Ärevus ja Brown

Ärevus niisiis aina kasvab. Homme hommikul kell 6 algab teekond Tallinnasse laulupeole ja usun, et on, mida oodata. Sellest aga edaspidi. Seni olen vaatamata Eesti kehvale suusailmale oma puhkust nautinud. Üheks suuremaks põhjuseks, miks kehvapoolne ilm mind seganud pole, on Dan Brown ja täpsemalt tema raamat "Inglid ja deemonid". Olen alati armastanud kriminaalromaane ja usun, et Agathe Christie ja Doyle´i stiili juba pisut aiman, aga Dan Brown on omaette klassist. Lisaks sellele, et püüad pidevalt ette aimata sündmusi, mis toimuma hakkavad (ja mida niikuinii ära ei aima), annab ta põhjust mõelda ka elule üldiselt. Kumb on vägevam - teadus või Jumal? Mõtlesin tükk aega sellele, kuid Browni püüdlus Jumalat ja teadust ühildada oli hämmastav. Kas tavaiminimene ikka tegelikult aimab, kui võimas ja purustav võib teadus olla? Loomulikult on tegemist fantaasia ja romaaniga, aga kuskil ajusopis vilgub tuluke, mis annab märku, et fantaasia vahele on põimitud ka reaalsust (ole vaid mees või naine ja otsi see üles). Iseasi, kas see reaalsus meile meeldib. Kas ei märka inimene tavaliselt seda, mida ta tahab märgata? Seega püüan järgmist Browni raamatut lugedes keskenduda reaalsuse väljanoppimisele fantaasiast. Otse loomulikult tekkis mul ka tahtmist ise Rooma minna, vaadata ja käia läbi valgustatute tee (on see ikka olemas?. Olgu kuidas on, homme ootab mind nagu öeldud maisem tee ja selleks asungi pakkima. Kohtume laulupeo lävel!

Käes

Nüüd on ta siis käes - see mida kaua igatsetud ja oodatud, mille nimel kõvasti vaeva nähtud. Kui nüüd kokku arvutada, siis tuleb vist isegi üle viie aasta, mil seda jahitud sai. Jah, mõnikord oli jaht lõbus ja nautimisväärne, näiteks siis kui olin Cottbusis, teinekord aga tundus, et jaht tuleb lõpetada ilma saagita. Olin vahepeal alla andmas. Nüüd on ta küll käes, aga pean tunnistama, et esialgu ei oskagi sellega nagu midagi tarka peale hakata. See tähendab, et vähemalt esialgu ma oma jahisaaki ei vaja, aga mõeldes tulevikule, usun, et seda võib vaja minna küll. Õpetaja amet on huvitav ja vajalik ent mingil hetkel ihkab hing vaheldust (aga mitte veel niipea:). No nii, sai nüüd segane jutt aga annan paar vihjet, mis ehk jutu mõistlikumaks teevad.

Esimene vihje: Minu kaelas on venna pere kingitud kett M tähega.

Teine vihje: Vaata http://www.ut.ee/250757 sotsiaalteaduskonna lõpuaktuste videot (täpsem aeg üks tund ja 23 minutit:)

Igatahes aitäh kõigile, kes toetasid ja aitasid mind magistrikraadi saamisel. Olen õnnelik ja väga rahul :)

Sõbrad!

On ikka imetore, kui sul on sõpru, kes sind ei unusta ja viitsivad aeg-ajalt sulle külla tulla. Sel nädalavahetusel oli mul suur heameel võõrustada oma armsaid kursuseõdesid ja peab ütlema, et juttu jätkus kauemaks (no kuidas õpetajad teisiti saavadki, põeme vist kõik parandamatut lobisemismaaniat). Arvatavasti pidi nii mõnigi meie kunagine õppejõud laupeva õhtu mööda saatma luksudes, aga kuna me meenutasime ka häid õppejõudusid, siis arvatavasti nad andestavad meile selle väikese ebameeldivuse (luksumise:). Väga vahva oli see, et ma sain kingituseks puid (Kanada kuuski) ja põõsaid (kukerpuud). Täna hommikul käisime siis vihmas ümber maja ja tiigi ringi ning mõtlesime, kuhu midagi istutada tasub. Ühe kuuse paneme igatahes otse maja ette ja talvel ehime ära. Teised leiavad koha arvatavasti tiigi ümber. Igatahes panen ma puudele oma kursuseõdede nimed ja nad peavad siis oma ristilapsi aeg-ajalt külastama tulema. Ah ja, saun oli meil ka ja üks kursuseõde ütles tiigis ujudes, et see tunne on parem, kui magistrikraadi kättesaamine, julgen ausalt öeldes kahelda. Olgu, kuida on, oli vaatamata päikese puudumisele ja tuulisele ilmale igati vahva nädalavahetus ja loodan, et ka edaspidi leiavad minu sõbrad aega ja tahtmist mind rooside saarel külastada.

Päikest :)

Lõpuks ometi saab täidetud minu ammune unistus - võtta pisut aega ja hakata mõtlema selle elu üle, mis antud. On üsna tavaline, et räägitakse kiirest ja töisest elust, kuid armsad sõbrad, enda jaoks tuleb aega võtta ja leida. Suvi pole muidugi see aeg, mil tasuks istuda arvuti taga ja kirjutada ning seetõttu läheb see blogi loodetavasti täiskäigul tööle alles sügisel. Suvel katsun nautida päikest ja järvevett saarel, kus kasvavad roosid ning kased ja muuhulgas on plaanis ka viikingite maal ära käia. Ah ja - ühe ammuse unistuse täidan sel suvel veel - lähen laulupeole, mitte küll lauljana (seda ei luba mul elevant, kes kord kõrva peale astus), aga saatjana loodan ammutada võimsaid emotsioone. Enne kõike seda tuleb aga läbi astuda Alma Materi peakontorist ning võtta vastu paber, mis tunnistab minu magistriharidust (kui vaid näeksite, kui kõrgele mu nina äkki tõusis:). Igatahes tundub see suvi tulema ülivahva ja imetore. Loodan, et sullegi, hea lugeja.