Esimene päris töönädal sel õppeaastal hakkab vaikselt lõppema ja minu üllatuseks on see läinud vägagi hästi. Üllatuseks sellepärast, et mäletan hästi oma esimest nädalat õpetaja ja klassijuhatajana kuus aastat tagasi. Juba esimesel nädalavahetusel sõitsin koju, silmad niisked, ja mõtlesin, millesse ma end ometigi mässinud olen. Nüüd suutsin isegi varateismelised panna end kuulama ja ma väga loodan, et ka kaasa mõtlema. Oma pisikeste kohta teisest klassist ei saa ma samuti ühtegi halba sõna öelda. Matemaatika ülesandeid lahendasid kui kulda, lugesid soravalt ja innukalt. Kui ehk üldse millegi kallal norida, siis selle kallal, et suve jooksul on jõutud mõned tähed ära unustada, aga pole hullu, küll me need tähed ka meelde tuletame. Olen avastanud kindla seaduspärasuse, et mida rohkem näen mina vaeva tunni ettevalmistamisega, seda vaiksem ja distsiplineeritum on klass. Tänagi olen nuputanud juba terve õhtu, kuidas oma klassile homme lehtpuudest rääkida nii, et see ei tunduks tüütu ja igav. Mulle meeldib, kui saan kasutada klassi, kus on olemas arvuti internetiühendusega ja projektor. Olen siis tavaliselt ette valmistanud powerpoint esitluse ja tunni andmine läheb sellega imelihtsalt. Täna oli meil näiteks teemaks vesi ja miks selleta elada ei saa. Muuhulgas näitasin taifuuniga võidu surfavat meest ja imekauneid vaateid Sahara kõrbest. Vaata ise, kui ei usu 
http://www.youtube.com/watch?v=_ZeXQnYDWgA
Homme on küll õnnetuseks selle nädala kõige raskem päev seitsme tunniga, aga usun, et heade emotsioonide pealt saan sellegi päeva õnnelikult õhtusse. Igatahes tunnen praegu, et õpetamise amet polegi mulle nii väga vastunäidustatud...
No comments:
Post a Comment