Läbi pisarate naerdes.

Kui keegi arvab, et koolielu, seda enam õpetaja elu, on ikka üsna üksluine, igav ja närvesööv, siis ta küll eksib. Üksluisusest ei saa juttugi olla, selleks on lapsed lihtsalt liialt erinevad, igavusest ei saa ka rääkida, sest iial ei tea, mis nurga tagant sind uus üllatus ootab ja närvesööv ... no kas oskad nimetada mõnda elukutset, mis oleks täiesti pingevaba? Kui teed tööd hingega, siis ei saagi asja võtta niisama.

Püüdsin minagi sel nädalal hingega tööd teha ja välja tuli nii, nagu ikka. Oli taas ajaloo kontrolltöö. Teemaks 19. sajand ja talupoegade ning mõisnike elu ja kombed. Töö kirjutas kaks klassitäit õpilasi, üks paremini kui teine, aga muuhulgas lugesin töödest järgmist:

• vikatiga künti heina, peksti heina, sõtkuti heina ja lõiguti vilja
• rehaga riisuti vilja
• Kreutzwald õpetas Kalevipoega, Kreutzwald aitas Kalevipoega
• mõisnikud ostsid kunstmetsi (tegelikult tegid kunstjärvi)
• talupojad sõid leibade pealt
• talupojad tegid vilja ja hoolitsesid vilja eest.

Nuta või naera, aga ma ju rääkisin ja nad ise lugesid õpikust, mismoodi talupoeg elas! Kas tänapäeva noortel puudub igasugune loogika või oleme me jõudnud tõesti juba sellisesse aega, kus vikatid on maakodudest kadunud ja rehaga ei osata enam midagi teha? Meil on maal igatahes mõlemad tööriistad olemas ja isegi üks väike ader, mille ees ma hobust mänginud ja taga kündnud. Räägime just teises klassis vana aja asjadest ja andsin neile ülesande valmistada ette küsimused oma vanaemale või vanaisale, näis, mis põnevat seal tuleb.

Minu sõbrakesed oskavad aga jätkuvalt mind üllatada. Kõigepealt on matemaatika läinud viimasel ajal nii raskeks, et mõnigi peab tööd tegema mitu korda. Õnneks kehtib see tõesti vaid üksikute puhul, enamus ikka tublid viielised. Täna tegelesin aga tõelise kasvatustööga. Nimelt jõudsid minu kõrvu kuuldused, et minu lapsed olid tüdrukute tualeti juures millegagi hakkama saanud. Millegi sellisega, et isegi turvamees otsis neid taga. Selgitasin siis asja mis välja tuli. Poisid olid ajaviiteks tüdrukuid kiusanud ja neid tüdrukute tualetti lükanud. Tüdrukutel, nutikad nagu nad mul on, tuli geniaalne plaan poistele tagasi teha ja nad koos endaga tüdrukute tualetti kaasa tõmmata. Sellest see segadus siis tekkiski. Üks asjaosalistest väitis, et ega ta tõuganudki, kui tõukas siis ainult natuke (kui natuke?) noo veerand (kui palju on veerand?) nooo üks jalg oli sees... Tõsist head meelt tegi mulle see, et poiss oskas arvutada (üks jalg inimesest on ju veerand) ja üks tüdruk rääkis keerutamata ja ausalt asja ära. Vestlesime pikalt ja põhjalikult ning loodan, et edaspidi vähemalt selliseid tõukamisi ja lükkamisi minu klassis ei esine.



Täna olin taas pikalt oma kõige pisema parima sõbra juures. On ikka vahva sell küll teine. Endal huul kukkumisest lõhki, aga muudkui asjatab ja asjatab. Ei ole tema eest kindel ükski vatitokk ega mandariin. Lemmikkohaks on vannituba, kus ta võiks vist kogu oma vaba aja veeta, kui ta just ei peaks välja minema või näiteks sööma. Magamises on täitsa minu moodi - hilja voodi, vara üles. Ei tea, kas nõnda rikkust majja tuuakse, aga voodi lähen ma nüüd küll. Kell näitab juba teist öötundi. Ees ootab pikk tööpäev ja siis..... elagu nädalavahetus :)!