Üks pidu on läinud, teine tulemas. Jõulud meenutasid minu jaoks seekord filmi "Home Alone" ainukese vahega, et mul ei tulnud maja pättide eest kaitsta. Neid lihtsalt polnud :) Aga jah, juhuste ja kokkusattumuste tahtel olin jõuluõhtul koduloomadega, aga ega siis jõulutunne ja jõulumees seepärast tulemata jäänud. Üks tuli pisut varem, teine tuli pisut hiljem. Tegevust igatahes jätkus.
Telekavaatamine kuulub paratamatult ükskõik missuguste pühade juurde. Kuigi tunnistan ausalt, et olen päris korralik telekafriik, siis seekord jäid enamus filme, mis sada korda vaadatud, minust vaatamata. Jälgisin jõulutunneli saadet ja eile avaldas mulle suurt muljet film "Klass". Sellest on juba palju räägitud, kuid filmi esimest korda vaadates, olid tunded vägagi segased. Pole tükil ajal vaadanud filmi, mis nii kaasa haarab. Kõige kurvem on see, et minu arvates polnud see film ulme, see on tänapäeva reaalsus. Eriti mõtlemapanev oli pärast filmi olnud vestlusringi küsimus, kas koolitulistamine on võimalik ka Eestis. Vanemad inimesed seda ei uskunud, nooremad uskusid. Arvan, et seda filmi peaksid vaatama nii õpilased, õpetajad kui ka kindlasti lapsevanemad. See on õppefilm ja mul on hea meel, et ta on esitatud Eesti valikuna Oscari nominendiks. Loodetavasti jätkub Eesti filmi edu. Rohkem kui teleka ees, istusin hoopis raamatu taga ja raamatuks muidugi viimane Potteri lugu. On geeniuseid siin ilmas ikka küll.
Jõulud on nüüd selleks korraks möödunud ja ees on aastavahetus, kus mõeldakse ikka vanale aastale tagasi. Mõtlesin minagi ja jõudsin tõdemusele, et oli üks igati vahva ja tore aasta. Alustades magistridiplomi saamisest, laulupeost, Norra reisist, edukast tööaastast ja lõpetades vahvate teatri ja muusikaetendustega, mida näha õnnestus, siis pole aastale 2007 küll midagi ette heita. 7 on õnnenumber ja ei valmistanud pettumust :) Jääb vaid küsimus, mida võiks tuua aasta 2008. Mõned soovid:
Kindlasti vähemalt üks välisreis (Miks mitte jälle Norra või Saksamaa või Austria, kus tuttavad ootamas)
Tahaks rahvatantsu edasi teha (loodetavasti õpetajad jälle hakkavad tantsima)
Igas kuus tahaks külastada vähemalt üks kord teatrit või kino (13. jaanuaril ootab juba Memory kontsert)
Tahaks rohkem sporti teha (hakata regulaarselt käima kas ujumas või mõnes vahvas trennis).
Tahaks tõsta sotsiaalset aktiivsust (rohkem suhtlemist sõprade, tuttavatega, uute tutvuste loomist)
Üks suur soov on veel, aga las see jäägu siinkohal saladuseks (mulle saladused lihtsalt meeldivad).
Kui ma tõesti blogimist ka järgmisel aastal jätkata viitsin, siis saab näha, palju nendest soovidest täitus. Praegu aga soovin sulle, et selle aasta lõpp oleks tore ja teguderohke ning et järgmisel aastal oleks palju neid soove, mis täituksid.
HEAD VANA AASTA LÕPPU SULLE, HEA SÕBER!
Telekavaatamine kuulub paratamatult ükskõik missuguste pühade juurde. Kuigi tunnistan ausalt, et olen päris korralik telekafriik, siis seekord jäid enamus filme, mis sada korda vaadatud, minust vaatamata. Jälgisin jõulutunneli saadet ja eile avaldas mulle suurt muljet film "Klass". Sellest on juba palju räägitud, kuid filmi esimest korda vaadates, olid tunded vägagi segased. Pole tükil ajal vaadanud filmi, mis nii kaasa haarab. Kõige kurvem on see, et minu arvates polnud see film ulme, see on tänapäeva reaalsus. Eriti mõtlemapanev oli pärast filmi olnud vestlusringi küsimus, kas koolitulistamine on võimalik ka Eestis. Vanemad inimesed seda ei uskunud, nooremad uskusid. Arvan, et seda filmi peaksid vaatama nii õpilased, õpetajad kui ka kindlasti lapsevanemad. See on õppefilm ja mul on hea meel, et ta on esitatud Eesti valikuna Oscari nominendiks. Loodetavasti jätkub Eesti filmi edu. Rohkem kui teleka ees, istusin hoopis raamatu taga ja raamatuks muidugi viimane Potteri lugu. On geeniuseid siin ilmas ikka küll.
Jõulud on nüüd selleks korraks möödunud ja ees on aastavahetus, kus mõeldakse ikka vanale aastale tagasi. Mõtlesin minagi ja jõudsin tõdemusele, et oli üks igati vahva ja tore aasta. Alustades magistridiplomi saamisest, laulupeost, Norra reisist, edukast tööaastast ja lõpetades vahvate teatri ja muusikaetendustega, mida näha õnnestus, siis pole aastale 2007 küll midagi ette heita. 7 on õnnenumber ja ei valmistanud pettumust :) Jääb vaid küsimus, mida võiks tuua aasta 2008. Mõned soovid:
Kindlasti vähemalt üks välisreis (Miks mitte jälle Norra või Saksamaa või Austria, kus tuttavad ootamas)
Tahaks rahvatantsu edasi teha (loodetavasti õpetajad jälle hakkavad tantsima)
Igas kuus tahaks külastada vähemalt üks kord teatrit või kino (13. jaanuaril ootab juba Memory kontsert)
Tahaks rohkem sporti teha (hakata regulaarselt käima kas ujumas või mõnes vahvas trennis).
Tahaks tõsta sotsiaalset aktiivsust (rohkem suhtlemist sõprade, tuttavatega, uute tutvuste loomist)
Üks suur soov on veel, aga las see jäägu siinkohal saladuseks (mulle saladused lihtsalt meeldivad).
Kui ma tõesti blogimist ka järgmisel aastal jätkata viitsin, siis saab näha, palju nendest soovidest täitus. Praegu aga soovin sulle, et selle aasta lõpp oleks tore ja teguderohke ning et järgmisel aastal oleks palju neid soove, mis täituksid.
HEAD VANA AASTA LÕPPU SULLE, HEA SÕBER!
No comments:
Post a Comment