Pulm Võru moodi

Kui vaadata paar postitust tagasi, siis oli juttu tüdrukuteõhtust ja otse loomulikult - kui on tüdrukuteõhtu, siis sellele järgneb enamasti ka pulm. Pulmakroonikuna pidin hoolt kandma, et kogu sündmus saaks korralikult jäädvustatud. Ei hakka siinkohal uuesti kirjutama detailides ja üksikasjalikult, mis pulmas toimus (jäägu see noorpaari ja külaliste teada), kuid vahva ja meeleolukas pulm oli see kohe kindlasti. Niisama istuda ja süüa ei lastud ning trall käis varaste hommikutundeni. Oli pisarateni liigutavaid hetki (laulatus kirikus, pruutpaari kingituste üleandmine vanematele) ja oli pisarateni naljakaid hetki (lipuvalvur ei täitnud oma kohust korralikult ja pidi loobuma oma pükstest). Kui nüüd küsida, mille poolest erineb pulm Võru moodi teistest pulmadest, siis

1. Võrus õeldakse enne kolm toosti ja alles siis muutub viin kibedaks.

2. Võrus ei varastata lippu ega ka pruuti enne ühtteist (ja pruudivargust ei peeta üldse kenaks tavaks)

3. Võrus ei mängita pruudipärga maha täpselt kell 24.00, vaid siis, kui aeg sobiv.

4. Sellist maastikku (imelised värvilised puud, päikese käes sillerdav järv, künkad, orud) leiab ainult Võrumaalt

Mis puutub abiellumisse üldse, siis pean jälle kirjutama, et minu meelest on see üks õige asi. Kui ikka tunne on, et peaks, siis tuleb ka riskida. Vaadates muidugi uut abieluseadust, mis tahetakse vastu võtta, tuleb öelda, et romantika ja usaldus hakkavad hääbuma. Näis, mis sellest seadusest saama hakkab. Tõelises abielus pole ju oluline see, kui palju on kellegil enne vara ja kui palju pärast, vaid see, kui palju on armastust. Seda armastust kogesin laupäeval väga palju. Vaadates kahte õnnelikku inimest, sai nende üle ainult rõõmu tunda ja mis seal salata, eks pisike kadeduseuss ka ikka kuskil südamesopis näris ja küsis - millal sina abielluma hakkad? Ohh... ütleks ainult selle peale.