Vaimustav male!

Kahtled? Tõestan vastupidist. Tegelikult ei mäletagi ma täpselt, millal ise malenupud ja malekäigud selgeks õppisin. Neid olen kogu oma teadliku elu teadnud. Mängimisega on muidugi teine asi. Terve kooliaja sai malet mängitud, põhjuseks see, et poistel oli võistkonda vaja ühte tüdrukut ja kuna mul vennaraas oli ise aktiivne mängur, oli tal kerge lähedusest mind kaasa haarata. Pean tunnistama, et ega mul seal poiste seltskonnas nii väga ebameeldiv olnud ka Kui nüüd tulemustest rääkida, kuhu jõudsin, siis õnnestus ikka paar korda praegusele Eesti malemeistrile pähe teha (mis siis, et ta oli siis veel pisike poisike ja alles tuli trenni). On ju meeldiv mõelda, et tema karjääris olen ka pisikest osa mänginud. Jõudsin isegi korra või paar ka Eesti meistrivõistluste finaalturniirile, aga millegi erilisega seal ei hiilanud. Parimad tulemused saime oma kooli võistkonnaga, kellega tulime lausa kaks korda Eesti koolide meistriks. Pärast kooli lõppu jäi malemäng soiku (kui välja arvata paar üksikut partiid vennaga), aga õpetajana töötades on kuidagi juhtunud nii, et olen hakanud pisikestele malet õpetama ehk tegema maleringi. Eelmisel aastal mõtlesin pakkuda seda ringi oma esimesele klassile ja mainisin seda ka paralleelidele. Olin valmis, et tuleb ehk mõni üksik ja minu üllatus oli väga suur, kui esimesse maleringi tundi tuli ligi 25 last. Minul vaesekesel oli laenatud vaid 7 malelauda, aga hakkama me saime. Kuigi seltskond vähenes, jäi kevadeni käima selline mõnus 15-liikmeline grupp. Sel aastal plaanisin nendega jätkata ega teinud reklaami, aga kus sa sellega. Vanemad olid ringi ise üles leidnud ja nüüd istuvad mul tunnis mõnusalt jälle koos teise klassiga uued esimese klassi malesõbrad. Minu üllatuseks ei tulnudki alustada päris nullist, sest usute või mitte, on vanemaid, kes õpetavad oma lastele malet ja on arvutimängud, mis lapsi köidavad. Veel hämmastavam oli see, et enamus uutest tulijatest olid tüdrukud, kes järgmisel päeval olid oma teised õpetajad malejutuga ära tüüdanud ja küsisid, et millal jälle saab mängida. Nii et armsad vanemad, kes te natukenegi malet mängite, õpetage seda oma lastele ka! Võin omast kogemusest väita, et kuigi olen vist rohkem humanitaarinimene, ei ole mul matemaatikaga kunagi suuri probleeme olnud. Male õpetab mõtlema, loogiliselt mõtlema!

Värviline!

Kas sa oled hiljuti käinud looduses? Mõtlen päris suurt ja põlist metsa? Meie lastega käisime täna Soomaal. Tee sinna oli kohati küll konarlik, aga see, mida kohale jõudes nägime, oli paari tundi sõitu väärt. Suured võimsad puud sügisehtes, erkkollane, erkpunane, päikesekiired paistmas läbi puude latvade, soojus, lisaks veel ürgsus ja puutumatus. Ei uskunud ausalt öeldes, et sügis mulle niisugust mõju võib avaldada. Tundus, et isegi lapsed suutsid seda ilu nautida, kuigi jah, ega me giidiga muidugi seda väga teha ei lasknud. Tuli ikka neile ka tarkust sisse sööta. Näiteks: Kus pool puud kasvab sammal ja miks? Miks on puude sees augud? Miks osadel puudel on koor lahti tulnud (või puudub hoopiski)? Millised linnud otsivad puu seest putukaid? (Vihjeks niipalju, et vares, toonekurg ja tuvi need polnud). Kas sina oskad neile küsimustele vastata? Ja veel, kas teadsid, et Soomaal on 5 aastaaega? Lisaks üldteada neljale on kevadel suurvee aeg, mis kestab umbes neli nädalat. Sel ajal sulab lumi ja ujutab enamuse soomaa aladest üle. Sel juhul tuleb appi võtta ühepuulootsik, mis tehakse muide haavast. Nägime filmis isegi seda, kuidas lootsikuga heina veeti, päris kentsakas Loomi me kahjuks ei näinud, sest kui oled metsas liikvel suure kambaga, kaovad kõik loomad mitme miili raadiusest. Tahtsime nii väga näha vähemalt rästikut ja kahte karupoega, aga no ei õnnestunud. Loodan, et see matk tõi lapsi jälle loodusele pisut lähemale. Vähemalt võin peaaegu kindla südamega väita, et minu klassi lapsed ei murra enam nii kergemeelselt puude oksi ja teavad, mis vahe on lehtpuul ja okaspuul. Nii et siit loo moraal - kui vähegi võimalik, mine naudi just praegu sügist ja võta sõbrad ka kaasa!

P.S: Kui juba küsimiseks läks, siis kas sa tead, mis on roheline ja hüppab?.... Eks ikka väga närviline hernes...

Pulm Võru moodi

Kui vaadata paar postitust tagasi, siis oli juttu tüdrukuteõhtust ja otse loomulikult - kui on tüdrukuteõhtu, siis sellele järgneb enamasti ka pulm. Pulmakroonikuna pidin hoolt kandma, et kogu sündmus saaks korralikult jäädvustatud. Ei hakka siinkohal uuesti kirjutama detailides ja üksikasjalikult, mis pulmas toimus (jäägu see noorpaari ja külaliste teada), kuid vahva ja meeleolukas pulm oli see kohe kindlasti. Niisama istuda ja süüa ei lastud ning trall käis varaste hommikutundeni. Oli pisarateni liigutavaid hetki (laulatus kirikus, pruutpaari kingituste üleandmine vanematele) ja oli pisarateni naljakaid hetki (lipuvalvur ei täitnud oma kohust korralikult ja pidi loobuma oma pükstest). Kui nüüd küsida, mille poolest erineb pulm Võru moodi teistest pulmadest, siis

1. Võrus õeldakse enne kolm toosti ja alles siis muutub viin kibedaks.

2. Võrus ei varastata lippu ega ka pruuti enne ühtteist (ja pruudivargust ei peeta üldse kenaks tavaks)

3. Võrus ei mängita pruudipärga maha täpselt kell 24.00, vaid siis, kui aeg sobiv.

4. Sellist maastikku (imelised värvilised puud, päikese käes sillerdav järv, künkad, orud) leiab ainult Võrumaalt

Mis puutub abiellumisse üldse, siis pean jälle kirjutama, et minu meelest on see üks õige asi. Kui ikka tunne on, et peaks, siis tuleb ka riskida. Vaadates muidugi uut abieluseadust, mis tahetakse vastu võtta, tuleb öelda, et romantika ja usaldus hakkavad hääbuma. Näis, mis sellest seadusest saama hakkab. Tõelises abielus pole ju oluline see, kui palju on kellegil enne vara ja kui palju pärast, vaid see, kui palju on armastust. Seda armastust kogesin laupäeval väga palju. Vaadates kahte õnnelikku inimest, sai nende üle ainult rõõmu tunda ja mis seal salata, eks pisike kadeduseuss ka ikka kuskil südamesopis näris ja küsis - millal sina abielluma hakkad? Ohh... ütleks ainult selle peale.

Hüvasti Suur Mees!

"Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel - parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et: "Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas." , kuid Sinu teod (filmid, rollid) jäävad... Aitäh nende eest!

Nibud kikki!

Ja, ja, kui sa loodad nüüd siin mõnda riivatut blogi sissekannet lugeda, siis pean valmistama sulle pettumuse. Ei mingeid riivatusi, kikkis hoidsime hoopis barettidel olevat tutti (nibu). Et asi selgem, alustan algusest. Nimelt otsustas üks minu armsatest sõbrannadest igavesti jätta hüvasti vallalise ja vaba naise eluga ning tüürida abieluranda. Loomulikult ei saanud me seda asja jätta karistamata ja talle tuli korraldada üks meeldejääv viimane laupäev vallalisena. Õnneks olid teised sõbrannad suure osa ettevalmistusest enda kanda võtnud ja mul tuli õigel ajal ilmuda juuksurisse, see tähendab ühe sõbranna juurde. Saime kõik pähe uhked krepplokid, riietusime musta ja tõmbasime pähe mustad baretid. Kummide vilinal ja signaalitades ilmusime siis mittemidagiaimava ja kurva tulevase pruudi juurde. Kurva sellepärast, et tema tulevane abikaasa oli just poiste poolt ärandatud ja tema teada olid tal kõik sõbrannad kusagil eemal ning ees terendas laupäevaõhtu ämmaga. Tulevane pruut sai selga imearmsa punase kleidi koos valge põllega, pähe suured uhked lokid ja punase bareti ning kätte korvi õunamahlaga (või oli see midagi muud Igatahes selle joogiga pidi meie punamütsike ära moosima ämma, sest vahepeal oli ämm end üles löönud ja tahtmist täis meiega kaasa tulla (kes seda enne kuulnud, et ämm minia viimaste vallatuste tunnistajaks on?). Vaene punamütsike, kuigi talle oli pandud põskedele rohkesti puna, poleks seda üldse vaja olnud, aga hakkama ta selle ülesandega sai ja ämm jäi meist maha. Meie aga läksime linna peale, punamütsike ja tema 7 musta hunti. Mis seal linnas täpselt toimus, las jääb asjaosaliste endi teada, aga punamütsike lahendas meie ülesandeid tõelise bravuuriga (sellisele kaunitarile annab ju igaüks musi ja igaüks on valmis ta naiseks võtma, juhul muidugi, kui tulevane abikaasa araks peaks lööma). Olgu kuidas selle tüdrukteõhtuga on, aga tähtsaim sündmus on veel ees. Ma ei tea, kas see on ainult minu mulje, kuid mulle tundub, et on hakatud järjest enam abielluma ja see on tore. Minu meelest on abielu nagu pitser, millega seotakse kaks inimest. See hoiab kinni armastust ja kinnitab, et see on ehtne. On loomulikult ka erandeid ja teistsuguseid näiteid, aga ärme täna neist räägi. Kui kaks inimest on otsustanud elud ühendada, siis jääb vaid soovida kogu südamest ja siiralt õnne ning armastust.

Käbid ja kännud

Räägitakse, et käbi ei kuku kännust kaugele ja tõsi see on - vanarahvas teadis, millest rääkis. Oli selle aasta esimene lastevanemate koosolek. Istusin klassis ja ootasin lapsevanemaid. Ükshaaval nad tulid. Nagu ikka, tublide ja vikside laste vanemad olid aegsasti kohal, neid, keda oleks tahtnud näha, neid millegipärast ei olnud. Koosolekule hilinesid ikka need lapsevanemad, kelle lapsedki väikesed hilnejad on ja uskumatu, aga koosolekul ajasid juttu ka need lapsevanemad, kelle lapsed muidu tunnis lobisema kipuvad. Kui lastele ikka midagi ütlen, siis kuidas sa ometigi lapsevanemale ütled, et kas te ikka mind selle suure lärmi sees kuulete. No hea küll, päris lärmi nüüd ei olnud ja tegelikult on mul klassis täitsa vahvad ja asjalikud lapsevanemad. Vähemalt on mul õnnestunud siiamaani vältida igasugust konflikti. Tuletades jälle varasemat meelde, siis on olnud aegu, kui üks lapsevanem (isa) minuga tõsiselt noomis sellepärast, et olin julgenud tema poja jätta peale tunde tegemata tööd tegema, sel ajal pidi poiss hoopis korvpallitrennis olema. Kuulsin ma sellelt isalt nii mõndagi ja tänan kõrgemaid jõudusid, et lisaks kõrvale, olen elevandilt ka suhteliselt paksu naha saanud. Rääkides veel lapsevanematest, siis on neid igasuguseid. On neid, kes oma lapse eest hoolitsevad ja ette taha kõik ära teevad (küsimus, kes saab kodutööde eest hinde?) ja on neid, kes ei viitsi oma lapsi kooligi saata (uskuge, neid polegi ainult üks või kaks). Väike nõuanne lapsevanematele - usalda, aga kontrolli (eriti pisikeste puhul, nad isegi tahavad seda)! Ja kui juba nõuandmiseks läks, siis mõeldes tänastele sündmustele koolis, tuleb kindlasti lastele kuidagimoodi süstida inimlikkust, empaatiat. Tänapäeva lapsed ei oska kaotada, nad ei märka seda, et kui üks ehk nii kiiresti ei jookse, siis on ta jälle tubli näiteks lugemises. Teisisõnu, kui üks ei suuda võibolla klassi au nii hästi kaitsta pendelteatejooksus, võib ta seda teha näiteks ettelugemisvõistlustel. Aga olgu, kui paljud teist täna mõtlesid tervisele? Täna oli nimelt tervisepäev ja meie kool tähistas seda täiel rinnal, nii et sul on veel mõni tund aega nimetatud päeva tähistada kändude vahel joostes ja käbisid korjates
P.S: Ja veel üks soe soovitus. Käisime klassiga kinos vaatamas multifilmi "Metsikud lained". Naljakamat ja toredamat filmi annab välja mõelda. Nii et kui sul on laps(ed), minge kindlasti vaatama ja kui sul veel lapsi ei ole, siis võta kasvõi võõras laps petteks kaasa (kui üksi ei julge) ja mine ikka. Usu, see film on vaatamist väärt!

Rutiinivaba töö

Üks, mis mulle oma töö juures meeldib on see, et kunagi ei sarnane üks päev teisega. Igas päevas võib leida hulganisti üllatusi. Täna näiteks märkasin taas, kui tublid on minu teise klassi omad matemaatikas. Lahendasid iseseisvalt vaikselt ülesandeid ja kui oli abi vaja, tõstsid ontlikult käe püsti. Ehk aitas neid rahustada pisut tahvlipalli mäng tunni alguses. Nimelt joonistasin tahvlile märklaua ja vaatasime, kes väikest palli kõige täpsemalt visata suudab. Viskeid oli kolm ja punktid tuli ise kokku liita (ikkagi matemaatika:) Kõige täpsem tüdruk sai 22 punkti 30st ja kuna lapsed nõudsid, et ka mina pean oma visketäpsust näitama, siis olgu siinkohal ära märgitud ka minu 21 punkti Loodusõpetuses lasin klassi tassida suure oksa ja hakkasime seda siis uurima, kas koor tuleb lahti või mitte, missuguse häälega murdub oks pooleks (variandid, prääksudes, vihisedes või praksudes). Peab tunnistama, et loodusõpetus pole minu laste lemmiktund (viga ehk minu õpetamismeetodites), aga annan edaspidi parima. Millegipärast on 5. klassi loodusõpetus palju huvitavam kui teise klassi oma. Rääkides 5. klassidest leidsin üles ühe lehe, kus on kirja pandud töödest väljavõetud killud nii ajaloost kui loodusõpetusest. Olgu siinkohal mõned näited:

Inimesed elasid pullides (mõeldud Pulli vanimat asulat)
Mehed püüdsid kaja
Külmkapp on suur auk, mis jääd täis (rääkisin, et liha külmas hoidmiseks kaevati see maa sisse)
Inimesed sõitsid kaamlite ja lohedega ringi (Eestis!!!)
Maju ehitati luudest.
Neil oli kuningas ja ainsaks koduloomaks mut
Nad tegid kividest tuld.
Seal elasid mingid inimese ja pärtigu segu olendid
Ma sattusin ühesse tarusse, millel oli hästi suur sugukond.
Kui sinna läksin, tuli mulle vastu koer, see oli vist ainuke inimeste juures olev koer.
Naised peavad lahkama looma, mille mehed koju toovad.
Mehed käisid karjaga küttimas.
Vees olevale kehale mõjuvad allalaskmisjõud, ülestõmbejõud, hapnikujõud, lükkejõud, jõejõud, õhujõud, veekeerised, ujumisjõud.
Laev püsib vee peal, sest tal on all õhuaugug, õhuavad, õhupadjad, laeva kõhus on õhk.
Inimene oskab õhuks valmistuda, tal on abivahendid, värskem kops, veel on kokkutõmbejõud.
Kala kasutab ujumiseks põieelundit, kalapõit.

Nuta või naera, aga ma tõesti püüan tunnis rääkida nii lihtsalt ja selgelt kui oskan. Kui poleks ka suurepäraseid töid, kus asi selge, siis kahtleksin endas kõvasti. Samas näitavad need killud inimese mõtlemise paindlikkust ja seda, et kui talletada midagi valesse sahtlisse, võib hiljem valitseda mälus soodoma ja komorra ehk täielik segadus. Midagi justkui teaks, aga mitte päriselt. Kõige toredam on muidugi see, et kui neid lauseid kontrolltöö analüüsis ette loen (ilma nimedeta muidugi), siis saadakse vigadest hästi aru ja naerdakse, kui aga tuleb järeltöö, on seal jälle sees allalaskmisjõud ja kalapõis. Ootan huviga seda aastat ja selle aastaseid kontrolltöid... :)

Tore nädal.

Esimene päris töönädal sel õppeaastal hakkab vaikselt lõppema ja minu üllatuseks on see läinud vägagi hästi. Üllatuseks sellepärast, et mäletan hästi oma esimest nädalat õpetaja ja klassijuhatajana kuus aastat tagasi. Juba esimesel nädalavahetusel sõitsin koju, silmad niisked, ja mõtlesin, millesse ma end ometigi mässinud olen. Nüüd suutsin isegi varateismelised panna end kuulama ja ma väga loodan, et ka kaasa mõtlema. Oma pisikeste kohta teisest klassist ei saa ma samuti ühtegi halba sõna öelda. Matemaatika ülesandeid lahendasid kui kulda, lugesid soravalt ja innukalt. Kui ehk üldse millegi kallal norida, siis selle kallal, et suve jooksul on jõutud mõned tähed ära unustada, aga pole hullu, küll me need tähed ka meelde tuletame. Olen avastanud kindla seaduspärasuse, et mida rohkem näen mina vaeva tunni ettevalmistamisega, seda vaiksem ja distsiplineeritum on klass. Tänagi olen nuputanud juba terve õhtu, kuidas oma klassile homme lehtpuudest rääkida nii, et see ei tunduks tüütu ja igav. Mulle meeldib, kui saan kasutada klassi, kus on olemas arvuti internetiühendusega ja projektor. Olen siis tavaliselt ette valmistanud powerpoint esitluse ja tunni andmine läheb sellega imelihtsalt. Täna oli meil näiteks teemaks vesi ja miks selleta elada ei saa. Muuhulgas näitasin taifuuniga võidu surfavat meest ja imekauneid vaateid Sahara kõrbest. Vaata ise, kui ei usu

http://www.youtube.com/watch?v=_ZeXQnYDWgA

Homme on küll õnnetuseks selle nädala kõige raskem päev seitsme tunniga, aga usun, et heade emotsioonide pealt saan sellegi päeva õnnelikult õhtusse. Igatahes tunnen praegu, et õpetamise amet polegi mulle nii väga vastunäidustatud...

Head uut aastat!

Nii soovitakse küll tavaliselt 1. jaanuaril, kuid päris paljudel on põhjust soovida head uut aastat ka septembri alguses. On täitsa huvitav näha õpetajaid, kes on enamasti puhanud, elevil ja valmis tegudeks. Endalgi käivad peast läbi igasugused põnevad mõtted ja ettevõtmised, mis realiseerimist ootavad. Minu hoole all on siis sel aastal 2. klass. See tähendab, et tegemist on juba vanade kaladega, kes teavad, et parim tund on vahetund ja et kui pahanduse korral manada näole armas süütu naeratus vabandusega, on kõik jälle korras. Räägitakse, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Millised olid siis minu 1. klassi mured eelmisel aastal?
Miks peab tunni ajal istuma pingis ega või klassis ringi käia?
Kus on minu vihik, õpik, kustutuskumm?
Miks see täht mul nii ilusti välja ei tule?
Miks ei või välja mängima minna, mis siis, et vihma sajab?
Miks pani emme mulle teise vihiku kotti?
Kus klassis on meie järgmine tund? jne.
Tunduvad ju õige tühised mured, aga oi kui suured on need väikesele lapsele. Ootan põnevusega, millega üllatavad minu lapsed mind teisel aastal. Olen päris kindel, et igavust tunda nad mul ei lase ja see on väga tore. Nad hoiavad mind tegutsemas, energilisena ja noorena, loodan, et suudan neile vastutasuks anda pisut tarkust, hoolivust ja mõistmist. Nii et olgu tervitatud uus kooliaasta :)