Pilved!

Lõpuks ometi oli täna tore ärgata päiksekiirtega. Vahepeal tundus, et päike kavatsebki terve suve luuslanki lüüa. Loodevasti näitab päike nüüd järele jäänud suve jooksul end tihedamini, palju tihedamini. Mida aga teha, kui päike ei paista ja taevas nutab? Esimene asi on muidugi lugeda. Lugesin ühe hooga läbi raamatu Ita Everist (i-me-li-ne nai-ne!!!) ja ajalehti, nii palju kui jõudsin. Enesest mõistetavalt ei istunud ma terved päevad toas. Vähemalt neljal päeval vedasin kuursit välja jalgratta ja kolmel korral jäin suure vihma kätte. Päris omapärane ja vahva tunne on sõita paduvihmas. Pilviseid päevi aitas helgemaks muuta armas sõbranna, kes mul külas käis. Käisime mustikaid korjamas (need kes neid ostavad, 60 krooni kilo, teadku, et metsad on mustikaid täis ja maksma ei peagi, tuleb lihtsalt looduses pisut aega veeta). Lisaks mustikatele võis metsas kohata ka üksikuid seeni, eriti kukeseeni. Palju me neid ei saanud, aga kaste jaoks oli piisavalt. Eks tuleb sügise poole uuesti seenele minna ja siis juba suurema ämbriga. Ja veel, praegu on viimane aeg korjata pärnaõisi, meie naabritel oli pärn juba ära õitsenud, meie pärnalt veel saime õisi, aga neidki ei jätku enam kauaks. Pärnaõietee ehmatab igal juhul talvel pisikud eemale. Sama kehtib naistepuna kohta, nii et rautage rege juba suvel. Täna jõudsin Tatusse ja esimese asjana juhtusin shoppama, no ei ole ma varem nii palju asju korraga kokku ostnud, aga mis vaja, seda vaja. Nüüd jääb üle veel jahtida magamistoakappi, koroonalauda ja ergomeetrit (ma magaja ja sportlane:). Homme algab siis selle suve teine tipphetk (või juba kolmas?) - reis Norrasse. Olen juba päris põnevil ja ootan mägesid. Kohver on veel pakkimata, nii et tuleb hakata tööle, aga seda pärast Monki Päikesekiiri teie päevadesse!!!

P.S: Arutlesime just kursaõega täna selle üle, miks noored ei taha ülikoolis õppida. Õigemini seda tahetakse, aga kas keegi on jälginud, kui paljud alustajatest tegelikult lõpetavad, kui paljud jõuavad doktorantuuri? Noored pidavat olema tulevik ja pean tunnistama, et vaadates koolis õpilasi, on mul tuleviku pärast pisut hirm.