Pisarad!

Oi kui valus on vaadata pisaraid, eriti väikeste laste silmades. Paraku pean tunnistama, et tahan ma või ei taha, aga mul tuleb peaegu igal päeval näha neid kuumi pisaraid. Kui muidu oli päevas üks või äärmisel juhul kaks juhtumit, kus tuli last lohutada, siis täna oli mu klass vist küll põhjavee kohale sattunud. Tervelt kolm õpilast nutsid täna minu tunnis lohutamatult ja ära arva, et nutu põhjustas minu pahandamine lastega. Sugugi mitte.

Kuna mul oli täna kohe kaks eesti keele tundi järjest, otsustasin teist tundi pisut elavdada ning korraldasin õigekirja võistluse. See tähendab, et jagasin klassi rühmadesse ja iga rühm pidi hakkama siis tahvlile minu nimetatud sõnu kirjutama. Võistlus tekitas elevust, kuni üks mu pisikestest tüdrukutest lohutamatult nutma puhkes - ta ei oska kirjutada ega taha kirjutada. Minu ja klassikaaslaste toetusel ta siiski nõustus kirjutama ja sai ka sellega hakkama (mis siis, et natuke ette öeldi). Nuuksumist jätkus pisikesel aga tunni lõpuni ja vahetunnis teatas ta, et on minu pärast ära kulutanud poolteist pakki taskurätte. No mis mul muud üle jäi, kui lubasin talle need poolteist pakki tagasi tuua (see lubadus tõi õnneks naeratuse näole:).

Samas tunnis nuttis lohutamatult ka teine tüdruk. Nimelt oli üks rühm suutnud kirjutada kõik sõnad õigesti ja ma ütlesin nalja pärast (ja et nuuksuvat tüdrukut lohutada), et kiusame pisut veel seda rühma ja laseme neil veel sõnu kirjutada. Nad kirjutasid ja õigesti, kuid vahetunnis nägin, et üks tüdruk sealt rühmast nutab. Miks? Aga selle pärast, et ma neid kiusasin. Oh mind ja minu suuvärki küll, püüdsin talle siis rahulikult selgeks teha, et neil läks ju väga hästi, nad olid võitjad ja see oli lihtsalt väike test ning kiitus neile. Õnneks tundus, et minu veenmisest oli abi.

Kolmandad pisarad tulid täna matemaatika tunnis ühe poisi silmist. Nimelt oli ta saanud kontrolltöö eest 5- ja mul oli paari kohta tehtud väikesed parandused. Need viisid muidu väga korrektse ja idealismi poole püüdleva poisi endast välja. Kas sina oled kunagi nutnud 5- pärast? Mina ka pole, kuid sel hetkel ma isegi mõistsin poissi ja lohutasin jälle nii kuis oskasin. Muide, olen avastanud, et sellistel puhkudel toimib vahel ka ignoreerimistaktika. See tähendab, et tuleb tal lasta pisut nutta ja varsti on naeratus jälle suul.

Ja tegelikult tuli meelde, et täna nuttis millegipärast peale tunde ka teine poiss, miks, ei suutnudki ma välja selgitada. Oh seda elu, elukest küll, täiskasvanutel on raske, aga mulle tundub, et väikestel lastel on veelgi raskem. Kas ei kehtigi ütlus, väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured? Tänase (tegelikult juba eilse) päeva valguses väidan, et ei kehti! Pean ka oma lastega tõsiselt veelkord rääkima sellest, et võita, tuleb osata ka kaotada (kuulsin just ühes väga vahvas saates "Kui metsa ees ei oleks" esinenud Erki Noole suust).