Nii see aeg kaob, nii märkamatult, et ei saa arugi, kui juba pool aastat on möödas. Olen olnud vähemalt üsna usin, seda nii tööl kui koolis. Tööl oleme koos 24 pisikese sõbraga edukalt esimese õppeaasta läbinud. Nemad on juba suvevaheaja välja teeninud, mina veel mitte, aga küll jõuab. Koolis on läinud ka päris hästi, ajakirjandus hakkab mulle meeldima üha rohkem ja rohkem. Eriti see praktiline pool, sest teooria on olnud alati minu nõrgem pool. Selle aasta huvitavamad ained on olnud loovkirjutamine ja reporteritöö. Esimene nendest sundis mind tõsiselt kirjutama ja sain nii mõnegi kirjatükiga hakkama. Näiteks pidime kirjutama raamatule "Kevade" uue alguse ja uue lõpu. Minu oma sai selline:
Oskar Lutsu „Kevade“ uus algus
Arno lamas voodis ja mõtles, et homme on see päev. Päev, millal ta pole enam haige ja peab minema kooli. Arno võitles iseendaga. Üks pool temast tahtis väga kooli minna, sest talle meeldis lugeda, kirjutada ja rehkendada. Teine pool Arnost aga kartis, kartis nii õpetajaid kui ka uusi koolikaaslasi. Teised on juba tükk aega koolis käinud, kuidas nad ta nüüd vastu võtavad?
Juba oligi Arno klassiruumis. Kõikide pilgud olid suunatud temale. Õpetaja muudkui küsis ja küsis ning Arno ei osanud vastanud. Õpetajal oli käes hirmus suur kaardikepp, millega ta igal korral vastu lauda lajatas, kui Arno vale vastuse andis. Lõpuks läks õpetaja nii vihaseks, et kamandas Arno nurka herneste peale põlvitama. Arno põlvitas, pisarad hakkasid tema silmadest voolama, kuid ta pühkis need kiiresti ära, et keegi ei näeks. Põlved muutusid aina valusamaks ja valusamaks. Arno tundis, et ta ei jaksa enam, ta hüüdis isa. Äkki raputas keegi kõvasti Arnot käevarrest. See oli isa. „Ärka nüüd, hobused on juba valmis, aeg on minna,“ ütles taat. Arno tõusis. Ta polnud endiselt kindel, kas ta ikka tahtis kooli minna või mitte. Pääsu aga polnud, isa ootas ja nii asusid kaks meest teele koolimaja poole.
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...
Oskar Lutsu „Kevade“ uus lõpp
„Ruttu, Mart, kodu! Vaata, misuke ilus ilm!“ „Vaata, kus ometi!“ ütleb Teele mossis näoga. Seda mossis nägu Arno enam ei näinud. Ta oli hetkeks unustanud Teele, Kuslapi, Imeliku, Tõnissoni ja isegi Tootsi. Ta igatses vaid kodu. Kodu, kus ta saab olla tema ise. Kodu, kus isa vaikselt nokitsedes oma tööd tegi ja vahest Arnogi appi kutsus ning kodu, kus ema soe pilk teda jälgis. Ja oma puud igatses Arno. Niipea kui nad kohale jõuavad, võtab ta oma viiuli ja läheb puu alla. Arno ei tahtnud, et keegi võõras kuuleks tema viiulimängu. Ta tahtis olla üksi, eemal ükskõik millisest kärast ja nautida vaikust, mille katkestab ehk vaid üks jõuline poognatõmme viiulil. Viiulil, mille keeled ühtisid Arno hingekeeltega. Oma mõtetest ärganud, haarab Arno hobuseohjad enda kätte. „Nõõ, kodu ootab!“
Ühe ajakirjandusliku repliigi kirjutasin ka, see kukkus välja järgmine:
Kes ärkab hommikul vara nagu kukk, tunneb, et eelmisel õhtul jäi midagi tegemata, haarab kalkuni londi värvi pliiatsi järele, pistab selle tökatmusta kohvitassi, haarab hajameelselt ilmatu suure paki vihikud ja topib need imepisikesse kotti, paneb jalga tikk-kontsaga kõpskingad – see peaks minema kooli, võibolla on ta õpetaja.
Reporteritöö kursus hõlmas siis kolme valdkonda, trükimeedia, raadio ja televisioon. Trükimeedia kursus õnnestus üle ootuste hästi, kokku sai kirjutatud neli artiklit ja viimane neist õnnestus ehk kõige paremini, olgu seegi siinkohal ära toodud.
Lapsevanem saab mängida arsti
Perearstide otsus mitte tõendada õpilase puudumist koolist, annab lapsevanemale õiguse ise määrata lapse tervislikku seisundit.
Eelmise aasta alguses saatis Eesti Perearstide Selts haridusministrile kirja, milles teatas, et perearstid ei väljasta enam õpilastele puudumistõendeid. Otsust põhjendati muuhulgas lapsevanema enda kohustuse ja vastutusega jälgida lapse kooliskäimist ning andmekaitseseadusega, mis ei luba lapse tervist puudutavaid andmeid õppeasutusele edastada. „Perearstid on otsustanud lõpetada tegevuse, mis ei ole kaasaegne ja halvendab haigete inimeste ligipääsu arsti vastuvõtule. Ükski kooli sisekorraeeskiri ei saa kohustada arsti midagi tegema,“ kommenteeris otsust seltsi kodulehel juhatuse nimel Anneli Kalle – Talvik.
Eesti Perearsti Seltsi juhatuse esinaise Ruth Kalda sõnul tekkis rumal olukord, kus arsti poole pöörduti mitte lapse haigestumise tõtttu, vaid vajadusest saada puudumist tõendav dokument. „See oli täiesti ebaotstarbekas, esmatasandi tervishoiu ressursse, nii inim-kui rahalisi, raiskav ning ka lapsevanemate suhtes direktiivne,” väitis Kalda. Peamiseks probleemiks olevate ülemiste hingamisteede haigustega saavad enamik lapsevanemaid Kalda kinnitusel ise hakkama. Vajadusel abi andmisest pole arstid kunagi keeldunud, kuid millal laps terveneb ja kooli jaksab minna, teab Kalda hinnangul siiski kõige paremini isik, kes last tunneb ja temaga igapäevaselt kokku puutub. Kui haridusasutusel tekib õigustatud kahtlus, et lapsevanema kirjutatud tõend tervislikel põhjustel puudumise kohta ei vasta tõele, saab lapsevanemat paluda tuua tõend arstilt. Samuti on Eesti Pereaarstide Liit teinud koostööd Kehalise kasvatuse Õpetajate Liiduga, võeti kohustus koostada üldharivaid materjale nii lapsevanematele kui ka õpetajatele, teemat lubati kajastada ajakirjanduses.
Kaheksas koolis arstina töötava Eve Männiku sõnul on kooliarstid puuumistõenditeta seni hakkama saadud. Siiski pole Männiku arvates lapsevanem, kes pole arst, päris õige inimene otsutama, kas laps on haige või terve. „Sageli saadavad lapsevanemad lapse kooli arsti või õe juurde, kes siis sõltuvalt lapse tervislikust seisundist soovitab õpilasel õppetööd jätakata, koju minna või perearsti poole pöörduda,“ märkis Männik. Perearste külastavad lapsed Männiku hinnangul järjest vähem, mistõttu ei oma perearstid täpset ülevaadet lapse terviseloost. Abiks oleks E-tervise programm, mis toimib küll Tallinnas, kuid veel mitte Tartus. Puudumistõendid olid Männiku sõnul olulised ka vaktsineerimisi tehes. „Praegu küsime lapse käest, millal ta oli haige. Kui laps seda ei tea, siis lapsevanema käest, sest haiget last vaktsineerida ei tohi,“ sõnas Männik.
Puudumistõendite kadumist ei pea õigeks ka sotsiaalpedagoog Liina Lüüs, kuna lapsevanemal on nüüd piiramatu õigus lapse puudumist tõendada. Lüüs rääkis juhtumist, kus laps puudus koolist, ema väitis, et laps läks hommikul kooli, õhtul saatis aga klassijuhatajale tõendi, et laps puudus koolist haiguse tõttu. Samuti on sotsiaalpedagoogil teada juhtum, kus laps puudus pikalt vanema tõendiga koolist, hiljem tuli välja, et laps hoidis kodus oma väikest õde. Kui õpetajal või sotsiaalpedagoogil tekib kahtlus tõendi õigsuse kohta, pöördutakse tavaliselt kooli arsti poole, kes saab ühendust võtta perearstiga. Kui kahtlustus osutub tõeseks, tegeleb asjaga edasi juba kooli juhtkond.
Kehalise kasvatuse õpetaja Tiiu Petersoni väitel kirjutavad lapsevanemad päris sageli ja kergekäeliselt tõendi kehalise kasvatuse tunnist puudumiseks. „Vajalikud harjutused jäävad tegemata, keha nõrgeneb veelgi,“ kommenteeris Peterson sagedasi puudumistõendeid. Samas märkis Peterson, et on ka neid õpilasi, kes tahavad ka nn „vabastatutena“ tunnist osa võtta, seda isegi siis, kui ema pole lubanud. See tähendab, et üldiselt tullakse kehalise kasvatuse tundi meelsasti, on väheseid erandeid, kes püüavad sportlikust tegevusest hoiduda.
Klassiõpetaja ja lapsevanema Ulvi Alliku arvates pole nooremates klassides enamasti puudumistega probleeme. Kui lapsevanem kirjutab tõendi algklassi õpilasele, on see õpetaja hinnangul aktsepteeritav. Küll aga peaks gümnaasiumiõpilase puudumisi tõendama arst. „Gümnaasiumiõpilased on juba peaaegu täiskasvanud inimesed ja on imelik, kui ema tõendab nende puudumist,“ märkis Allik. Oma kaks gümnaasiumiklassides õppivat last saadab Allik pikema haiguse korral alati perearsti vastuvõtule.
Ehk kõige rohkem väljakutset pakkuvam oli raadiotöö, kus pidime tegema neli praktilist tööd, intervjuu, uudisloo, reportaaži ja tänavaküsitluse. Minu tehtud reportaaži aja annetamisest saab kuulata siit ja tehtud tänavaküsitlust esimesse klassi astumise katsetest saab kuulata siit.
Televisioonitööna tehtud uudislugu Tartu kevadlaadast valmis alles täna, aga ta valmis :), mis annab lootust, et saan sellegi lingi siia tulevikus üles panna.
Kokkuvõttes võib öelda, et eks need minu esimesed arglikud katsetused ajakirjanduspõllul ole, eks tulevik näitab, mis edasi. Vähemasti sel suvel on mul puhkamise asemel kavas teha praktikat uudisteportaalis kylauudised.ee Loodan, et saab põnev olema ja praktikapäevikut hakkan pidama ka. Kui keegi nüüd jõudis minu selle rekordpostituse lõpuni lugeda ja kuulata, siis on ta küll minu silmis kangelane :)
