Hurraa!!! Eesti on saanud juurde väga väärika ja jõulise maailmameistri. Mäletan, kui Värnik pärast oma tiitlit uhkustas, et mis see Kanter hüppab, söögu võileiba ja hoidku tagasi, ta pole maailmameister ja hõbe ei tähenda midagi. Kulla Värnik, ühepäevaliblikatest ei räägita palju. Vaja on mehetegusid teha ja seda ainult mitte autoroolis ja naisi jahtides. Igatahes on Kanter minu jaoks kindlasti üks sümpaatsemaid sportlasi Andrus Veerpalu kõrval. Ma arvan, et see tiitel oli Kanterile alles algus ja temast on tulemas üks Eesti suurimaid kergejõustiklasi Erki Noole järel. Minu süda hüppab rõõmust ja hing juubeldab. Elagu Gerd Kanter - maailmameister! Ühtlasi näitab see blogi sissekanne ära ühe minu suure nõrkuse. Olen spordifriik juba päris pisikesest peale. Olen võimeline öid läbi üleval istuma, et vaadata kas kergejõustikku, suusatamist, jalgpalli või muud spordiala. Mäletan eredalt Erki Noole võistlemist Sidney olümpiamängudel. Olin Viinis õppimas ja valmis kaks päeva võistlusi vaatama, kui tuli see õnnetu kettaheide. See oli öösel või varahommikul, kui Nool astus kolmanda katse üle. Olin nii nördinud, et panin teleka kinni ja olin terve päeva tujust ära, ei vaadanud isegi teleka poole. Mingil hetkel aga ei suutnud vastu pidada ja tahtsin vähemalt teisi tulemusi teada. Võite ise arvata, mis tunded mis valdasid, kui avastasin, et Erki oli tulnud olümpiavõitjaks. Olin loomulikult väga õnnelik, kuid samas ka ülipahane enda peale, et tema võidule kaasa elamata jäi. Katsun ka ise vaikselt sporti teha. Liikumine on edu pant ja sport on ülivahva!!!
No comments:
Post a Comment