Minu Sillu

Olen juba jõudnud ennast siin päris palju avada, kuid oma suurest loomaarmastusest pole ma rääkida jõudnud. Olgu kassid või koerad, hobused või kitsed, olen alati nende juures neid silitamas. On loomulik, et sellisel loomaarmastajal on ka endal olemas loom. Mul oli ta, kuni tänase hommikuni. Asudes tööle linna, kus ma vaevalt kedagi tundisin, olin kindel, et üks armas seltsiline peab mul olema. Selleks sai tubli helesinine viirpapagoi, kes nimeks sai Sillu. Alguses oli ta kõva sädistaja ja lendaja. Mul oli toas lae all tema jaoks olemas isegi anteenist tehtud õrreke, kus tal meeldis istuda ja sädistada. Suvevaheajal viisin ta hoiule teise papagoipidaja poole, kes üritas teda isegi paaritada. Algus oli kena ja ehitati isegi pesa, kuid siis tekkisid tülid ja pesaehitus jäi katki. Sel aastal hakkasin märkama, kui kurvaks mu linnuke jäi, ei lennanud enam nii hästi ja ei sädistanud. Varem pidin teki puurile peale panema, kui tahtsin hommikuti magada, nüüd polnud seda ammu enam vaja teha. Ta lihtsalt ei laulnud. Olen päris kindel, et ta tundis üksindust, aga ei julgenud ka uut paarilist kõrvale võtta. Minu oma ju õige eakas. Püüdsin teda lohutada sellega, et riputasin talvel akna taha, kus tema puur oli, rasvapallikese. Nii sai ta loodetavasti vähemasti tihastega juttu ajada. Mitu korda olen nädalavahetusel tulles kartnud, kas ja kus ta on (paar korda on ta mind ka ehmatanud, olles pugenud avatud puurist laua alla). Täna hommikul, kui mul oli ebatavaliselt kiire, olin just välja minemas, kui mõtlesin korraks veel Sillut vaadata. Teda polnud, õigemini oli, aga puuri põrandal maas, surnud. Nii et mul oli sõber Sillu, isepäine, aga väga armas viirpapagoi... .