Võimas!!!

Mis muu täna ikka võimsaid emotsioone tekitada saaks kui eilne laulupidu. Tahtsin juba ammu laulupeost pealtvaatajana osa saada, kuid ei julgenud mõeldagi sellest, et ka ise laulukaare alla saan. Aga kõigest järjekorras. Pärast kahte tundi magamist alustasime koos mudilastega laupäeva varahommikul juba kell 6 sõitu Tallinna poole. Laupäev oli proovide päev ja seetõttu sai pikemalt laululava ja selle ümbrusega tutvutud. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust juhtida mudilased ise laulukaare alla ja vaadata esialgu küll hõredat laulava esist, aga laulud kõlasid juba vägevalt. Nii palju kui julgesin, püüdsin ka kaasa laulda. Eriti vahva oli rongisõit, on meil ikka alles andekaid inimesi. Õhtul lõbustasin pisut lapsi erinevate tegevustega ja pühapäeval läks siis lahti. Rahvariided selga ja kõigepealt rongkäiku. Oli ikka üliuhke tunne küll marssida ja kuulata, kuidas sulle elagu karjutakse. Ega meie koorid ka papist olnud, lasime elada nii pealinnal, pealtvaatajatel, kuid kõige rohkem siiski Tartul ja laulupeol endal. Ei uskunud, et eestlaste rahvustunne veel nii sügav on, Pole kaua nii palju sini-must-valgeid lippe näinud. Neid lehvis kõikjal. Silme ees on üks noormees, kes kandis sini-must-valget lippu õlgadel nagu olümpiavõitja. Tundsin sel hetkel, et ei tahaks elada kuskil mujal. Ja siis ta algas. Usun, et ei suuda anda kogu seda atmosfääri edasi, mis laululaval oli ja arvestuste järgi ka 80 000 inimest seda teavad, aga üks pildike küll. Meie ees istus üks keskealine naine, välismaalane, kes suure tõenäosusega oli esimest korda peol. Esimeste helide ajal vajus ta suu lahti, silmad läksid suureks ja ma usun, et ei valeta, kui ütlen, et selliseks kivikujuks tardus ta laulupeo lõpuni. Ma käisin ise vahepeal ringi (jõudsin ka laululavale ja see oli hoopis erilisem tunne kui sulle kümned tuhanded inimesed vastu vaatavad ja plaksutavad), kuid see daam istus kogu aja st 6 tundi pingil ega lasknud ümbritsevast üldse end häirida, ta oli omas maailmas ja laulupeo lummuses. Mind haaras laulupidu lõplikult oma lummusesse viimase ühendkooride bloki ajal. Palve, Isamaa ilu hoieldes, Inimesed, Ta lendab mesipuu poole - need olid laulud, mis tekitasid kananaha ihule, oleksin sel hetkel tahtnud kõiki eestlasi korraga kallistada, et nad olemas on ja et mina olen üks nendest. Laul ühendab, ütlesid Mägi ja Ansip ning neil on vägagi õigus. Jään kannatamatult ootama juba üldlaulupidu, et näha ja kogeda uut imet. Olen ikka veel täielikult laulupeo lummuses ja kuulan aeg ajalt MP3ga lindistatud laule. Nendele aga, kes laulupeost lugu ei pea - nendele pipart keele peale ja sipelgad püksi!
P.S: Mudilased olid üllatavalt tublid! Keegi ära ei kadunud ja kõik jõudsid õnnelikult, kuigi kindlasti päris väsinult, koju tagasi.