Täna on kuidagi väga tähenduslik päev. Lõuna ajal peale tunde korraks internetti piiludes avastasin uudise Hiiumaa algklasside õpetaja äkilisest surmast otse koolis. Masendav, ängistav! Meile on elu antud, kuid miks seda on ühtedele rohkem ja teistele vähem antud? Millega teenitakse ära õnnelikum elu ja millega õnnetum? Olles ise pisikeste õpetaja, mõtlesin kohe lastele. Mida nemad tunda võivad? Mida see nende jaoks tähendab? Üks õpilastest tunnistas artiklit kommenteerides, et ei suuda ikka veel tõega leppida, nuttis palju. Tean, et II klassi inimeseõpetuse õpik räägib ka surmast ja räägib, kuidas sellega toime tulla võiks, kuid ei usu, et sellest väga abi oleks.
Oma lühikese õpetajaelu kõige raskemaks hetkeks pean seda, kui tulin koos lastega ekskursioonilt ja mulle teatati enne, kui jõudsin lapsed bussist maha lasta vaikselt, et ühe minu klassi tüdruku ema hukkus autoõnnetuses. Noor ja roheline nagu ma olin, lõi see mind puuga pähe, oli õnn, et minuga koos oli vanem kolleeg, kes rääkimise enda peale võttis. Lohutasin niipalju kui suutsin, kuid olen kindel, see tüdruk ei tajunud esimestel tundidel täpselt, mis oli tegelikult toimunud. Igatahes tundsin täna taas, me ei ole igavesed, vähemalt siin ilmas mitte. Tuleb kõvasti pingutada, et minust jääks jälg, mis kohe ei tuhmu.
Heakene küll, läksin vist liiga melanhooliliseks, aga nagu sa kindlasti märkasid, on mul pealkirjas surma kõrval mõrv. Seda sellepärast, et käisin täna Vanemuises vaatamas "Jäist mõrva". Läksid kaks sõpra Himaalaja mäestikku ronima. Üks nendest sportlik ja kogemustega ronija, teine pisut ülekaalus kehkenpüks, kes isegi taburetil istudes hirmunud pilgul maha vaatas. Läksid matkama kaks, tagasi tuli üks. Teine oli kadunud, eksinud, külmunud, surnud, mõrvatud??? Kes tappis kelle? Miks tapeti ja kuidas tapeti? Loomulikult ei ole ma tujurikkuja ega hakka etenduse sisu ümber rääkima (muide, himaalaja mägesid dekoratsioonideks ei olnud), kuid etendus on kindlasti vaatamist väärt. Mis siis, et istusin kohal, kus ühte nurka hästi näha polnud, mis siis, et näitlejad kohati nii vaikselt rääkisid, et neid kuulda polnud. Näitlejad olid väga veenvad, kui alguses olin pisut pettunud, et mis ideaalne mõrv sealt tuleb, kõik ju selge, siis tegelikult ei olnud enne lõppu midagi selge. Mida lõpu poole, seda rohkem pinge tõusis, seda rohkem läksid hoogu näitlejad, seda rohkem kerkis esile erinevaid teooriaid. Olen lugenud üsna palju kriminulle ja nii mõnegi mõrvari enne autorit paljastanud, kuid selles etenduses jäi see tegemata ja minu meelest on see kõige suurem kiitus antud etendusele. Nii et soovitan soojalt "Jäist mõrva".
Muidu aga tänase päeva valguses - ära unusta oma lähedastele öelda, kui väga sa neist hoolid ja kui väga sa neid armastad. Iial ei tea, millal on järgmine kord võimalus seda kinnitada, kui on:(
No comments:
Post a Comment