Astudes täna (tõsi, juba jälle eile) uksest välja oli tõesõna õhus kevadehõngu ja mis veel imelisem - oli kuulda linnalaulu. Kas tõesti on kevad jõudnud siia juba 4. veebruaril? Kevade vastu ei ole mul muidugi mitte kui midagi, aga suusad jäid alla panemata ning kui talv nüüd tõesti ära kaob, siis tuleb teadlastel hakata kliimasoojenemisega seonduvate probleemidega tõsiselt rinda pistma. Loodan, et tegu pole siiski kaelamurdva üritusega ja loodus, sealhulgas inimsugu, peab veel vastu.
Rääkides inimsoost ja selle eripärast, siis ei saa kuidagi mainimata jätta meest, kes teadis ussisõnu. Pole küll veel jõudnud raamatut päris läbi lugeda (lihtsalt jõuan õhtul liiga hilja, et mitte öelda väga vara, voodisse), aga muljet see raamat mulle avaldab. Pole siiani kunagi mõelnud, millest on inimsugu päriselt alguse saanud, kuidas nad elasid, olid. Õpetan küll ajalugu ja räägime muistsetest eestlastest, kuid need elasid juba püstkodades, need olid eestlased, kes olid juba metsast välja tulnud. Ma ei tea, kust ammutas Kivirähk oma ideid ja teadmisi, kuid fantaasiat paistab tal jätkuvat kuhjaga. Esimest korda oli kihk joonida raamatus alla mõned laused ja väljendid, mis väga omased inimsoole (paraku jäi tegemata ja praeguseks ununenud, vaatan järele). Kui vahetud võisid inimesed olla, kui omakasupüüdmatud, kui sõbralikud ja hoolivad. Ei väida, et need omadused päris kadunud on, kuid tunnistagem, inimesed on muutunud. Inimesed rabelevad. Nii suvel kui talvel, talvel rohkemgi, aga tead sa mida teeb üks loom talvel? Puhkab ja et mitte nälga surra, ärkab vahel üles, sööb suhkrukivi ja magab siis jälle, et ärgata kevadel värske ja õitsvana, täis tegutsemislusti. Nii et ärka armas sõber, kui sa juhuslikult magad talveund! Mis sellest, et täna on alles vastlapäev, kevad on juba tulnud, aga ettevaatust.... Ehala on kirjutanud imearmsa viisi sõnadele:
Leidsin hangelt surnukeha, tillukese lõõritaja
Narrikene, kas sul oli siis nii vara tulla vaja?
Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga
ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga...
Rumal olid, väike laulik
tark ju iialgi ei astu lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu
Mis on pakasel su laulust?
Tema laulab oma viisi,
kisendades kinni matab sinu salusid ja hiisi.
Aga nii nad on need linnud
armastatud metsatukka rutem näha igatsevad
ja neid hulgani saab hukka.
Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad, nad teavad
et ka kurjad talvekülmad ükskord taganema peavad.
Ja siis laule täis on laaned, kõik on haljas, rõõmus, hele.
Kade olen, surnud laulik, kade sinu vaprusele.
Rääkides inimsoost ja selle eripärast, siis ei saa kuidagi mainimata jätta meest, kes teadis ussisõnu. Pole küll veel jõudnud raamatut päris läbi lugeda (lihtsalt jõuan õhtul liiga hilja, et mitte öelda väga vara, voodisse), aga muljet see raamat mulle avaldab. Pole siiani kunagi mõelnud, millest on inimsugu päriselt alguse saanud, kuidas nad elasid, olid. Õpetan küll ajalugu ja räägime muistsetest eestlastest, kuid need elasid juba püstkodades, need olid eestlased, kes olid juba metsast välja tulnud. Ma ei tea, kust ammutas Kivirähk oma ideid ja teadmisi, kuid fantaasiat paistab tal jätkuvat kuhjaga. Esimest korda oli kihk joonida raamatus alla mõned laused ja väljendid, mis väga omased inimsoole (paraku jäi tegemata ja praeguseks ununenud, vaatan järele). Kui vahetud võisid inimesed olla, kui omakasupüüdmatud, kui sõbralikud ja hoolivad. Ei väida, et need omadused päris kadunud on, kuid tunnistagem, inimesed on muutunud. Inimesed rabelevad. Nii suvel kui talvel, talvel rohkemgi, aga tead sa mida teeb üks loom talvel? Puhkab ja et mitte nälga surra, ärkab vahel üles, sööb suhkrukivi ja magab siis jälle, et ärgata kevadel värske ja õitsvana, täis tegutsemislusti. Nii et ärka armas sõber, kui sa juhuslikult magad talveund! Mis sellest, et täna on alles vastlapäev, kevad on juba tulnud, aga ettevaatust.... Ehala on kirjutanud imearmsa viisi sõnadele:
Leidsin hangelt surnukeha, tillukese lõõritaja
Narrikene, kas sul oli siis nii vara tulla vaja?
Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga
ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga...
Rumal olid, väike laulik
tark ju iialgi ei astu lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu
Mis on pakasel su laulust?
Tema laulab oma viisi,
kisendades kinni matab sinu salusid ja hiisi.
Aga nii nad on need linnud
armastatud metsatukka rutem näha igatsevad
ja neid hulgani saab hukka.
Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad, nad teavad
et ka kurjad talvekülmad ükskord taganema peavad.
Ja siis laule täis on laaned, kõik on haljas, rõõmus, hele.
Kade olen, surnud laulik, kade sinu vaprusele.
No comments:
Post a Comment