Härra maailmameister!

Hurraa!!! Eesti on saanud juurde väga väärika ja jõulise maailmameistri. Mäletan, kui Värnik pärast oma tiitlit uhkustas, et mis see Kanter hüppab, söögu võileiba ja hoidku tagasi, ta pole maailmameister ja hõbe ei tähenda midagi. Kulla Värnik, ühepäevaliblikatest ei räägita palju. Vaja on mehetegusid teha ja seda ainult mitte autoroolis ja naisi jahtides. Igatahes on Kanter minu jaoks kindlasti üks sümpaatsemaid sportlasi Andrus Veerpalu kõrval. Ma arvan, et see tiitel oli Kanterile alles algus ja temast on tulemas üks Eesti suurimaid kergejõustiklasi Erki Noole järel. Minu süda hüppab rõõmust ja hing juubeldab. Elagu Gerd Kanter - maailmameister! Ühtlasi näitab see blogi sissekanne ära ühe minu suure nõrkuse. Olen spordifriik juba päris pisikesest peale. Olen võimeline öid läbi üleval istuma, et vaadata kas kergejõustikku, suusatamist, jalgpalli või muud spordiala. Mäletan eredalt Erki Noole võistlemist Sidney olümpiamängudel. Olin Viinis õppimas ja valmis kaks päeva võistlusi vaatama, kui tuli see õnnetu kettaheide. See oli öösel või varahommikul, kui Nool astus kolmanda katse üle. Olin nii nördinud, et panin teleka kinni ja olin terve päeva tujust ära, ei vaadanud isegi teleka poole. Mingil hetkel aga ei suutnud vastu pidada ja tahtsin vähemalt teisi tulemusi teada. Võite ise arvata, mis tunded mis valdasid, kui avastasin, et Erki oli tulnud olümpiavõitjaks. Olin loomulikult väga õnnelik, kuid samas ka ülipahane enda peale, et tema võidule kaasa elamata jäi. Katsun ka ise vaikselt sporti teha. Liikumine on edu pant ja sport on ülivahva!!!

Armsad pisikesed!

Ja seda ei ütle ma ainult sellepärast, et ise alla keskmise pikk olen. Käisin täna armsa vennapoja 9 kuu sünnipäeval. Mul pole varem õnnestunud näha ühe pisikese inimolevuse kasvamist päris pisikesest peale. Oli ju vennapoeg vaevalt 3 päeva vana, kui ta esimest korda oma kätele sain, nii pisike ja roosa. Nüüd on ta juba suur tegelane ja liigub juba iseseisvalt, mis siis, et esialgu kuluvad püksi põlved rohkem kui soki kannad. Ta on kohe selline sell, kelle läheduses ei saa muud teha, kui teda jälgida ja temaga koos mängida. Tema rõõm täitsa lihtsatest asjadest on nii siiras ja vahetu, samuti nagu nutt, kui midagi ei meeldi. Eile mängisime näiteks koos peitust. Mina peitsin ja tema otsis ning usute või mitte, ta leidis mu alati üles. Tuli järgi, mind nähes naeratas imearmsalt ja istus maha nagu kinnitades, et näe, leidsingi üles, mis edasi. Ootan juba põnevusega neid uusi mänge ja seiklusi, mis tulevad siis, kui ta juba natuke suurem. Üldse on lapsed mulle kuidagi väga südamelähedased (ega ma muidu teeks seda tööd, mida teen). Igatahes on sageli nii, et kui olen kuskil seltskonnas, kus on lapsed, on nad sageli varsti minu ümber ja mulle see meeldib Paraku on ka teisi inimesi. Olin täna autoga parklas ja ootasin poeskäijaid tagasi, kui äkki kuulsin kõrval olevast autost karjumist. Lähemalt asja uurides selgus, et üks mees (isa?) karjus ja võiks öelda, et sõimas pisikest eelkooliealist poissi, kes nuttis südantlõhestavalt. Nii ei saa ju!!! Igatahes jätsin autonumbri meelde (505). Hoidke ja armastage oma pisikesi tingimusteta, nad on seda väärt igal hetkel.

Broadway

On unistusi, mida võid täita ja on unistusi, mille täitmine pole sulle jõukohane. Vaadates eilset Broadway galat Tartu lauluväljakul purunes lõplikult üks minu salasoove. Ma lihtsalt pole võimeline laulma sellise häälega, sellise publiku ees. Paraku tähendab see ka seda, et saamata jäävad need emotsioonid, mida saadakse lavalt. Aga las ta olla! Nagu lootsin ja ootasin, rõkkas minu hing ja süda kuulates imeilusaid laule laitmatus esituses. Ei tea, kas on asi minu liigses patriootlikuses, aga Eesti lauljad jätsid isegi sügavama mulje kui välismaa staarid. No kes suudab jääda tõsiseks, kui Kaljujärv palja rinnaga laulab, kui libedalt kõik läheb Ainuke asi, mis võibolla häirida võis, oli see, et galale tuldi erinevate eesmärkidega. Oli neid, kes tulid pereüritusele koos väikeste lastega ja oli neid, kes ootasid perfektset muusikaelamust ja vaatasid krõbistavaid ja nihelevaid väikseid etteheitvate pilkudega. Lapsed on lapsed ja mida lapse hing ihkab, peaksime küll kõik omast kogemusest teadma. Kokkuvõttes oli gala väga võimas ja väega üritus, mis täitis ka aku ehk energialaadija ülesannet. Mitu kilomeetrit koduteed läks peale etendust lennates, nii et suurimad tänud sõbrannale, kes mulle pileti kinkis ja ise samal ajal poognat hoidis. Rääkides headest sõpradest, siis üks näide siit. Helistas minu armas ekskolleeg laupäeva õhtul ja küsis, kas tohib külla tulla. Või veel, muidugi tohtis. Nii pakkis ta mehe autosse ja sõitis otse Rakverest Võrru jõudes minu juurde õhtuks. Lobisesime tunde ja hommikul võeti siis sama tee uuesti jalge alla. Kas keegi teab, kui mitu km on Rakverest Võrru? Head sõbrad teavad ja ei pea seda maad üldse pikaks Küll oli aga pikk minu suvepuhkus, mis tänasega lõppeb. Homme tuleb silma vaadata reaalsusele ja leppida sellega, et argipäev haarab sind enda rüppe. Las ta siis haarab, sest eks tule järgmisel aastal ka uus suvi ja uus puhkus. Selle teadmisega veel viimased puhkuse ja vaheajasoovid kõigile, kellel varsti koolitee jalge alla võtta tuleb.
P.S: Loomulikult on täna ka tähtis päev. Mäletan ise, kui 16 aastat tagasi väikese plikana kuulasin raadiost ülemnõukogu ülekannet ja kui iseseisvus oli taastatud oli selline tunne, et midagi väga erilist oli toimunud. Olen õnnelik olles eestlane ja elades praeguses iseseiseisvas ja edukas Eestis!

Särav puhkusepäike

Kui eelmises, tõsi juba tükk aega tagasi kirjutatud blogisissekandes, kirjutasin veest, siis nüüd saab lõpuks ometi kirjutada ka päikesest. On olnud imekena augustikuu ja häbenemata saan öelda, et minu jaoks on olnud see tõeline puhkusekuu. Olen saanud vedeleda mõnusas rahus päikese käes ja lihtsalt lugeda (Paleepäevik ja Mobby Dick). Ei ole mingit kohustust püsti tõusta ja midagi teha, kuigi jah - hea enesetunde nimel siiski midagi tegin. Käisin hommikuti jooksmas või rattaga sõitmas, lõikasin õunu, et talvel oleks hea kuivatatud õunu süüa jne. Sai käidud Hauka laadalt (tagasi tulin muidugi kuhja taimedega) ja Urvaste kirikus ristimist vaatamas. Praegu on selline tunne, et olen valmis ükskõik milliseks lahinguks ja vaadates kalendrit, tulebki varsti taas tööd tegema hakata. Päris ausalt, tahakski juba natuke asjalikumaks muutuda. Enne on aga veel nii mõndagi plaanis. Eile sain näiteks ühe ootamatu sõnumi, mis teatas, et üks minu ammustest ühikakaaslastest Viini päevilt on täna Tartus ja otse loomulikult saame me nüüd ka kokku. Pühapäeval lähen Tartu laululavale kuulama muusikalistaare, olen kindel, et tulemas on järjekordne suur elamus. Aitab, suvi on liiga väärtuslik, et seda raisata arvuti taga. Seega arvuti kinni ja välja!