Tundub nii, et minu koduotsingud on jõudnud lõpule. Olen leidnud endale kodu, mis võiks saada päris omaseks ja armsaks, aga et mitte ette ära sõnuda, siis enne lõplikku ostu-müügiakti hoian suu selle koha pealt veel kinni.
Täna on aga üks ütlemata mõnus päev. Eelkõige muidugi sellepärast, et homseks ei pea tunde ette valmistama. Meil peetakse suurte pidustustega vabariigi sünnipäeva ja see tähendab homme aktust ja kontserti. Pärast seda toimub presidendi (vabandust, direktori:) vastuvõtt õpetajatele, mis tundub tulema päris uhke. Olen igatahes üsna põnevil. Kuna õhtu oli vaba, käisime kolleegidega väljas söömas ja lobisemas. Sellised õhtud kuluvad alati marjaks ära.
Positiivseid emotsioone olen viimasel ajal saanud ka koolist. Minu lapsed kirjutasid emakeeles selliseid omatehtud jutte, et suutsid mind päris tõsiselt (ja meeldivalt) üllatada. Nimelt sai igaüks nendest ühe tüki rebitud paberit. Nad pidid seda paberit vaatama ja mõtlema, mida see kujutada võiks. Paberitükk kleebiti valgele paberile ja joonistati pilt juurde. Pildi järgi kirjutati omakorda jutt. Sellist fantaasiat ma oma laste puhul pole varem tähele pannudki. Juttu oli nii kolmest kollasest mäest, kes igavlesid, kuni leidsid sõnamängu, hiiglasest, kes kaotas oma saapa, kosest, kes juhatas kadunud koerale teed ja veel paljust muust. Kavatsen need tööd igatahes kokku köita ja klassi raamatuks teha. Ka tänane meediatund läks väga naeruselt. Alates sellest, et igaüks pidi tegema lühikese reportaaži, lõpetades Liivi Rändaja luuletusest uudislugu, intervjuud ja reportaaži tehes. Igasuguseid helisid kuulasime ka ja lindistasime koolis kostuvaid helisid. Päris lärmakas keskkond, see kool.
Kontrolltööde nädal oli mul muidugi ka. Loodusõpetuse tööd olen juba läbi vaadanud ja pärlid välja sõelunud, ajalootööd ootavad veel parandamist. Kas sina tead, mis on fotosüntees? Mõtle natuke ja loe siis edasi.
Fotosüntees on see, kui päike paistab taimedele peale ja süsihappegaasist tuleb õhk.
Fotosüntees on pilt, kus on joonistatud lill, millel on nooltega juurde kirjutatud näiteks, kust süüa saab, kust hapnikku.
Ei taha oma õpilasi kuidagi halvustada või osatada, ausõna - imestan lihtsalt nende fantaasia üle ja võime üle jätta midagi meelde ja segada see kompotiks siis millegi täiesti sobimatuga. Ei saa ju eitada, et mõlemal fotosünteesi definitsioonil on oma iva sees, kuigi jah, punkti kumbki vastus minusuguselt rangelt õpetajalt siiski ei saanud. On meeldiv aga tõdeda, et olen märganud minu tundideks õppimise tõusu. Kuna teen üsna ootamatuid tunnikontrolle, siis vist nii naljalt enam õppimata ei jäeta ja käsi südamel, tegelikult olid ka loodusõpetuse kontrolltööd päris hästi tehtud. Loodan, et trend jätkub ja et mul ei tule ka ajalootöödes pettuda, kuigi ma juba pisut kahtlen, et mõni pani ikkagi Jakobsoni vastutama laulupeo eest ja Jannseni välja andma Sakalat. Aga mis ma sellest. Täna on vaba õhtu ja aeg seda nautida, loodetavasti sinulgi hea sõber.
Täna on aga üks ütlemata mõnus päev. Eelkõige muidugi sellepärast, et homseks ei pea tunde ette valmistama. Meil peetakse suurte pidustustega vabariigi sünnipäeva ja see tähendab homme aktust ja kontserti. Pärast seda toimub presidendi (vabandust, direktori:) vastuvõtt õpetajatele, mis tundub tulema päris uhke. Olen igatahes üsna põnevil. Kuna õhtu oli vaba, käisime kolleegidega väljas söömas ja lobisemas. Sellised õhtud kuluvad alati marjaks ära.
Positiivseid emotsioone olen viimasel ajal saanud ka koolist. Minu lapsed kirjutasid emakeeles selliseid omatehtud jutte, et suutsid mind päris tõsiselt (ja meeldivalt) üllatada. Nimelt sai igaüks nendest ühe tüki rebitud paberit. Nad pidid seda paberit vaatama ja mõtlema, mida see kujutada võiks. Paberitükk kleebiti valgele paberile ja joonistati pilt juurde. Pildi järgi kirjutati omakorda jutt. Sellist fantaasiat ma oma laste puhul pole varem tähele pannudki. Juttu oli nii kolmest kollasest mäest, kes igavlesid, kuni leidsid sõnamängu, hiiglasest, kes kaotas oma saapa, kosest, kes juhatas kadunud koerale teed ja veel paljust muust. Kavatsen need tööd igatahes kokku köita ja klassi raamatuks teha. Ka tänane meediatund läks väga naeruselt. Alates sellest, et igaüks pidi tegema lühikese reportaaži, lõpetades Liivi Rändaja luuletusest uudislugu, intervjuud ja reportaaži tehes. Igasuguseid helisid kuulasime ka ja lindistasime koolis kostuvaid helisid. Päris lärmakas keskkond, see kool.
Kontrolltööde nädal oli mul muidugi ka. Loodusõpetuse tööd olen juba läbi vaadanud ja pärlid välja sõelunud, ajalootööd ootavad veel parandamist. Kas sina tead, mis on fotosüntees? Mõtle natuke ja loe siis edasi.
Fotosüntees on see, kui päike paistab taimedele peale ja süsihappegaasist tuleb õhk.
Fotosüntees on pilt, kus on joonistatud lill, millel on nooltega juurde kirjutatud näiteks, kust süüa saab, kust hapnikku.
Ei taha oma õpilasi kuidagi halvustada või osatada, ausõna - imestan lihtsalt nende fantaasia üle ja võime üle jätta midagi meelde ja segada see kompotiks siis millegi täiesti sobimatuga. Ei saa ju eitada, et mõlemal fotosünteesi definitsioonil on oma iva sees, kuigi jah, punkti kumbki vastus minusuguselt rangelt õpetajalt siiski ei saanud. On meeldiv aga tõdeda, et olen märganud minu tundideks õppimise tõusu. Kuna teen üsna ootamatuid tunnikontrolle, siis vist nii naljalt enam õppimata ei jäeta ja käsi südamel, tegelikult olid ka loodusõpetuse kontrolltööd päris hästi tehtud. Loodan, et trend jätkub ja et mul ei tule ka ajalootöödes pettuda, kuigi ma juba pisut kahtlen, et mõni pani ikkagi Jakobsoni vastutama laulupeo eest ja Jannseni välja andma Sakalat. Aga mis ma sellest. Täna on vaba õhtu ja aeg seda nautida, loodetavasti sinulgi hea sõber.
No comments:
Post a Comment