Tänane päev oli tavalistest esmaspäevadest pisut erilisem. Algas see ujumisega, sest kõik teise klassi õpilased läbivad kohustuslikus korras ujumisprogrammi. Minu meelest igati õige ettevõtmine, ainult et lapsed on sageli nii koormatud igasuguste muude trennide ja ringidega, et ujumine lõi nii mõnegi plaanid sassi. Siiski olid täna peaaegu kõik kohal ja valmis vette sukelduma. Nojah, tegelikult kulub veel sukeldumisele pisut aega, aga lapsed olid tublid. Vähemalt vette ja riidehoidu ei jäänud ükski.
Kohe pärast ujumist kiirustasin Raekoja platsile, et minna koos noortega Postimehe toimetusse uurima, kuidas ajalehte tehakse. Ootasin ja ootasin, jõudsin näha ühte päris imelikku tegelast, kes jalutas vähemalt 6 ringi ümber purskkaevu, peas hõbedane ja punane kard (just see, mis kuuse otsa käib), seljas väga imelikud riided. Vaatamata sellele, et vaene inimene ilmselt täpselt ei adunud, mida teeb või kus on, liikus ta ringi sellise sihipärasuse ja kindlusega, nagu teaks ta täpselt kuhu läheb, mida teeb. Sellise fenomeni vaikse jälgimise ajal jõudis kell saada niipalju, et hakkasin noorte pärast muret tundma, neid polnud. Minu mure oli ka põhjendatud, sest lõpuks jõudsid kohale kaks tüdrukut ja üks poiss ootas meid Postimehe ees. Meid pidi olema vähemalt 9. Vaatamata sellele läksime siiski toimetusse ja saime tunni jooksul päris huvitavaid asju teada. Nendel muidugi, kes kohale ei tulnud, neil oli hiljem põhjendusi ja vabandusi varnast võtta. Kuhu inimesed on jäänud ometigi kohusetunne? Aga olgu, noored on noored, neil muud tegemised ja mõtted ning nagu hiljem selgus, päris mitu õpilast ka koolist puudus (nõrk lohutus).
Muidu hakkab jõulutunne juba päris võimust võtma. Mõtted kipuvad päkapikkude ja kinkide juurde. Kellele mida on peamine küsimus. Nagu ütleks üks minu lemmikdektetiividest Poirot - tuleb panna hallid ajurakukesed tööle :) viimane aeg. uHFcYSFiTu
Kohe pärast ujumist kiirustasin Raekoja platsile, et minna koos noortega Postimehe toimetusse uurima, kuidas ajalehte tehakse. Ootasin ja ootasin, jõudsin näha ühte päris imelikku tegelast, kes jalutas vähemalt 6 ringi ümber purskkaevu, peas hõbedane ja punane kard (just see, mis kuuse otsa käib), seljas väga imelikud riided. Vaatamata sellele, et vaene inimene ilmselt täpselt ei adunud, mida teeb või kus on, liikus ta ringi sellise sihipärasuse ja kindlusega, nagu teaks ta täpselt kuhu läheb, mida teeb. Sellise fenomeni vaikse jälgimise ajal jõudis kell saada niipalju, et hakkasin noorte pärast muret tundma, neid polnud. Minu mure oli ka põhjendatud, sest lõpuks jõudsid kohale kaks tüdrukut ja üks poiss ootas meid Postimehe ees. Meid pidi olema vähemalt 9. Vaatamata sellele läksime siiski toimetusse ja saime tunni jooksul päris huvitavaid asju teada. Nendel muidugi, kes kohale ei tulnud, neil oli hiljem põhjendusi ja vabandusi varnast võtta. Kuhu inimesed on jäänud ometigi kohusetunne? Aga olgu, noored on noored, neil muud tegemised ja mõtted ning nagu hiljem selgus, päris mitu õpilast ka koolist puudus (nõrk lohutus).
Muidu hakkab jõulutunne juba päris võimust võtma. Mõtted kipuvad päkapikkude ja kinkide juurde. Kellele mida on peamine küsimus. Nagu ütleks üks minu lemmikdektetiividest Poirot - tuleb panna hallid ajurakukesed tööle :) viimane aeg. uHFcYSFiTu
No comments:
Post a Comment