Usud sa või mitte, aga mul on päkapikkudega eriti soojad suhted. Olen tavaliselt ise aidanud detsembris päkapikkudel tööd teha (mütsi pähe tõmmanud, akende taga piilumas käinud), kuid seekord jõudsid teised päkapikud minust ette ja nii sain ise selle aasta esimese kingi ja veel millise.
Kurtsin vennale juba pikemat aega, et saksa keel hakkab rooste minema, pole sat-tvd kus saaks vaadata saksakeelseid kanaleid. Muide, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis oli meie maja Võrus kunagi 90ndate alguses üks esimesi, mis endale taldriku pähe sai. Mäletan, et istusin ja tõlkisin siis perele saksakeelseid filme, nii hästi või halvasti, kui tol korral oskasin. Sel kevadel ütles düüner oma töölepingu üles ja nii piirdusin eestikeelsete kanalitega. Täna hommikul tõi aga päkapikk mulle uue düüneri ja koos sellega 200 kanalit. Oh seda rõõmu! Enamus jääb neist minust küll vaatamata, aga oma lemmikkanalid otsin nüüd küll üles.
RTLi pealt olid minu lemmikud kohtusaated ja igasugused eriprojektid (näiteks doominopäev), PRO7 pealt vaatasin enamasti uudiseid (Reporterile sarnase ülesehitusega) jne. Ühe päris imeliku asjana vaatasin kunagi Saksamaal töötades agaralt Wrestlingut. Mitte tavalist maadlust vaid ikka seda näitemängu, kus suurimaks staariks näiteks Hulk Hogan. Mäletan, et hiilisin vahel öösiti oma toast alla, et seda näitemängu vaadata. Olid ajad ja olid kombed (tüdruku kohta:). Igatahes tegin endale ühe asja küll selgeks, enne töö ja siis lõbu, ehk enne koolitöö ja siis põnevad saated, filmid. Eks tulevik näitab, kas ma asja ka päris selgeks sain.
Kui nüüd veel päkapikkudest rääkida, siis täna panime lastega klassi üles advendikalendri. Igaüks joonistas maja, kus sees on pilt päkapikkudest. Majale panime numbrid ja õigel päeval avame õige maja akna, ning pildi joonistaja saab jutustada, mida ta joonistas. Päris vahvad majad tulid. Mis puutub päkapikkudesse ja jõuluvanadesse, siis enamus meist on kindlal veendumusel, et nad on olemas. Vaid mõned tarkpead arvavad, et Jõuluvana on isa nägu. Las aga arvavad, meie püüame olla nii tublid lapsed, et jõuluvana pakke jagades meid kohe kindlasti ära ei unustaks. Nii et ootamine, see põnev ja ärev, algab.
Kurtsin vennale juba pikemat aega, et saksa keel hakkab rooste minema, pole sat-tvd kus saaks vaadata saksakeelseid kanaleid. Muide, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis oli meie maja Võrus kunagi 90ndate alguses üks esimesi, mis endale taldriku pähe sai. Mäletan, et istusin ja tõlkisin siis perele saksakeelseid filme, nii hästi või halvasti, kui tol korral oskasin. Sel kevadel ütles düüner oma töölepingu üles ja nii piirdusin eestikeelsete kanalitega. Täna hommikul tõi aga päkapikk mulle uue düüneri ja koos sellega 200 kanalit. Oh seda rõõmu! Enamus jääb neist minust küll vaatamata, aga oma lemmikkanalid otsin nüüd küll üles.
RTLi pealt olid minu lemmikud kohtusaated ja igasugused eriprojektid (näiteks doominopäev), PRO7 pealt vaatasin enamasti uudiseid (Reporterile sarnase ülesehitusega) jne. Ühe päris imeliku asjana vaatasin kunagi Saksamaal töötades agaralt Wrestlingut. Mitte tavalist maadlust vaid ikka seda näitemängu, kus suurimaks staariks näiteks Hulk Hogan. Mäletan, et hiilisin vahel öösiti oma toast alla, et seda näitemängu vaadata. Olid ajad ja olid kombed (tüdruku kohta:). Igatahes tegin endale ühe asja küll selgeks, enne töö ja siis lõbu, ehk enne koolitöö ja siis põnevad saated, filmid. Eks tulevik näitab, kas ma asja ka päris selgeks sain.
Kui nüüd veel päkapikkudest rääkida, siis täna panime lastega klassi üles advendikalendri. Igaüks joonistas maja, kus sees on pilt päkapikkudest. Majale panime numbrid ja õigel päeval avame õige maja akna, ning pildi joonistaja saab jutustada, mida ta joonistas. Päris vahvad majad tulid. Mis puutub päkapikkudesse ja jõuluvanadesse, siis enamus meist on kindlal veendumusel, et nad on olemas. Vaid mõned tarkpead arvavad, et Jõuluvana on isa nägu. Las aga arvavad, meie püüame olla nii tublid lapsed, et jõuluvana pakke jagades meid kohe kindlasti ära ei unustaks. Nii et ootamine, see põnev ja ärev, algab.
No comments:
Post a Comment