Pilt on, häält ei ole!

Tõele au andes tuleb tõdeda, et nüüd hakkab vaikselt ka hääl tagasi tulema. Põen siin nimelt juba mitmendat päeva õpetaja tüüpilist kutsehaigust ehk hääletust. No ei karjunud ma laste peale, joomisega ka liiale ei läinud (peaaegu karsklane nagu ma olen), aga hääl ära kadus. Tegelikult peaksin kodus istuma ja oma häält ravima, aga see hirmus kohusetunne, mis mind sikutab, ei lase. Nii käisingi koolis lastele sosistamas ja avastasin huvitava fenomeni. Kui õpetajal pole häält, siis pole seda ka lastel. Ehk teisisõnu hakkasin ma mõtlema, et ega see hääle kadumine nüüd nii väga halb ka ole. Lapsed püüavad pingsalt kuulata iga su sosinat ja seda saab muidugi teha ainult vaikuses. Eriti vahva oli muidugi see, et meil oli täna evakuatsiooni õppus, kus kogu koolipere evakueeriti koolimajast tulekahju tõttu. Kujuta ette hääletut õpetajat, kes peab andma selgeid ja kõlavaid korraldusi klassile, kuidas ja kuhu evakueerida. Õnneks sattus mulle selleks ajaks tubli klass ja vaatamata kolmandale korrusele, olime esimeste seas, kes välja jõudsid (ja täies koosseisus). Igatahes soojendasid mind nende päevade jooksul minu klassi tüdruku kallistus ja hoiatus, et ma mingil juhul haigeks ei jääks ning head paranemissoovid ka minu meediaõpilastelt 10. klassist. Tänase vägagi pika päeva (malering, arenguvestlus) lõpetasin hoopiski kinos. Käisin vaatamas filmi "Georg". Film oli huvitav ja vaadatav, Matvere oma osas väga hea, kuid kas olin liialt väsinud või oli häda milleski muus, väga suurt muljet film ei jätnud. Hea, aga mitte superhea (puhtalt ainult minu arvamus). Niisiis hea sõber, hoia oma häält, otsi kapist välja sall, müts ja kindad, pane tõmbama teevesi ja tee mesinikuga kaupa. Siis võib külm sügis edasi tegutseda Ole terve!