on, kes mind natukenegi aitavad tähtsa otsuse juures, mis värvi teha köök :)

Seda kui palju ma mõtetega uue korteri juures olen, näitas kasvõi eilne päevgi. Pool päeva istusin arvuti taga ja selle asemel, et kontrolltöid parandada, tegelesin fotode töötlusega. Nimelt tahan seina panna kolm suurt mustvalget loodusfotot, mida reisidel teinud olen. Juba nende fotode valik sadade hulgast oli omaette teema ja lisaks veel ka töötlus (mõnest heast kursusest ka kasu). Sinna see eilne aeg kadus. Kontrolltööd parandasin muidugi ära, et kahelised teaksid tulla järele vastama. Lõpetades viimase töö lugemise kella kahe paiku öösel oli tulemus päris hea (vist sai päris lihtne töö), kuid nagu ennustatud, aeti ikka suurmehi segi ja pärlitest ei pääsenud ma selgi korral.

Mahtra sõda toimus talupoegade ja laulupeo vahel ning selle võitis Jannsen. (Ausõna, nii oli kirjutatud!)
Talupoja karistus oli rehepeks (hea, et mitte keelepeks :) Prohvetid olid ettekandjad. Jakobson suri varakult oma vanasse eluikka. Saaremaa onupoeg sai tuntuks sellega, et osales hästi I laululpeol.

Ei hakka õpetaja ametis igav. Kuigi jah, üks minu klassi sõpradest tegi täna avalduse, et ma polevatki vist nii hea õpetaja, kui ta arvavat. Seda pärast tema pinginaabri küüditamist tagapinki seoses pideva lobisemisega. On märkimisväärne, et olen pannud kohad paika ja iga päev püüavad nad ikka kokku istuda. Esimesed minutid ei ütle ma midagi, kuid kui läheb lobisemiseks, on jutt lühike. Õnneks on nad siiski sõnakuulelikud. See sama poiss, kes esimest korda kolis pinginaabri juurde tagapinki, ütles minu palve peale, et see pole ju käsk, see on palve. Vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin - see ongi palve ja mul oleks väga hea meel, kui sa selle täidaksid. Ta täitis selle :) Teises klassis on asi lihtsam, siis on sul natukene autoriteeti ja mõjuvõimu. Seetõttu tänan õnne, et õpetan just nimelt algklassis. Aga nüüd on küll aeg kaotatud uni tagasi magada, ma vähemalt loodan, et kõik mõtted on ära mõeldud ja uni võib rahumeelselt tulla. Head ööd sullegi :)!