Ärevus ja Brown

Ärevus niisiis aina kasvab. Homme hommikul kell 6 algab teekond Tallinnasse laulupeole ja usun, et on, mida oodata. Sellest aga edaspidi. Seni olen vaatamata Eesti kehvale suusailmale oma puhkust nautinud. Üheks suuremaks põhjuseks, miks kehvapoolne ilm mind seganud pole, on Dan Brown ja täpsemalt tema raamat "Inglid ja deemonid". Olen alati armastanud kriminaalromaane ja usun, et Agathe Christie ja Doyle´i stiili juba pisut aiman, aga Dan Brown on omaette klassist. Lisaks sellele, et püüad pidevalt ette aimata sündmusi, mis toimuma hakkavad (ja mida niikuinii ära ei aima), annab ta põhjust mõelda ka elule üldiselt. Kumb on vägevam - teadus või Jumal? Mõtlesin tükk aega sellele, kuid Browni püüdlus Jumalat ja teadust ühildada oli hämmastav. Kas tavaiminimene ikka tegelikult aimab, kui võimas ja purustav võib teadus olla? Loomulikult on tegemist fantaasia ja romaaniga, aga kuskil ajusopis vilgub tuluke, mis annab märku, et fantaasia vahele on põimitud ka reaalsust (ole vaid mees või naine ja otsi see üles). Iseasi, kas see reaalsus meile meeldib. Kas ei märka inimene tavaliselt seda, mida ta tahab märgata? Seega püüan järgmist Browni raamatut lugedes keskenduda reaalsuse väljanoppimisele fantaasiast. Otse loomulikult tekkis mul ka tahtmist ise Rooma minna, vaadata ja käia läbi valgustatute tee (on see ikka olemas?. Olgu kuidas on, homme ootab mind nagu öeldud maisem tee ja selleks asungi pakkima. Kohtume laulupeo lävel!