Öe(O)lge head!

Kuidas ma armastan neid päevi, mil võib õhtul lihtsalt niisama istuda, vaadata telekat, lugeda, lobiseda ... Paraku lähevad laupäev ja pühapäev alati nii kiiresti mööda, et pühapäeva õhtul jõuad enne magamaminekut vaid mõelda - oi, homme jälle tööle (mitte, et ma sinna nii vastumeeselt läheks). Aga puhkust ja rohkem und kuluks marjaks kindlasti ära.

Niisiis, millega hakkama olen saanud. Üle hulga aja sai käidud kinos. Vaatasime koos kolleegidega kuidas rahvuslikku aaret leida püüti. Leiti üles küll ja film oli täitsa vaatamisväärt. Koos poistega kihutasime kooli võimlas autodega ringi. Oli päris äge ja dramaatiline võistlus, kuid kõik läks hästi ja tšempionid said välja selgitatud.

Kõige rohkem emotsioone pakkus aga kahepäevane meediakoolitus. Meid on päris vähe, vaid kuus, kes tahavad meediaõpetusest koolis midagi teada saada. Esimese asjana pidin aga peaaegu maa alla vajuma - mu kodutöö oli jäänud tegemata. Ei olnud koera, kes mu kodutöö ära oleks söönud ega muud segavat faktorit, ma lihtsalt unustasin. Oh ja, kui vaid minu õpilased seda ei kuuleks. Igatahes lubasin selle töö järgi teha ja tegin ka. Teiseks päevaks valmistusin juba ülipüüdlikult ning natuke suutsin oma mainet taastada. Oli tõeliselt huvitav vestelda ja arutleda igasuguste teemade üle. Näiteks mõtlesime ja arutasime pikalt ühe artikli põhjal, mida saaksime meie teha, et maailmas oleks rohkem headust. Leidsime, et eelkõige peame ise olema eeskujudeks ja teenäitajaks, peame ise väärtustama seda, mis hea. Teiseks tuleks kaaslast rohkem kiita, teda innustada. Me ei räägi inimestest ju ainult halba, räägime head ikka ka, kuid sageli see hea inimene ei tea sellest. Tead, kuidas inimene rõõmustab, kui talle öelda, et keegi rääkis temast väga head. Nii et ära ole kade, kui kuuled head uudist, räägi see edasi :) Aga ega me ainult seal lobisenud, tööd tegime ikka ka. Näiteks andsime välja täiesti uue ajalehe SSSuminad esimese numbri, mille peauudiseks oli väikese punaste patsidega tüdruku kolimine tondilossi nimega Segasumma. Vahva koolitus vahva seltskonnaga. Kripeldama jäi ainult see, et minu pisikesed pidid asendusõpetajatega toime tulema, aga meie tublisid õpetajaid teades jäid nad kindlasti ka ellu, eks homme kuuleb.

Nüüd aga on plaanis midagi päris erakordselt. Kell on alles pool üksteist õhtul ja minu plaan on panna telekas kinni (kus äsja Saksamaa otsis superstaari) ja minna voodisse lugema. Ostsin nimelt kaks raamatut. Ühe suure piltidega vennapojale ja teise piltideta endale ehk teisisõnu sain aru, et ma pole veel Kivirähku tundma õppinud. Seega ootab mind voodis mees, kes teadis ussisõnu. Loodetavasti ei hakka temaga igav.


Sina aga ära unusta öelda head ja olla hea :) ma proovin ka.