Õpetajate päevast

On ikka tõeliselt tore, et meil õpetajaid õpetajate päevaga meeles peetakse. Rääkisin just oma Norra sõbrannaga, kes ütles, et Norras õpetajate päeva ei teata ega peeta. Mina sain aga tänu sellele päevale täna rida positiivseid emotsioone.

Kõigepealt sai meelde tuletatud lapsepõlve. Julgesin täna koolis selga panna miniseeliku ja pähe kaks vallatut patsi. Pärast võimuvahetust koolis sai minust, nagu ka teistest õpetajatest, tavaline koolilaps. Meil tuli kuulata (soovitavalt vaikselt, mida me hästi muidugi ei suutnud) kontserti ja seejärel osaleda tundides. Kujuta ette, mina püüdsin kunstitunnis nii püüdlikult joonistada oma pinginaabrit, aga õpetaja pani mulle ikkagi 4. Säh siis tulevast kunstnikku, aga see-eest hiilgasin ma korvpallivisetel ja jooksmises. Ära jooksin ma turvamehe eest ja koos palliga muidugi (mis ta siis segab mul tunnis palli mängimast).

Pärast väsitavaid tunde ootas meid kohvilaud ja oli ütlemata mõnus seda nautida, kui teadsid, et sul peaks tegelikult olema ajalootund. Eks ma järgmisel nädalal kuulen, mis seal siis toimus ja kas minu vaesed asendusõpetajad ka terve nahaga sealt välja tulid. Oma klassis sain siiski ka ise tunde anda ja mis viga seda teha, kui klassi astudes vaatavad sulle vastu säravad silmad, sulle ulatatakse lilled ja kallistatakse hästi, hästi kõvasti... Selle nimel tasub õpetaja olla Eks ma siis katsusin täna väheke teistsugune olla ka. Kuigi miniseelik oli kadunud, siis kaks patsi jätsin laste rõõmuks siiski alles.

Pärastlõuna sai veedetud koos armsate kolleegidega väljaspool kooli kalu imetledes (mõnda siiski ka süües), mängides ja lauldes. Kes ei ole näinud õpetajaid vabamas seltskonnas, tundmas rõõmu lihtsalt toredast päevast, siis tasub kuhugi sellisesse seltskonda hiilida. Pedagoogilised tõed unustatakse, range näoilme kaob, närvilisus taandub, lapsed hetkeks unustatakse. Kuigi jah, lärmakamat seltskonda õpetajate seltskonnast vist on raske leida. No mis sa teed, kui päevad läbi oled harjunud kõlava ja selge häälega rääkima.

Lõpetuseks sobiks vist märkida, et parandasin hiljuti taas ajalookontrolltöid. Kas sa teadsid, et muistsete küttide naised tegelesid juba korjandusega, või et põldu on võimalik kasvatada ja harjata, lõigata ning maha panna. Ja veel - juba muistsed eestlased tegelesid endale pesade ehitamisega. Olgu, pole hullu, küll me koos ka ajaloost sotti saame. Sina aga ära lase vihmasel ilmal tuju rikkuda ja naudi heldet sügist (uus väljend meie õpikust:) Ja muidugi, pildi asemel soovin ma täna hoopis

PALJU, PALJU JÕUDU JA JAKSU KÕIKIDELE KOLLEEGIDELE!