On ikka imetore, kui sul on sõpru, kes sind ei unusta ja viitsivad aeg-ajalt sulle külla tulla. Sel nädalavahetusel oli mul suur heameel võõrustada oma armsaid kursuseõdesid ja peab ütlema, et juttu jätkus kauemaks (no kuidas õpetajad teisiti saavadki, põeme vist kõik parandamatut lobisemismaaniat). Arvatavasti pidi nii mõnigi meie kunagine õppejõud laupeva õhtu mööda saatma luksudes, aga kuna me meenutasime ka häid õppejõudusid, siis arvatavasti nad andestavad meile selle väikese ebameeldivuse (luksumise:). Väga vahva oli see, et ma sain kingituseks puid (Kanada kuuski) ja põõsaid (kukerpuud). Täna hommikul käisime siis vihmas ümber maja ja tiigi ringi ning mõtlesime, kuhu midagi istutada tasub. Ühe kuuse paneme igatahes otse maja ette ja talvel ehime ära. Teised leiavad koha arvatavasti tiigi ümber. Igatahes panen ma puudele oma kursuseõdede nimed ja nad peavad siis oma ristilapsi aeg-ajalt külastama tulema. Ah ja, saun oli meil ka ja üks kursuseõde ütles tiigis ujudes, et see tunne on parem, kui magistrikraadi kättesaamine, julgen ausalt öeldes kahelda. Olgu, kuida on, oli vaatamata päikese puudumisele ja tuulisele ilmale igati vahva nädalavahetus ja loodan, et ka edaspidi leiavad minu sõbrad aega ja tahtmist mind rooside saarel külastada.
No comments:
Post a Comment